Digitaalse projekteerimise uue suunana õpitakse looduselt seda, kuidas kunstlikult simuleerida arengu- ja kasvuprotsesse, mida harilikult kohtab looduses. Selleks, et luua arhitektuuri, mis oskab loodusliku organismi moodi kohaneda ja areneda kooskõlas ümbrusega, kasutavad arhitektid oma töös nii disaini, arvutus- ja inseneriteadust kui ka bioloogiat ning hõlmavad projekteerimisprotsessi robootika, materjaliteaduse, nanotehnoloogia, biotehnoloogia ja geneetika.

ArchiLabi näitusel osalejate sekka kuuluvad näiteks Eesti kunstiakadeemia arhitektuuriteaduskonna avatud loengusarja raames Tallinnaski käinud Achim Menges, Jenny Sabin, Gramazio & Kohler ja ecoLogicStudio,² aga ka Kokkugia, soma, Supermanoeuvre, Eragatory, X_TU, Biothing jpt tuntud büroode arhitektid. Disaineritest ja kunstnikest osalevad teiste seas tuntud moelooja Iris van Herpen, Joris Laarman jt. ArchiLabi kuraatorite Marie-Ange Brayeri ja Frédéric Migayrou sõnul on näitusel väljas autorite uudislooming, sh interaktiivseid installatsioone ja paviljone. Küsisin osalejatelt, mis on IX ArchiLabi näituse puhul arhitektil kaalul ja kuidas väljakutsele omalt poolt vastatakse.

Poolt

Herwig Baumgartnerile on ArchiLab oluline seetõttu, et seal uuritakse arhitektuuri eriala tulevikusuundi. „Kutsutud osalejad on disaini ja arhitektuuri juhtivad hääled, kelle looming on tipptasemel esteetilises, materjali-innovaatika, digitaalse tööprotsessi ja tehnoloogia mõttes. ArchiLabi näitusega uuritakse, kuidas saaks arhitektuur toimida kui organism, mis on pidevas arengus ja kohaneb keskkonna muutuvate oludega,” vastab Baumgartner. Näitusel esitleb ta Peruu pealinna Limasse kavandatud kortermajatorni, mis on inspireeritud looduse mustritest, liikumisest ja värvidest, nii et arhitektuurist saab interaktiivne ja nn tark „ehitis-organism”. „Ütleme lahti disaini homogeensusest ja nn parameetrilisest silutusest. Kasutame silikoonkomposiite, nii et materjalide omadused segunevad molekulaarsel tasandil. Tulemuses pole elementide liigutamiseks kasutusel mehaanilisi osi ning ehitis käitub, justkui oleks tegu loodusega. Materjalitehnoloogia areng lubab arhitektil projekteerida ehituskomponente, mille tugevust, kaalu ja paindlikkust on võimalik molekulaarsel tasandil timmida. Seetõttu õnnestub hoonel keskkonnatingimustega kohaneda ja läheneda seega loodusest pärit organismidele,” selgitab Baumgartner.

Andrew Kudless büroost Matsys kinnitab sama: „Arhitektuuriloome on jõudnud punkti, kus on võimalik ühendada nn looduslik ja kunstlik. Tasemel simulatsiooni ja tootmisviiside tõttu on tekkimas arusaam, mismoodi luua looduslikuna toimivat ja ümbruskonnaga kohanevat arhitektuuri. Uurin, kuidas käituvad vorm ja mateeria. Mind huvitab disainimetoodika, mille puhul kasutatakse looduslikke struktuure ja süsteeme ning on võimalik toota uuenduslikke ehitisi ja maastikke.”

EcoLogicStudio arhitektide Claudia Pasquero ja Marco Poletto sõnastavad sündmuse rolli arhitektuuriväljal nii: „ArchiLab nihutab nii kunsti ja teaduse kui ka arhitektuuri ja looduse piiri. Linn kui selline on keeruline tehissüsteem, millest on saanud meie loomulik (s.t „looduslik”) keskkond. Linn on bioloogilise ja urbanistliku sünteesi kasvulava. Tema potentsiaali kasutamiseks on vaja nn kaasavaid eksperimente, et leida uutele materjalidele rakendusvõimalusi, otsida uusi tektoonilisi ja ehitustehnilisi lahendusi ning luua säästlikku infra­struktuuri.” EcoLogicStudio esitleb näitusel paviljoni, mida arhitektid kirjeldavad kui sünteetilist organismi: „Küberneetiline ja keskkonnapsühholoogia ulatavad siin teineteisele käe. Paviljoni peidetud 300 väikest helitekitajat käitub kui ritsikaparv, mis reageerib külastajate liikumisele installatsiooni ümber ja põhjustab helilaineid.”

X_TU arhitekt Nicolas Sénémaud on samal seisukohal, nende käsituses on ArchiLab platvorm, kus looduse süsteemid segunevad genereeritud vormidega: „Teaduse, tehnoloogia, kunsti ja arhitektuuri kokkupuute tõttu sarnaneb arhitektuur järjest enam loodusega. Praegu imiteeritakse arhitektuuris loodust, selle vorme ja mustreid, kuid ArchiLabi näituse tegelik mõte seisneb enamas – ehitise ja linna loodusena toimimise näitlikustamises.” X_TU arhitektid on aastaid uurinud vetikakasvatuse tulevikuvõimalusi nii arhitektuuri kui linnaehituse mõõtkavas ning ArchiLabil esitlevad nad „Värske linna” projekti (2010), mis areneb jõesuudmetes vastavalt konkreetse asukoha topograafiale, tuulteroosile, vee liikumisele jt mikrokliima elementidele. „Kogu linn on kaetud nn fotosünteesitorudega, kus päikseenergia abil toodetakse mikrovetikatest kütust ja hapnikku,” selgitab Sénémaud.

… ja vastu

„Viimaste aastate eksistentsikriisi tõttu on saadud end erialaselt uuel moel kunsti, kultuuri ja tehnoloogiaga siduda. Praeguses kontekstis olen ArchiLabi positiivse mõju osas entusiastlik,” vastab teine osaleja, Jorge Ayala. Tema postdigitaalsete kurioosumite laegas võtab parameetrilise projekteerimise suhtes kriitilise hoiaku. „Steriilne ja monokroomne digipärand pole see, mille poole püüelda,” arvab Ayala.

Michael Hansmeyer viitab see-eest ArchiLabi näituse „Kunstlik versus loodus” temaatikale: „Meie töö ei püüa loodust imiteerida ega tee loodusest iidolit. Me ei püüa looduse toimimispõhimõtteid simuleerida, vaid loome arhitektuuri, mis astub vastu klassifitseerimisele ja lihtsustamisele. Uurime geomeetriliste protsesside abil arhitektuuri topoloogilist mitmekihilist keerukust. Loome vormi, mis on ühtaegu sünteetiline ja orgaaniline. Seejuures pole meie töös ühtki ettekavatsetud viidet ei loodusele ega mõnele olemasolevale stiilile – sellised seosed tekivad ainult vaataja enda peas.”

Kristina Schinegger arhitektuuribüroost soma arvab nii: „Arhitekt on eemaldumas kunstniku rollist, kus ta justkui seismograafina registreeris maailma võnkeid ja väljendas siis neid oma eripärasel moel. Tarkvara ja kood muutuvad järjest kõikehõlmavamaks, mõttesuund üha kaasavamaks ja avatumaks ning keeruliste struktuuride ehitamine digitaalsete tootmistehnoloogiate tõttu üha soodsamaks. Disainiprotsessi raskuskese nihkub vormiloomelt ideedele ja efekti simuleerimisele. Arhitektid mõtlevad üha enam uute ehitiste mõjule ja toimimisele, nende suhtele keskkonnaga.” Kuidas soma arhitektid sel juhul näituse väljakutsele vastavad? „Küsimus on viisis, kuidas luua mõtestatud, keskkonnateadlikku ning sotsiaalselt ja tehniliselt vastutustundlikku arhitektuuri, kordamata „rohelise” või „jätkusuutliku” retoorika klišeesid. Küsimus on ka selles, milliseid looduse kontseptsioone arhitektuuris kasutada. Kui loodust mõista kui rikkalikkuse ja mitmekesisuse allikat, kas leiame sealt eeskuju tõhusa ja optimeeritud, nn ideaalse arhitektuuri loomiseks?” kahtleb Schinegger.

Jaapani arhitekt Akihisa Hirata arvab, et kaalul on võimalus isiksusena oma unistusi ellu viia. Tema origamilaadne näituseobjekt väljendab selget matemaatilist, arvutatavat ideed.

Mitte loodus, vaid loomus

SPANi arhitektid Matias del Campo ja Sandra Manninger rõhutavad, et ArchiLab pakub peavarju nendele noortele arhitektidele, arhitektuuri eriala värskemale liinile, keda inspireerivad loodusnähtused. „Mimikrist on edasi liigutud ja loodust nähakse kui koodi ning vormi kui matemaatilist probleemi. Lõpuks otsitakse ikkagi viise, kuidas mateeriat ruumis organiseerida, nii et kaob piir kunstliku objekti ja ökosfääri vahel,” lausuvad del Campo ja Manninger. „Sügavam huvi loodusnähtuste vastu on nii meid kui teisi kolleege ajendanud otsima uusi tehnikaid ja tehnoloogiaid, mis lubaksid oma ideid arhitektuuris tõhusamalt rakendada. Loodusnähtustest inspireeri
tud arhitektuur pole midagi uut ja see on ammu teada, näiteks Antoni Gaudí ja Frei Otto loomingu kaudu. Praeguste arhitektidega võrreldes on vahe selles, et meie teame teaduse arengu tõttu loodusprotsessidest palju rohkem. Meie asi on see uus teadmine arhitektuuris kasutusele võtta,” ütlevad SPANi arhitektid.

Vennad Theodore ja Stephen Spyropoulos arhitektuuribüroost Minimaforms rõhutavad: „ArchiLab on eksperimentaalse arhitektuuri uue põlvkonna huvide ja uurimistöö lakmuspaber. Kriitilist mõtteviisi väljendavad näitused on arhitektuuriväljal üha haruldasemad, mistõttu on ArchiLab võimalus taas mõtestada, sünteesida ja kokku tuua erinevaid loomeviise ning veelgi enam – publikut kaasata ja provotseerida. Disain on eksperiment, tegevuse ja teadlikkuse sulam. Me ei usu aga katsetamisse kui eesmärki omaette, vaid näeme selles igapäevaelu provotseerimise võimalust. Proovime taasmõtestada „käsu” ja „kontrolli all hoidmise” mehhanismi, mis kujundavad ja käivitavad praegu meie „arhitektuurimasinaid”. Usume, et kommunikatsioon on võtmetegur, mis kujundab intellekti ja aitab nihutada arhitektuuri, kunsti ja disaini valdkondlikke piire.”

Kunstnik ja „elusate maalide” looja Perry Hall³ võtab ArchiLabi näitust võimalusena taasmõtestada märksõnad „looduslik”, „sünteetiline”, „elus”, „anorgaaniline” ja „digitaalne”. „ArchiLab on hea katselabor leidmaks neile uusi vaatenurki, et need loomingut avardaksid, selle vabastaksid. Nende mõistete kokkupuutepunktides avaneb disainerile uus maailm,” ütleb Perry. „Olen maalikunstnik, kuid loon maale, mis liiguvad ja muutuvad vaataja silme all. Need käituvad mitut moodi ja muutuvad ajas. Ma ei tee seda ei arvutite ega tarkvaraga, vaid värviga. Maal on kui ökoloogia – keskkond, milles peitub intelligents. Proovin oma loomingus arendada maalimist kui protsessi ja ka maali kui sellise määratlust. Teen seda maali enda abil, nii et maal räägib ise enda eest tehnika toel, mis põhineb tema (varjatud) loomusel,” räägib Perry.

Nii nagu näitab ArchiLabi osalejate küsitlus, on ärksama ja eksperimenteerivama arhitekti ees laias laastus kolm paralleelset loomingulist eneseväljendusvõimalust: 1) mimikri materjaliteaduse võimaluste baasil; 2) kunstliku-sünteetilise ja orgaanilise sümbioos vormiloomes; 3) loodusest inspireeritud projekteerimisprotsess kui eesmärk omaette. Ühtki neist kolmest võimalusest pole põhjust teistele eelistada, valik märgib vaid disaineri või arhitekti hingelähedust teatud mõttesuunaga. Küll on aga vaja teadvustada, kes millisel ideoloogilisel taustal tegutseb: esimese suuna puhul tuleks eeskätt hinnata arhitekti, disaineri või kunstniku võimekust uue materjalitehnoloogia kasutuselevõtuga luua elukeskkonda, mis hakkab järjest enam käituma kui elusorganism. Teise suuna juures tasub tähele panna autori vormiloome oskusi, kolmanda suuna puhul on mõtet hinnata tähelepanu keskmesse tõusnud loomisprotsessi ennast – arhitektuuriloome kui mängu enda ilu.

14. ja 15. septembril on FRACis avatud uste päevad, mil külastajad saavad näitusele tasuta. ArchiLabi sümpoosion peetakse 24. ja 25. oktoobril.

1 www.frac-centre.fr.

2 Vt Sirbi intervjuud 20. IV 2012, 22. VI 2012, 23. XI 2012, 6. VI 2013.

3 www.lovebrain.net