Sellest on ju räägitud ja kirjutatud varemgi, kuid ikka tundub, et Eesti linnade arengus on palju juhuslikku, et me ei tea, milline on järgmine samm ning millal see astuda tuleb.
Linnad ei koosne ainult majadest ja tänavatest, vaid ka inimestest ja nende unistustest, nii arvas Augustinus, keskaja filosoof ja teoloog. Kummalisel kombel peame ikka ja jälle meelde tuletama, et inimese rahulolu linnaruumis peab olema lähtepunkt ka praeguses linna arengus, olgu siis tegu kas ajaloolise või uudse ruumiga.
Avaliku ruumi taastulek ja selle loomine kui eesmärk omaette on Euroopas olnud kuum teema juba mitukümmend aastat. Ikka ja jälle keskendutakse küsimusele, kuidas kaotatud või olematut avalikku ruumi tagasi võtta, laiendada või ka luua. Arhitektid ja linnadega tegelevad sotsiaalteadlased tõdevad, et suured kaubandus- ja vabaajakeskused on hävitanud või hävitamas traditsioonilisi linnasüdameid. Uute keskuste sisetänavad on kaaperdanud linnade ajaloolise avaliku ruumi ja keskuste omanikud kehtestanud seal oma käitumisreeglid. Kogukonnaliikumise tärkamise ja aktiivsuse tulemusel on linnade avalikku ruumi hakatud taas elustama ja tagasi võtma.
Alates 1970. aastatest hakati jalakäijaid linnas jälle märkama. Kopenhaagenis on 40 aasta jooksul üle 100 000 ruutmeetri tänavatest muudetud jalakäijate piirkonnaks. Avaliku ruumi muutuseks võib pidada ka nn tänavaruumi festivaliseerimist: avalikku ruumi ja tänavale on toodud kino, teater, sport jms. Selline tegevus on jõudnud linnade visiitkaartidele ja mis resoneerib üha tihedamini nii kohalikus kui ka rahvusvahelises linna kuvandis. Avaliku ruumi arenemine ja kujundamine pole aga ainult linnade konkurentsi tulemus. Selle teemaga tegelemises on näha linna arengu peegelpilti, s.o linna arengu peegeldust. Millistes arengujoontes siis peegeldub linna avalik ruum?

Avalik ruum kui kohtumispaik
Linna arengus on tähtis inimestevaheline suhtlemine ja seeläbi tekkiv keskkond. Linna funktsioon, tihedus ja hoonete arhitektuur muutuvad pidevalt, selleks et pakkuda mugavaid tingimusi elamiseks, tööks ja puhkamiseks ehk n-ö elustiiliks. Jätkusuutlik linn tähendab seda, et linnaosa või kvartalit saab kohandada vastavalt muutuvatele vajadustele.
Lugematuid kordi päevas mõjutab linn meie meeleolu, paneb meid ikka ja jälle olukordadesse, mis mõjutavad meid füüsiliselt ja psüühiliselt; meie käitumine, tegevuse aktiivsus ja kiirus sõltuvad ümbritsevast ruumist. Mõned tunnevad end väga hästi aktiivses, muutuvas linnas, teised, vastupidi, saavad sealt ainult halbu muljeid.

Kus on kõigil hea olla?
Turg on keskkond, kus tunneme end vist kõige vabamalt. Oma kogemusest tean öelda, et turul saab iga müüjaga väga kergelt jutule ning nalja visatagi pole patt. Kui müüjalt küsida, kas need kirsid on Ungarist ja saame vastuseks: „Mis sul sellest, kas tahad nendega ungari keeles rääkima hakata?“, siis me ju ei solvu, saame hoopis südamest naerda. Selline küsimus ja vastus kaubanduskeskuses mõjuks hoopis teisiti. Turul oleme täiesti vabad, osa avalikust ruumist. Seda turuplatsi fenomeni kasutatakse ka nüüdisaegses arhitektuuris, näiteks kavandatakse koolimajale keskne kogunemisplats, kus kõik saavad end tunda vabalt, osana tervikust.

Kuidas on Tallinnas lood avaliku ruumi tagasivõtmisega?
Tallinna keskosa tervikliku ettekujutuse omas ajas ja unistustes pani paika juba 1983. aastal kinnitatud keskosa planeering. Uskumatu, et möödas on 34 aastat ja midagi analoogset pole kõrvale panna.
See planeering koostati alternatiivina tol ajal valminud Tallinna kesklinna detailplaneeringule, mis suures osas jättis tähelepanuta linna ajaloolise potentsiaali ja mille eesmärk oli muuta linna struktuuri. Sellest hoolimata, et projekti ei kinnitatud, jõuti tollest, ligi kümme aastat kestnud tööst realiseerida 1980. aastal toimunud olümpiamängude purjeregati tuules nii mõnigi kavandatud idee. Näiteks ehitati Olümpia hotell, mis pidi olema osa uuest linna teljest, mis kulgeks hotellist Estonia teatrini, uue spordikompleksini ja uue raudteejaamani. Ent noorte arhitektide korraldatud seminaridel ja mõttekodades vallandunud kriitika survel tunnistati planeering Tallinnale sobimatuks ning põhjendamatult radikaalseks, sellele heideti ette olemasoleva linnaruumi eiramist. Vastuvõetamatuks peeti linna keskosa arengu määramine suundadel, mida pole kunagi olnud, ning viisil, mis inimmõõtmelise ja hubase linnaruumi asemel kavandas Tallinnale mitteomaseid avenüüsid. Telliti alternatiivlahendus, mille koostamisest võtsid peale minu osa noored arhitektid Tiina Nigul ja Ene Aurik Eesti Projektist, arhitekt Ignar Fjuk Eesti Maaehitusprojektist ja arhitekt Rein Hansberg Tallinna planeerimismeeskonna poolt, projekti juhtis insener Hain Karu.

Detailplaneeringu põhiidee oli lokaalsete täiendustega toonase linnastruktuuri säilitamine ja uuendamine. Muu hulgas panime ette, et säilitada ja rekonstrueerida tuleks Rotermanni kvartali tööstushooned ning ühendada need linna keskusega. Tegime ettepanku reserveerida  Liivalaia, Maakri tänava ja Tartu maantee vaheline ala kõrghoonete ehitamiseks, et uued vertikaalsed jooned täiendaksid linna siluetti, lõhkumata linna ajaloolist panoraami. Kavandasime Rävala puiestee lõimida tänavate süsteemi ja säilitada kesklinnalähedaste kvartalite – näiteks Kassisaba ja Uus Maailm –  struktuuri ja omapära. Kui 1990. aastate alguses Rotermanni kvartali peale mõtlema hakati, siis oli meil hea meel, et planeeringusse sisse pandud idee oli idanema läinud.
Tallinnal on potentsiaal kujuneda linnaks, kus saab teoks palju unistusi. Rotermannis on see õnnestunud kõige enam. Kvartali sees on tekkinud huvitav ja aktiivselt kasutatav ruum, kuid seda ümbritseva keskkonnaga on kvartalil nõrk side.
Tallinna plaanilt näeme piirkondi, kus on olnud või on jätkuvalt võimalus suurendada avaliku ruumi osakaalu ja mõju. Näiteks Sossi ja Telliskivi kvartal. Neis paigus on võimalik ühitada ajalooline kihistus, tööstusalade võlu ja nüüdisaja võimalused  uue aktiivse ja omanäolise ruumi loomiseks.
Miks seda ei ole siis juhtunud? Linna keskuse sidususe puudumise eest ei saa panna vastutama erainvestoreid, selle eest peab hoolt kandma kohalik omavalitsus. Telliskivi kvartali areng on olnud stiihiline ja põhinenud erainitsiatiivil. Sossi kvartal võiks olla üks atraktiivsemaid Tallinna arendusi, kuid juba aastaid ei toimu seal midagi. Millest see arengupeetus? Ala arenguvõimalusi on kirjeldatud Sossi struktuurplaanis, kuid täiesti arusaamatul põhjusel on linn otsustanud arengualasid ühendavast tänavavõrgust loobuda ja jätta tänavad eraettevõtte hallata. Seal arengupeetuse põhjus peitubki. Kui hoonetele ligi ei pääse või see sõltub kellegi suvast, mitte linna, s.t avalikust huvist, siis on midagi väga valesti. Kas Sossi kvartali rekonstrueerimine ongi kavandatud sõltuma kohtunike otsustest või tuleks kasutada arhitektide abi?
Üks näide on ka Keldrimäe asum. TTÜ arhitektuuriüliõpilastele anti linnaehitusliku kursuseprojektiga ülesandeks Keldrimäe arenguvõimaluste ettepaneku koostamine. Linnaruumi analüüsi tegemise käigus kogetu oli meile kõigile, nii juhendajatele (arhitekt Ignar Fjuk ja mina) kui tudengitele tõeline vapustus. Linnaruum ja sellega lahutamatult seotud atmosfäär meenutasid kõige masendavamat mälestust nõukogude ajast, tudengitele aga midagi sellist, mis ei mahu nende ettekujutusse linnast, Tallinnast. See kõik laiutab vahetult linna südames.
Puudub teave, et Tallinn kavatseks koostada Keldrimäe arengukava. Näeme, kuidas seal vanade vahele kerkivad üksikud uued kortermajad. Kindlasti on vaja aga terviklahendust, muu hulgas peab mõtlema turule. Kas sinna peab tõesti kerkima järjekordne avalikku ruumi kaaperdav kaubahall? Aga milline võiks olla Juhkentali tänava tulevik ja parim ühendus Kalevi staadioniga? Arengu suunamiseks ja otsuste tegemiseks ei ole enam aega, sest üksikute, killustatud arenduste realiseerimisega kaob aastakümneteks võimalus tervikliku linnaruumi loomiseks.

Kvartalipõhine planeerimine
Terviklik arengukava on kvartalite rekonstrueerimise aluseks. Küsimusele, kas tänapäeva arhitektid ei oska siis ootustele vastavat linnaruumi kavandada, vastan, et oskavad küll.  Probleem on kohalike omavalitsuste ja kinnisvaraarendajate hoiakutes. Seesama Exceli tabel, mis on probleemiks tervishoiuteenuste kavandamisel, tekitab kitsaskohti ka linna arengus. Koostööst omavalitsuste, arendajate ja arhitektide vahel võidaksid kõik. Eesmärgiks peaks olema kvaliteetne linn, kus avalikul ruumil on suur osa.