Mis toimub arhitekti peas enne arhitektuuri sündi ning kuidas vormib ruumi ühiskond? Indrek Rünkla on uurinud kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudis kaitstud doktoritöös professiooni mõju arhitekti tööle, tema mõtlemisele ja ettepanekute esitlusviisile.*
Arhitektuuri erialal pole Eestis kaitstud just väga palju doktoritöid. Mõneti on sinu oma teedrajav. Mida peaks muidu praktilise väljundiga eriala teadustöös uurima?
Kui akadeemilisel väljal on tihedalt tegijaid, siis hakkavad uurijad teemade osas kimpe moodustama, tekivad diskursused, koolkonnad ja läbivad vaateviisid. Meie valdkonnas on pilt üsna hõre. Kirjandi kirjutamine vabal teemal on küll tore, aga orientiire hinnangu andmiseks raske leida.
Doktoritöö on ühest küljest publikatsioon, mille saab füüsiliselt kätte võtta. Teiselt poolt n-ö toodetakse doktoritöö tegemise käigus uurimisvõimelisi inimesi, teadlasi või filosoofe. Kolmandaks peaks tööga kaasnema uus teave, mis polnud seni teada või millega pole seni süvitsi mindud. Minu doktoritööl pole ju tegelikult ühiskonna tellimust taga. Rakendusfüüsik kujutab paremini ette, mida ta teeb ja milleks. Arhitektuuri puhul on ju ka nii, et ette antakse lähteülesanne, keegi ütleb, kui suur peab olema elutuba, milline magamistuba jne. Sellises teadustöös nagu minu oma, ei ütle keegi, mida tegema peab. Mõneti on selline vabadus voorus – oled sõltumatu –, kuid ka sinust ja sinu tööst ei sõltu lõpuks midagi.
Sa toetasid oma töö filosoofilise osa suuresti Deleuze’i ja Guattari mõtetele. Nemad on arhitektide hulgas enim viidatud autorid. Mis nad arhitektidele nii armsaks teeb?
Mõneti on nii lihtsalt sattunud. See, keda ülikoolis loetakse, sõltub paljuski õpetajast. Tihti jäävad sellised haibitud autorid pelgalt nimepillamiseks ehk neile viidatakse tihti, sest see jätab tööst hea mulje, see on veenev jõuallikas, kuid tegelikult pole nende ideedesse süvitsi mindud. Kui vaadata arhitektide tekste, kus püütakse Deleuze’i mõtteid sedastada või edasi arendada, siis on need enamasti väga naiivsed, nagu on ka minu Deleuze’i arenduse osa. Selle oleks võinud vabalt tööst välja lõigata. Alustasin Deleuze’i loovmõtlemise teooria arhitektuurile rakendamisest. Tagantjärele targana tuleb tõdeda, et see pole arhitektuuri uurimiseks hea alusteooria. Ma laenasin sealt topoloogia – alustasandi –, millelt võrsub sisu.
Deleuze’i võlu peitub selles, et tal on palju väikseid konstruktsioone, masinaid, mida saab suurest tervikust lahti haakida, et nad siis millegi muu ette rakendada. Kui leiad paksust raamatust ühe sellise väikse masina, siis võid ju terve oma elu selle peale üles ehitada. See meenutab pisut muinasjuttu fööniksist, kes õpetas teistele lindudele, kuidas maja ehitada. Kõik kuulasid fööniksit, kuid panid kõrva taha selle, millest aru said. Ka vares, kes esimesena minema lendas, sai pesa valmis ja on mõneti lindude hulgas edukas. Arhitektuuri tegemise tarkus on ka selline: meil on pidevalt informatsiooni puudu, teame tervikust ainult killukesi, kuid peame nendele killukestele toetudes kohe otsustama ja tegutsema, meil pole aega kõike põhjalikult läbi kammida. Teksti loomine on midagi sellesarnast: kui leiame midagi, mille põhjalt saab edasi liikuda, siis fikseerime olukorra ja veeretame mõtet sellelt pinnalt edasi nagu lumepalli, mis liikudes aina paisub.
Selle tööga püüad uurida arhitekti kui loojat. Mil määral see seisukoht ühiskonnas esiletõstmist vajab? Kas arhitekti kui looja kuvand on hääbumas?
Loomingulisus vormistatakse peaaegu alati protokollideks. Me võime küll tahta ennast manifesteerida ühe, teise või kolmandana, kuid niikaua kuni meil pole klemme, mille abil ühiskonnaga ühilduda, ei saada meie suurest loomingust aru. Tekib loominguline sulg. Loomingulisus on hinnatud arhitektide seas, kusjuures kergelt konfliktsel kujul. Võisteldakse pidevalt omavahel: loomingulisi akte mõõdetakse ja kaalutakse. Ühiskonnas on arhitektuuri alati määratletud keskkonna kaudu, mis aja jooksul muutub. Ma leian, et me ei saa välja mõelda, mis on arhitektuur, et siis selle tegemise reeglid kivisse raiuda.
Oleme jõudnud selleni, et kõiki samme ja ideid püütakse standarditega reguleerida. Linnavalitsus menetleb projekte, arhitektuuri oluliste küsimuste üle pead ei vaevata, vaid kontrollitakse reeglitele vastavust. Arhitektuuriga tegeleb praegusel ajal ainult kultuuriväärtuste ameti muinsuskaitse osakond. Piirkonna arhitektid vaatavad vaid seda, kas projekt vastab planeeringule, kas kaust on vormistatud korrektselt, tagasisidet saab formaalsete märkuste näol. Sisulisi märkusi saame vaid muinsuskaitse osakonnast. Kui nii edasi läheb, siis ühel hetkel ei tellitagi arhitektuuri arhitektilt, vaadatakse vaid, kuidas ehitusprotsess kiiresti menetletud saaks.
Ehk eeldab ka ühiskond, et arhitektuur on midagi selget ja arusaadavat. Normide ja planeeringute keeles on seda lihtsam selgitada. Loominguline ruumikontseptsioon näib suuremale osale olevat kauge ja arusaamatu, ka nüüdisarhitektuuri peetakse enamasti koledaks.
Arhitektid ei kipu oma ruumikontsepti muidugi enamasti selgitama ka. See on üks osa arhitekti praegusest rollist. Kutsestandardis on sätestatud, et arhitekt on tervikuspetsialist. Kui lähemalt uurida, mis see tervik on, selgub, et see sõltub alati vaatajast ja huvist: tervikul võib olla sadu tähendusi. Kui arhitekt võtab enda kanda vastutada kõigi asjaosaliste terviku eest, siis on lõpptulemus ühesugune, kui ta võtab eesmärgiks vastutada oma terviku eest ja teised vaatepunktid lihtsalt oma töösse liita, siis on tulemus hoopis teine. Praegune arhitekt püüab justkui öelda, et ta teeb mõlemat. Kõige selle juures kaotab ta oma sisemise terviklikkuse. Väärtushinnang tööle antakse institutsiooni seest: arhitektid tulevad kokku ja annavad hinnangu, milline on hea arhitektuur. See tõstetakse esile ja kõik peaksid justkui rõõmustama. Arhitektid püüavad teha kunsti ja see lahutab arhitektuuri päris elust, mis mõneti tingibki nüüdisarhitektuuri mittemeeldimise hala.
Kui öelda, et arhitektuur pole ainult see, mida teeb arhitekt, vaid see, mida teeb ühiskond, siis ei saa olla välist hindajat. See on sama kui öelda, et mulle ei meeldi see söök, mida ma söön, või need riided, mida ma kannan. Miks me siis teeme nii? Tehkem siis teisiti. Kui inimesed pole rahul, siis ei olda ju tegelikult rahul oma tegemistega. Liberaalse kapitalistliku majandusmudeliga me oleme justkui rahul, aga nagu pole ka. Just selle mudeliga ongi paika pandud arhitektuuri sündimise tingimused.
Paljud majad pole ju loomingulise palangu tulemus, vaid nende olemus on sündinud sellest, et keegi loeb raha, keegi seisab selle eest, et taimed ja loomad ellu jääksid, et päike õige nurga alt paistaks ja et inimesed saaksid tulekahju korral majast minema. Arhitekti mõtlemise isepära peitub liigendamisoskuses, võimes näha paljusid tervikuid. Ma arvan, et on võimalik ette kujutada ühiskonda, kus loomingulisus pole üldse arhitekti tööriist. Seesama talumees, kes ehitas endale aida, sauna ja rehielamu, tegi ju sama asja, mida arhitekt, kuid vaevalt et tema eesmärk oli looming.
Arhitektil on mitu palet. Mõnikord genereerib ta ruumilise lahenduse, teinekord on arhitekt suurema ühiskondliku üksuse rollis, millel on oma sisemised kommunikatsiooni- ja jõuahelad, mille agentsust ei määra see, kes kellelt tellimuse saab. Nendes eri koosseisudes opereerimisega rahulolemist koolis ei õpetata. Meid on esimesest klassist peale õpetatud rahul olema hea hindega, teadma peab õigeid vastuseid.
Mille poolest erineb arhitekt kui looja lavastajast, heliloojast või kunstnikust?
Praktilise tegevuse poolest. Luuakse ikka samades raamides. Kunstnik tegutseb ju ka organismina, kunst on üks akt tema elust. Iga kord, kui ta magama heidab, ei mõtle ta, et see on nüüd happening. See osa, mida kunstnik käsitleb, on samuti ühiskonna määratud. Loomingulisus saab välja pursata mingis suunas. Kui see purskab teises suunas, siis seda kunstina ei käsitleta.
Oled palju tähelepanu pööranud ka kontseptidele ja kontseptuaalsusele kui arhitektuuriloomingu osale. Kuidas arhitekt neid kasutab?
Ma kujutasin ette, et arhitekti mõtlemise isepära on see, mis eristab teda teistest inimestest. Isepärade uurimise kaudu saab uurida ka arhitektuuri tekkimist. Uurimise käigus jõudsin tõesti kontsepti ja kontseptuaalsuseni. Tunnetusuuringute ja filosoofia lõikumiskohal sai määratleda need ühikud, millega arhitekt opereerib, mida ta oma tegemistes väärtuslikuks peab, mil viisil need tekivad ning mis neist käibesse paiskamisel järele jääb, kuidas projekt neist üles ehitatakse. Selgus, et kontseptid on paljuski mõtlemise instrumendid ja ettekujutus, et need on jagatavad, jäi alles. Jagatavuse raamid või piirid said selgemaks avalikkuse kaardistamise kaudu. Me oleme harjunud pidama kontsepte arhitekti loominguks, kuid need leiavad tunnustamist alles siis, kui need on kellelegi arusaadavad. Selleks peab kontsepti rakendada saama, selle abil peab saama lahendada mingi probleemi. Hästi palju on aga ka selliseid kontsepte, mis ei haagi paljude teise aladega. Siis tuleb need teistele arusaadavalt esitada ning seda tuleb arhitektil oma projekte tutvustades päevast päeva ette – tehakse oma tegevus teistele n-ö söödavaks.
Kas sul praktiseeriva arhitektina õnnestub tellijale need kontseptid suupäraseks teha? Kui palju tuleb neid ümber sõnastada?
Praktika on näidanud seda, et me mugandume. Kommunikatiivsusest sõltub ju eluspüsimine, selleks tuleb projekt maha müüa. Tuleb aduda konteksti ja tellija valmidust. Mõned ootavad arhitektilt kunsti ja nõutakse, et arhitekt teeks midagi sellist, mille peale tellija ise ei tule. See on küll väljasurev liik tellijaid, kuid nad on olemas. Eriti ilmneb see siis, kui tellitakse endale. Kui tehakse müügiks, siis on kaalutlused üsna pragmaatilised.
Lihast huvitatud inimesele ei saa saia müüa. Pragmaatilisus on arhitektide hulgas kõvasti kasvanud. 15 aastat tagasi oldi valmis müüma oma isepärast asja ükskõik millisele publikule. Arhitektid kohandavad oma prioriteedid vastavalt sellele, kellele projekti esitletakse. Kas jääme truuks oma loogikale või oleme oportunismi rabas? Me elame müügi ja ellujäämise maailmas: me ei saa teha avaldusi, mis meilt püsikunde ära viivad. Mingist vaatepunktist on see moraalne, eriti kui pere tahab süüa. Oleks ebamoraalne nad nälga jätta.
Siin jõuamegi kinnisvaraarendajani, kes on mõjutanud sinu sõnutsi arhitekti mõtlemist väga palju. Miks ei saa kinnisvaraarendajat käsitleda teiste tellijatega samaväärsena? Mille poolest ta nii eriline on?
Kui enne olid tellija soovid ehk isiklikumat laadi, siis kinnisvaraarendaja soovid ja eesmärgid on igal pool ühesugused. Tema taotlused pole seotud mitte ruumi, vaid kasumiga. Projekteerimine on tellijale pelgalt kasumi kasvatamise projekt. See erineb vägagi nõukogudeaegsest plaanimajandusest, kus püüti muu hulgas ka ühiskonda üles ehitada. Praegu ehitatakse projekti kaupa ja igal pool soovitakse vaid üht: keskkond peab tootma rohkem tagasi, kui sinna investeeriti.
Sellisel puhul peaks ju sekkuma omavalitsuse arhitekt, kellel on vahendid ka ühiskonna ja ruumi eest seista.
Meie liberaalne turumajandus ja kõigi elamispindade erastamise võimalus keeras süsteemile vindi peale. Omavalitsuse arhitekt on taandatud ametnikuks, kes kontrollib, kas projekt vastab kehtestatud reeglitele. Võib küll öelda, et see on alandav, kuid peame olukorrale silma vaatama ja tõdema, et nii asjad praegu käivad. Selles raamis peame saama parima tulemuse: mitte töötama vaid arendaja huvides, vaid mõtlema ka kasutaja peale. See on see, mida arhitektilt oodatakse, kuid müügile orienteeritud arendaja eelistab alati lühikest perspektiivi pikale. Ka poliitikud kavandavad ja mõtlevad valimistsükli ajaraamis, mitte sellele, kuidas teha nii, et meil siin kahekümne aasta pärast tore oleks. Selline lühike ettevaatamise periood iseloomustab praegust aega.
Arhitekti võib praegu võrrelda XIX sajandi liinitöölisega, kes on võõrandatud oma töö lõpptulemusest. Kui kinnisvarasektor võtab vabaduse vastavalt turu muutumisele arhitekti töö ümber teha, siis arhitekt lööbki käega ja taandab ennast vaid projekti kokkupanijaks. Omavalitsuse arhitekt taandatakse normidele vastavuse kontrollijaks. Nii ehitabki ühiskond avalikku ruumi. Ühel doktoritöö kirjutamise hetkel tajusin, et olen suure masinavärgi väike osa ega pea valulema samamoodi nagu kunagine loovarhitekt, kes võttis vastutuse kogu hoone valmimise protsessi ja lõpptulemuse eest. Me võime öelda, et mõneti on meil sellest kahju, aga arhitekt ei saa ühiskonna muutuste vastu.
Kuivõrd me siis üldse arhitektuuriloomingust või arhitektist kui autorist rääkida saame?
Arhitektuuri puhul on autorsus tõesti kahtlane asi. Autoriõiguse seaduse paragrahve pole väga kerge arhitektuurile laiendada. Mulle meeldib selline maailm, kus ühiskond saab nimetada ennast autoriks, kus kõik Eesti kodanikud võiksid olla Eesti arhitektuuri autorid. Kui me vaatame maakera, siis näeme, et inimkond on ruumi mõttes päris rumalasti käitunud, aga kõigile neile ruumilistele otsustele on ju ka mingi arhitekt allkirja alla pannud. Kuid millisel hetkel saab temast vastutaja? Võime ka küsida, kas presidenti saab pidada riigi autoriks.
Arhitektkonnale pole vist eriti meeltmööda seisukoht, et arhitekt kui autor on kadumas?
Ei ole jah. No ilmselt autorsus ei kao ära, küsimus on lihtsalt selles, et iga agentsus manifesteerib end eri moel. Kui jaotada autorsus suurema hulga inimeste või institutsioonide vahel, siis on mõnes mõttes töö tulemus kõigi asjaosaliste oma. Sel juhul ei saa lihtne inimene öelda, et soolake see betoon ja klaas sisse, see pole minu maailm. Vanalinn meeldib talle küll, kuid omal ajal oli see maalt linna sattunu meelest kitsas ja rusuv keskkond. See aeg tootis linnamüüri sisse kokku pressitud substantsi, praegune aeg toodab betoonist ja klaasist ärilise pragmaatilise alusega majade rida.
Töös on kirjas ka need väited, mis töö kirjutamise käigus tõestust ei leidnud. Näiteks ebaõnnestus katse tõsta arhitektuur võrdsena kunsti, filosoofia ja teaduse kõrvale. Miks?
Teadus, kunst ja filosoofia liiguvad eri trajektoori pidi. Võtsin raamiks Deleuze’i mõisted „väesolev“, „käesolev“ ja „intensiivsused“. Filosoofia liigub selles raamis väesolu, teadus käesolu poole, kunstis on tegemist intensiivsuste nähtavaks muutmisega. Neljandat tasandit, millele toetada arhitektuur, selles käsitluses pole. Arhitektuuri saab tegelikult jaotada nende kolme vormi vahel: üks osa on kui teadus, teine osa näeb natuke filosoofia moodi välja jne. Aga mida me sellest saame?
Sa kirjutad ka arhitektuurist kirjutamisest ning eristad kirjutajad arhitektideks ja ajaloolasteks. Kuhu mahuvad arhitektuurikriitikud?
Kriitikud ja ajaloolased on kõik loolased. Ka mina olen kirjutades loolane. Ma tahtsin eristada arhitektuurist kirjutavat arhitekti mittearhitektist. Kui mina õppisin, siis olid loolased kohal, ajalooline perspektiiv oli oluline. Kui loolased akadeemilistesse raamidesse suruti, ei kirjutanud nad enam arhitektuuriajakirjadesse, nende aur läks teadusartiklite ettevalmistamisele. Sellised artiklid satuvad harva arhitekti lauale ja seetõttu on jäänud side loolaste ja praktiseerivate arhitektide vahel nõrgemaks. Selle tagajärjel kaovad ära kategooriad, mida nemad iseenesestmõistetavalt üleval hoidsid, näiteks esteetika või autorsus. Praegu võib ju autorita arhitektuuri ette kujutada küll. Loolaste vaade arhitektuurile ehitas üles pildi ruumikunstist, praegu on see pilt arhitektuuri tegemisest kaugenenud ega avalda enam niisugust mõju. Kui ma vaatan arhitektuuriõppe prioriteete kunstiakadeemias, siis mõni aeg tagasi oli stuudiumi oluline osa visuaalne kompositsioon. Praegu saab arhitektuuri tegemisel kompositsioonist mööda minna, eriti kui on olemas mingi muu kontseptsioon, millele oma idee toetada.
Sinu doktoritööd võib vaadata kui sügavat eneseanalüüsi. Mil määral sa praktiseeriva arhitektina selle töö kirjutamise ajal ja järel oled muutunud?
Eks ma tasapisi ole ikka muutunud. Ma olen töösse kirja pandud avaldusi pidevalt praktikas katsetanud, nii koolis kui kontoris. Filosoofia on üks võimalus teha maailmast endale kodu. Kirjutamine on olnud ka katse lepitada ootuste ja reaalsuse vastuolu, püüd välja selgitada, miks me ei suuda mingit projekti maha müüa, oma mõtteid selgeks teha, linnalt kooskõlastust saada. See doktoritöö on katse välja selgitada, kas need ebaõnnestumised on tingitud vääramatust jõust või on see kõik seletatav ja mõjutatav.
Selle kõige kirjapanek on siis olnud justkui eneseabi, teraapia?
Kui vaadata, mida arhitektuuris akadeemilise teadustöö all mõeldakse, siis see kõik ongi suur eneseabi. Filosoofia on mõnes mõttes nagu eneseabi abstraktne vorm. Praktikapõhine doktoritöö on seda ju samuti: reflekteerid tehtut ja saad selle kaudu paremaks seletajaks ja tuled paremini toime nii tegemise kui ka õpetamisega.
* Doktoritööd „Arhitektuursest mõtlemisest: seostest tunnetuslike ja ühiskondlike konstruktsioonide vahel arhitektuuri praktika näitel“ juhendasid dr Margus Vihalem (TLÜ) ja dr Clarissa Moreira (Fluminense Riiklik Ülikool, Brasiilia), eelretsensenseerisid dr Epp Lankots ning dr Margus Ott (TLÜ), oponeeris dr M. Ott.