Teisipäeval püüdis kulka arengu kavandamise temaatikas selgust saada Telliskivi loomelinnakus kogunenud Eesti Kultuuri Koda. Mõnetunnise mõttevahetuse, avatud ruumi koosolekute ning ministri küsitlemise käigus lõplikku selgust ei saadud, küll jõuti ühisele arusaamale, et lähinädalatel tuleks kulka teemadel suurem avalik arutelu maha pidada. See oleks siis toeks kulka nõukogule, kui see juunis arengukava üle otsuse langetamiseks koguneb. Lähipäevil kujuneb põhiallikaks, kust infot leida ja kuhu oma arvamusi lisada, kultuurikoja kodulehet www.kultuurikoda.eu. Järgmisest nädalast hakkab ka Sirp avaldama poolt- ja vastuarvamusi selle kohta, kas Eesti Kultuurkapital mingit iseäralikku arendamist üldse vajab ning kui jah, siis millisel tasemel ja mis küljest, kas vajalik on mingi lihtne sisemine korrastamine või peaks minema kehtiva seaduse muutmise teed.
Viimase suhtes domineerivad hoiatavad hääled, sealhulgas rõhutas minister Lang mitugi korda, et seaduse remont on nagu Pandora laeka avamine: heade kavatsustega seda alustatakse, aga vaenlased ei maga ja suunavad õilsa ürituse kiiresti põrguteele. Mina ei nõustu põhimõtteliselt väitega, et me oma Eesti riigis peaksime vabadel valimistel moodustatud seadusandlikusse kogusse nii halvasti või nii suure umbusuga suhtuma, et pigem elame katkiste masinatega kui neid masinat parandama lubame. Tõesti ei pruugi loomeinimesed kui hüvirühm võistluses teiste huvirühmadega alati peale jääda, kuid karta, et millestki kehtivast ja ennast hästi tõestanust lihtsalt ilma jäädakse, on ilmne liialdus. Mõistagi on lihtne viia riigikogu liikmete ja parlamendierakondade seas läbi küsitlus, kas nad võimaluse tulles tahavad kulkat kui erandlikku nähtus riigieelarve süsteemis kaotada või himustavad lihtsalt teistessegi valitsemisaladesse samasuguseid fikseeritud tulubaasiga kehasid ehitada või … Ma ei usu küll, et parlamendis liiga mitu kultuurikauget lihtsameelset lapsesuud leiab.
Hoolimata sellest optimistlikust eeldusest pole siiski põhjust seadust muutma kiirustada. Enne tasub hoolega kaaluda, kas kehtiv seadus üldse on mingis osas elule ja ajale jalgu jäänud ning seega remonti või täiendamist vajab. Avo Viioli mängukire tagajärjel on kulkat puudutav arutelu juba pea kümme aastat toimunud traumajärgse stressihäire sümptomitega õhkkonnas. Vaimus kulka kadumisehirmude üha korduv läbielamine takistab ratsionaalset mõttevahetust organisatsiooni arenguvajaduste üle. Kui nüüdse arutelu käigus peaks selguma, et endistviisi on esmalt vajalikud laiahaardelised raviprotseduurid stressihäiretest ülesaamiseks ja alles pärast õnnestunud ravi võime üldse arutama hakata, siis on otstarbekas loobuda ka arengukava või selle pehmema versiooni ehk arengusuundade dokumendi kehtestamisest. Paremate, tervemate ja turvalisemate aegade saabumiseni.