Tallinna arhitektuuribiennaali (TAB) installatsioonivõistluse võitjad Shaun McCallum, Aleksandra Belitskaja ja Ben James (arhitektuuristuudio Iheartblob) ehitavad septembriks Tallinna arhitektuurimuuseumi ette maailma esimese plokiahela abil rahastatud arhitektuuriobjekti. Ainulaadse installatsiooni disainer ja omanik võib olla igaüks, kes projektiga liitub. Rääkisime installatsiooni idee autoritega kaasamisest arhitektuuri rahastamisse ning ka disaini ja plokiahela väljavaadetest selles valdkonnas. Palun tutvustage ennast: kes te olete ja mida teete? Kes seisab Iheartblobi taga?
Belitskaja: Iheartblob on hübriidreaalsusega tegelev disainistuudio: uurime arhitektuuri, meedia ja digidisaini suundi ning katsetame oma ideid näituste, koostöövormide, publikatsioonide ja interaktiivsete tööde formaadis. Oma viimases ja kõige põnevamas, Tallinna arhitektuuribiennaali projektis käsitleme NFTde plokiahela ideed arhitektuuris.
James: Me oleme koos töötanud üsna pikka aega ja igaühel on välja kujunenud oma huvid. Igaüks meist on Iheartblobi kaasa on toonud oma eriala oskused. Ma lihtsustan ilmselt kõvasti, kuid Aleksandra teab palju plokiahela NFTde kohta, Shaun keskendub liit- ja hübriidreaalsusele ning mina tegelen eelkõige tehisintellekti ja masinõppega. Toreda meeskonna teeb meist ennekõike see, et kuigi meie ampluaa on väga lai, on meil kõigil ka oma nišš ja fookus. Iheartblobi platvormil tegeleme digitaalse ja füüsilise disaini ning uute tehnoloogiatega.
Kuidas teie koostöö algas ning millised olid teie esimesed projektid? Kas teete peamiselt võistlus- või tellimustöid?
Belitskaja: Alguses olime kõik väga uudishimulikud ja n-ö näljased. Esimeste projektide ajal koostasime endale ise lähteülesande, sest meil polnud tellimusi. Alustasime Instagrami kontoga, kuhu iga päev kujundasime ja postitasime uue projekti. Lõime kontseptsiooni ja 3D-mudeli, pildi või video ning teksti. Olime endale seadnud väga karmi tähtaja – üks päev –, kuid arvan, et see oli väga hea algus. Põhimõtteliselt ongi see meie tööviis: saata kiiresti ideed välja, et saada kohe tagasisidet. Aja jooksul kasvas ühismeediavõrgustik piisavalt ja meieni hakkasid jõudma ka tõsisemad projektid: kutsed näitustele, konkurssidele, koostööprojektidesse ning tellimused.
James: Meie projektid said alguse Instagramist ja toona oli tegemist ainult digitaalse disainiga. Paar näitust, kus osalesime, aitasid edasi liikuda. Üks selliseid oli ettevõtmine Los Angelese A+D muuseumis, kus meid peeti arhitektuuris omamoodi järgmise põlvkonna esindajateks renderdamise ja visualiseerimistehnikate alal. Sellest projektist sai sild, mis viis meid füüsiliste paviljonide projekteerimise juurde. Esimestel tellimustel oli juures tugev digikomponent. Püüdsime alati liikuda digitaalsest vormist füüsilise poole ning nüüd tegutseme mõlemas sfääris, nii füüsilises kui ka digitaalses.
Teie töödes on näha tugevaid digidisaini, virtuaalmängude ja krüptovaldkonnas leviva retrostiili mõjutusi. Praegu disainite Eesti arhitektuurimuuseumi ette TABi installatsiooni, mille vorm ja värvid on toodud otseselt digiruumist füüsilisse.
McCallum: Huvitav on mõelda füüsilise disaini üleminekust liitreaalsusse. TABi installatsiooni luues on küll suund just vastupidine, sest kujundame installatsiooni koos inimestega digitaalselt, et tuua see siis füüsilisse ruumi. Püüame koosloome põimida digiesteetikaga.
James: Oleme alati olnud värvilembesed, sest see toob projektidesse ja ehitatud maailma omamoodi mängulisust. Selline suhtumine tuleneb paljuski meie liitreaalsusetaustast.
Belitskaja: Püüame arhitektuuriesteetikat ajakohastada, teha selle digitaalsemaks, tahame raputada ja näidata midagi teistsugust ning harjumatut.
Mida teie installatsioon Tallinna linnaruumile juurde annab?
Belitskaja: Soovime linlastes huvi äratada, luua midagi, mis tõmbab tähelepanu ja mida tahetaks üksikasjalikult uurida. Installatsiooni füüsiline vorm on piksliline, niisuguse värvi ja vormiga objekti tavaliselt füüsilises ruumis ei näe, pigem ikka digitaalses.
James: Kuna fotod arhitektuurimuuseumi-esisest olid tehtud talvel, kui kõik paistis külm ja valge, tahtsime tuua värvi sellesse monokroomsesse paletti, luua tõmbe- ja tähelepanupunkti. Arvan, et oluline on ühendada traditsioon ja uuendused, meie töös on see endiselt olemas.
Tahame juurutada uut tehnoloogiat, et uuendada traditsioonilist arhitektuuriloomet. Tutvustasin seda projekti Tallinna NFT-üritusel, kus arhitektid uurisid, kuidas kasutada oma projektides plokiahela võimalusi näiteks moodulmajade puhul. Just selletaolise arutelu loodamegi oma installatsiooniga algatada. Plokiahel on uus tehnoloogia ning on tore, kui sellest on abi ka tavapärase arhitektuuriloome juures, et tegutseda kiiremini, viia idee ellu ning muuta disain tähendusrikkamaks. Arhitektuur areneb valdkonnana aeglaselt, soovime seda protsessi kiirendada.
TABi installatsioonivõistluse žürii leidis, et teie idee on innovaatiline, kuid oldi mures, et keskendute ehk liigselt uutele tehnoloogiatele, mitte installatsiooni füüsilisele vormile ja et töös on vajaka kriitilisest vaatenurgast. Kuidas kommenteerite?
Belitskaja: Meid huvitab väga, kui palju võib tehnoloogia arhitektuuri muuta ja aidata kaasa füüsilise vormi loomisele. Antud juhul on paviljoni vorm inspireeritud pikslikujulisest pilvest, mis juhindub materjalist ehk puidust. Ma arvan, et disain on kontseptsiooni ja materjaliga väga hästi kooskõlas.
James: Aleksandra vihjab sellele, et kogu see protsess ongi arhitektuur. Ma näeme arhitektuuri palju enamana kui lihtsalt füüsilise objektina. Oleme üsna sageli pidanud puudutama liitreaalsuse teemat. Kui tulevikuruum on füüsiliste ja digitaalsete objektide hübriid, siis keda me soovime neid digitaalseid objekte kujundama? Neid peaksid kujundama arhitektid, sest need on olemuselt ruumilised, hoolimata sellest, kas neil on taktiilsed või pelgalt esteetilised omadused. See kõik on arhitektuur samavõrd kui plokiahel on osa arhitektuuri rahastamise võimalusest. Oleks naiivne väita, et ainult tulemus on arhitektuur, sest nii ignoreeriksime suurt osa sellest, mida arhitektid ja disainerid saavad mõjutada. Ignoreerimine viib selleni, et valdkonnaga hakkavad tegelema teised. Kui ütleme, et virtuaalses ruumis pole arhitektuuri, võib see keskkond sattuda Facebooki kontrolli alla. Arhitektuur on enamat kui füüsiline objekt: see on idee või protsess, kus seame üles plokiahela ja veebiliidese ning see kõik on osa meie loodavast arhitektuurist.
McCallum: Huvitav mõte, et me pole võtnud arhitektuuri osas piisavalt selget seisukohta, kuigi kritiseerime põhimõtteliselt kogu arhitektuurisüsteemi: rahastamisest disainini ning kaasamismudeliteni. Seda eriti praegu, kui arhitektidel on identiteedikriis ning kardetakse kaotada kontroll loome üle. Seesugune arusaam on pärit minevikust ja seab esiplaanile arhitekti ego – möödas on ajad, mil üks arhitekt oli kogu maailma või linna looja. 2022. aastal on naeruväärne ette kujutada, et on üks salvrätivisand, mille alusel luuakse kaunis vorm või arhitektuur. See võis käia Frank Lloyd Wrighti või veel hiljuti Zaha Hadidi kohta. See, mida meie teeme, on täiesti vastupidine.
Oma TABi võistlustöös „Fungible Non-Fungible“ ehk „Asendatav asendamatu“ teatasite, et teie ei disaini seda paviljoni ega võta võidu korral preemiat vastu, sest disainer ja investor osalevad selle töö puhul projektis sama palju. See on päris julge seisukoht. Te olete kaasanud inimesi üle ilma, kuid kuidas tallinlasi enam kaasata? Installatsioon püstitatakse füüsilisel kujul ju Tallinna linnaruumi.
McCallum: Üks võimalus on osaleda disainimisel ja müntimisel enne, kui projekt globaalselt avatakse. Kogu paviljoni loomise protsess muudab seda, kuidas hooneid kasutatakse ning kuidas inimesed nendega suhestuvad. Tihtipeale, tõsi küll, on meil mõne kohaga tugev seos, näiteks korteri, maja või isegi väljakuga, kuid me ei ole sellesse investeerinud ning meil puudub sügavam huvi nende vastu.
James: Oleks väga lõbus, kui saaksime valmis rakenduse, millega skannida valmis ehitatud installatsiooni, et osalised leiaksid üles enda disainitud tüki ja saaksid seda ka teistele näidata. See oleks võimalik ainult kohapeal installatsiooni juures. Arvan, et kui installatsiooni saab kogeda ka sel kombel, s.o mitte ainuüksi selle füüsilist vormi, vaid ka digitaalseid lisasid, on see mõjus.
Enamik inimesi on nüüdseks kuulnud krüptorahast ja NFTdest, kuid neil puudub praktiline kogemus selles vallas. Mida pean tegema, kui tahan selles projektis osaleda ja disainida oma installatsioonitüki?
McCallum: Paljudele on meie lähenemine suhteliselt uus, seda isegi krüptoruumis. Alles viimasel aastal on see maailm rohkem avanenud. See võib panna kõhklema, kas osaleda või mitte. Meie eesmärk on kaasata võimalikult palju võimalikult lihtsal viisil. Teeme nii palju kui saame tehnoloogia osas, et muuta osalemine lihtsaks. See valdkond ja projekt on paljudele natuke mõistatus ning see on täiesti ootuspärane.
James: Oleme uurinud, kuidas teiste projektide puhul on sellega toime tuldud. Üritame disainimise ja ostmise võimalikult selgeks ja lihtsaks teha, kusjuures mitte ainult projektiga liitumiseks, vaid mõelda ka sellele, mis saab siis, kui osa installatsioonist on juba soetatud ja disainitud. Kus on see koht, kus seda saab näidata ning soovi korral müüa. Nagu iga uus asi, võib see tunduda keerulisem, kui tegelikult on.
Te ikka annate inimestele instruktsioonid, kuidas projektiga liituda?
James: Jah. See pole siiski nii, et anname ette pika jada samme ühest viieteistkümneni ja osalemiseks tuleb need järjest ära teha. Püüame kogu protsessi lühendada nii palju kui võimalik ning kirjeldame kogu osalemise protsessi müntimise alguseks TABi kodulehel.
Teil on väga tore plaan kaasata projekti tuntud arhitektid, kes disainivad mõne tüki installatsioonist, sealsamas kõrval võib aga olla mõne tüki disaininud lasteaialaps. Kuidas teil selle teostamisega läheb?
James: Meile meeldib see mõte samuti ning proovime katsetada NFTdega. Me asume vahealas, kus oleme võtnud üle teatud NFTde aspektid, et tuua need arhitektuurimaailma ning vastupidi. Tuntud arhitektide kaasamise idee võtsime üle NFT-maailmast. Seal on tavaks luua objektidest kollektsioon, millesse kuulumise tõttu muutuvad need haruldaseks. Tavaliselt on neil teatud visuaalsed omadused, näiteks on 500 objektist koosnevas kollektsioonis vaid viis kollast objekti. Soovisime objekti väärtust veelgi tõsta ning arvasime, et kuulsa arhitekti kaasamine võiks olla üks võimalus. Kui sul on üks tükk installatsioonist ja näiteks Greg Lynnil või Patrick Schumacheril teine, siis see võiks olla huvitav. Arhitektide nimesid me tegelikult praegu veel ei avalikusta.
McCallum: Siinkohal tuleb välja tuua ka mängurite samaväärsuse mõte: luua platvorm, kus kuulus arhitekt ja lasteaialaps koos disainivad, on võimas. Rääkisime enne arhitekti elukutse kriitikast ja egost, mis käib traditsiooniliselt arhitektiga kaasas. Meie üritame seda suhtumist muuta. Tunnustatud arhitektil on selles keskkonnas disainimiseks samasugused tööriistad ja vahendid nagu viieaastasel lapsel.
James: Võib-olla näeme tulemustes erinevusi. See on omamoodi huvitav. Võib-olla näeme, et kuulsate arhitektide kujundatud objektid on väga ilusad, paistavad silma ning need on omanäolised disainiobjektid. Võib-olla pole mõnel olnud piisavalt disainikogemust oma tüki loomiseks ning see on installatsioonis näha.
Kui palju te tulemust või protsessi mõjutate?
James: Nii vähe kui võimalik. Kontseptuaalselt üritame taandada arhitekti süsteemidisaineriks. Mõnel juhul siiski sekkume: peame tagama paviljoni tugeva konstruktsiooni, etteantud mõõdud jne. Meil on algoritm, mis neid parameetreid kontrollib ja optimeerib. Me laseme algoritmidel teha nii palju kui saab, sest see sobib kontseptuaalselt paviljoni ideega.
Mida me Tallinnas septembris näha saame?
McCallum: Ootame ära ja siis näeme. Määratleme küll müüdavate tükkide maksimaalse hulga, värvid, installatsiooni kõrguse, ehitusala, elementide tiheduse, kuid me ei tea lõpptulemust. Soovime, et installatsioon oleks kasutatav istumiskoha ja varjualusena.
Tavaliselt vahetuvad TABi installatsioonid arhitektuurimuuseumi ees iga kahe aasta tagant. Mis võiks sellest installatsioonist edasi saada? Kas inimesed, kellele kuuluvad nende disainitud tükid, saavad need endale?
McCallum: Jah, see on võimalik, aga me pole seda praegu veel läbi mõelnud. Oleme arutanud, kuidas ostuvoorud läbi viia. Võib lasta installatsioonil ajas kasvada ning vahepeal see kas täielikult või osaliselt lammutada ning siis taas üles kasvatada. Osade eemaldamine ja lisamine on protsessi osa, mis on meid alati huvitanud. Võib ka püstitada installatsiooni mõnes teises kohas. Kui ehitada see üles uute näitajate järgi, sest saame neid muuta, saame samadest tükkidest kokku panna uue vormi.
Loodan, et TABi ajal septembris saab lähemalt kuulda teie kogemusest selle projekti elluviimisel.
James: Sügisel saame sellest rääkida juba täiesti teisel tasemel. Selleks ajaks on selge, kuidas meie ootused on realiseerunud, milline on tükkide disain ning teada ka installatsiooni lõplik kuju.
McCallum: Tegemist on prototüübiga, seda nii rahastamise, disainimudeli kui ka koosdisaini osas. Kui kõik läheb ootuspäraselt, saab seda mudelit rakendada juba suuremas mahus. Mis juhtuks, kui hakkame samamoodi kujundama kortereid või kõrghooneid? Võib-olla teeb sellise mudeli rakendamine kogukonnaprojektide ja -hoonete projekteerimise nüansirikkamaks, kui see praegu on.
James: See on võimas tehnoloogia, mis aitab luua omanditunnet. Tulevikus saab joonised plokiahela abil n-ö lahti võtta ning selge ülevaate projekti panustanutest. Meie soov on panna inimesed omavahel suhtlema ning see on see, mida ootame.
Belitskaja: Mul on hea meel, et see projekt realiseerub Eestis, riigis, mille ID-kaardi süsteem on teiste Euroopa riikide omast sammu võrra ees. Ma tõesti arvan, et oleme lähedal kirjeldatud protsessi rakendamisele ettevõtluse ja projekteerimise vormides.