Värskes kogumikus „Eesti teadus 2022“ osutab Marek Tamm teravalt Eesti teadlaskonna kokkutõmbumisele ja vananemisele.¹ Need probleemid ei ole uued: märgid teadlaskonna vananemise ja arvukuse languse kohta olid õhus juba kümme-viisteist aastat tagasi.² Praeguseks on olukord lihtsalt halvenenud.

Euroopa viie eakama tööturu seas

Eurostati andmete kohaselt on aastatel 2014–2020 Eesti akadeemiliste töötajate arv vähenenud enam kui 10% (0,8%-lt tööealisest elanikkonnast 2014. aastal 0,6%-ni 2020. aastal). Paistame vananeva akadeemilise tööturu poolest Euroopas väga tugevalt silma: oleme viie kõige vanemaealisema akadeemilise töö­turuga riigi hulgas. Kokkuvõttes, Eesti akadeemilistest töötajatest 30% on alla 40aastased, 51% on 40–59aastased ning 19% on üle 60 eluaasta vanad. Sama vanuseprofiil torkab silma ka teadus­grantide jagamisel.

Grantide taotlemise alternatiivkulu on liiga kõrge

Eri riikide ja grantide näitel on teadlased välja arvutanud, et keskmiselt kulub ühe korraliku teadusgrandi taotluse tegemisele umbes 20–30 tööpäeva ehk keskeltläbi üks täiskuu, juhul kui muid tegevusi pole.³

Teaduskirjanduses on rõhutatud, et kui edukuse määr jääb alla 20–30%, siis see demotiveerib suurt osa teadlasi ja nad ei soovigi grante taotleda, kuna peavad seda aja raiskamiseks.⁴ Eesti on siin silmatorkav juhtum – keskmine taotlemise edukus kipubki jääma 20% kanti. Ainuke Eesti üksus, kus edukuse määr on väga kõrge, on keemilise ja bioloogilise füüsika instituut (KBFI), kus see oli 2020. aastal 44% ning 2021. aastal koguni 50%. Mõnes valdkonnas on taotlemise edukuse määr kukkunud mõnel aastal just alustava teadlase grandi puhul lausa 0–6%, näiteks põllumajandusteadused ja sotsiaalteadused. Motiveerida 0–6% edukuse määraga teadlaste järelkasvu esimest granti taotlema on äraspidise vanuselise diskrimineerimise tipptase! Siinkohal tasub rõhutada, et alustava teadlase grant on kolm korda väiksem kui kogenud teadlase grant.⁵

Varasemates uuringutes on rõhutatud, et raha kipub teadusmaastikul koonduma sinna, kus seda juba on.⁶ Eestis on rahastuse kontsentreerumine mõnevõrra tagasihoidlikum, kuid teise äärmusena on hüperkonkurentsi tingimustes ähmastunud taotluse kvaliteedi ja rahastamise edukuse seos.⁷ Juhuslikkus on süvenenud, kuna taotluse koha pingereas määrab hindajaks sattunud eksperdi subjektiivne hinnang. Noortele alustavatele teadlastele on sellise juhuslikkuse mõju eriti rabav. Olukorra paranemist loodeti parteiülesest kokkuleppest, mille järgi läheb 1% Eesti sisemajanduse kogutoodangust teadus- ja arendustegevuseks. Paraku on lõviosa lisanduvast rahast mõeldud kiiret kasu tõotavasse koostöösse ettevõtetega ning noorte iseseisvumist võimaldava grandisüsteemi maht kasvab ainult vähesel määral.⁸ See on strateegiline küsimus: kas Eesti teadus vajab järelkasvu või mitte? Praegu lükkab riiklik grandisüsteem noori teadusest eemale.

ETAg-i uurimisgrandid aastatel 2013–2022

Selle kirjatüki autorid analüüsisid Eesti teadusinfosüsteemi (ETIS) avalike andmete baasil kümne aasta jooksul (2013–2022) Eesti teadusagentuuri (ETAg) rahastatud personaalseid uurimistoetusi, nende hulgas kokku 845 granti ja 658 erinevat grandi saajat. Lihtsuse mõttes hoiame lahus kaks granditüüpi: alustava teadlase grant (stardigrant ja järeldoktori grant) ning kogenud teadlase grant (2016. aastani otsingugrant ja institutsionaalne uurimistoetus, 2017. aastast rühmagrandi nime all).

Tabel 1 toob esile grandihoidjate vanuselise dünaamika aastatel 2013–2022, kus on näha üsna järsud kõikumised just kahes äärmises vanusegrupis. Kogenud teadlase grandi puhul on alla 40aastaste seas kõikumine kümne aasta jooksul 6,3–21,4%, üle 60 aasta vanuste grupis on kõikumine 7,7–32,4% vahel. Kui vaadata üle 60 aasta vanuste gruppi ja konkreetseid grandihoidjaid, siis siin on kaks kõige suuremat kõikumist aastatel 2014 ja 2020. Huvipakkuv on just 2020. aasta, mil 32,4% grandi saanutest on üle 60 aasta vanused: sellele vanusegrupile anti 22 kogenud teadlase granti, neist kõik grandijuhtidele, kelle eelmine grant lõppes täpselt aasta varem, 2019. aasta lõpus. Vanim vanusegrupp pälvib grante just siis, kui neil on eelmised lõppenud.

	Vanus	2013	2014	2015	2016	2017	2018	2019	2020	2021	2022	Koond
ALUSTAVA TEADLASE GRANT	alla 40	86,7	100,0	88,5	93,5	82,9	86,2	77,1	90,9	85,7	83,8	86,9
	40–49	13,3	0,0	11,5	6,5	17,1	13,8	22,9	9,1	10,7	10,8	12,2
	50–59	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	3,6	2,7	0,6
	üle 60	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	0,0	2,7	0,3
KOGENUD TEADLASE GRANT	alla 40	15,8	8,3	14,8	16,0	21,2	21,4	7,9	8,8	6,3	12,5	12,0
	40–49	40,4	30,2	35,2	40,0	32,7	42,9	44,7	33,8	38,1	42,5	36,5
	50–59	28,1	35,4	38,9	24,0	38,5	21,4	31,6	25,0	38,1	27,5	32,3
	üle 60	15,8	26,0	11,1	20,0	7,7	14,3	15,8	32,4	17,5	17,5	19,1

Tabel 1. Grandihoidjate vanus aastate lõikes (%). Allikas: Eneli Kindsiko, Ülo Niinemets, Kärt Rõigas

Juba 2013. aastal tõi Ülo Niinemets ETAg-i grantide puhul esile, kuidas üle 65aastaste teadusprojekti juhtide osakaal on Eestis järjest kasvanud.² Eestis on akadeemilisel teadusmaastikul järjest süvenenud äraspidine vanuseline diskrimineerimine, kus kaua süsteemis olnutel on nende järeltulijatest märkimisväärselt kergem tagada endale grantide abil püsiv rahastus. See on omakorda viinud olukorrani, kus nooremad teadlased kas ei taha või on sunnitud iseseisvat grandi juhtimist edasi lükkama ning sõltuvad vanemast teadlaskonnast nii oma sissetuleku kui ka uurimissuundade iseseisvuse poolest. Just sunnitud iseseisvumise edasilükkamine on eriti ohtlik – ambitsioonikatel ja võimekatel noorteadlastel pole Eesti teadussüsteemis kohta.

Joonis näitab, milline on alustava ja kogenud teadlase grandi saajate vanuseline jaotus. Lisatud riikliku pensioniea punane joon illustreerib hästi Eesti teadussüsteemi vananemist.

Samal ajal kergitab see tähtsa küsimuse: kas grandid on loodud järelkasvu eest hoolitsemiseks või on nendest kujunenud pigem karjääri lõpu toetamise mehhanismid?

Alustava teadlase grandi puhul on 87% saajatest alla ja 13% üle 40 eluaasta vanad, keskmine vanus 35,5 eluaastat. Kogenud teadlase grandi puhul on 12% saajatest alla ja 88% üle 40 eluaasta, 19% grandi saajatest on üle 60 ja nendest omakorda 56% on ametlikult riiklikul pensionil. Üle 60 aasta vanuste grandihoidjate seas on 18% naised ja 78% mehed.

Teiseks näitab analüüs, et seos teadusliku produktiivsuse ja grandisaamise edukuse vahel on nõrk, eriti kogenud teadlase grantide puhul. Kogenud teadlase grante on küll saanud mitmed väga produktiivsed teadlased, kuid ka paljud, kes ei ole üldse publitseerinud või on oma teadustöid avaldanud väga tagasihoidlikult. Kummaline, et noorematele taotlejatele on alustava teadlase grandi latt üldiselt kõrgemal – vajalik on suurem produktiivsus kui vanematel taotlejatel.

Grandisüsteemi valdkondlikud eripärad

Valdkondade lõikes (tabelid 2 ja 3) vaadates: kui alustava teadlase grandi puhul on vanimad grandisaajad sotsiaal- ja humanitaarteadlased, siis kogenud teadlase grandi puhul on kõige nooremad just sotsiaalteadlased. Siin on tekkinud eriti tähelepanuväärne olukord: sotsiaalteadustes saadakse nii alustava teadlase kui ka kogenud teadlase grant üsnagi väikeses vanusevahemikus, mediaanvanus on vastavalt 39,2 vs. 46,4 eluaastat, vahe 7,2 aastat. Loodusteadustes on aga vahed suuremad: 34,4 vs. 50,2 eluaastat, vahe 15,8 aastat. Kummaline on vaadata ka kogenud teadlase grandi saanute maksimumvanuseid. Eestis on igas valdkonnas antud välja viieaastaseid rühmagrante kogenud teadlastele, kes on ametlikult riiklikul pensionil ning 64,4 kuni 76,1 aastat vanad. Osa nendest grantidest lõppevad siis, kui grandihoidja vanus jõuab 80 juurde või lausa üle 80 eluaasta. Tekib küsimus, miks ei ole neis uurimisrühmades piisavalt tugevat järelkasvu, kes võiks neid teemasid juhtida.

VALDKOND	ALUSTAVA TEADLASE GRANT				KOGENUD TEADLASE GRANT
	Min	Mediaan	Keskmine	Max	Min	Mediaan	Keskmine	Max
Loodusteadused	26,6	34,3	34,4	61,2	29,2	50,2	50,7	76,1
Tehnika ja tehnoloogia	27,5	34,6	35,0	45,6	32,6	48,1	49,2	68,1
Arsti- ja terviseteadused	30,7	34,6	35,1	42,8	36,2	51,6	52,4	71,0
Põllumajandust ja vet	31,6	36,7	36,8	40,9	40,7	54,8	53,6	64,4
Sotsiaalteadused	30,5	39,2	38,8	54,9	36,8	46,4	48,7	70,3
Humanitaart ja kunstid	29,3	36,1	37,9	51,7	32,4	50,5	51,2	68,0

Tabel 2. Alustava ja kogenud teadlase grant: vanuseline jaotus aastates valdkondade lõikes. Allikas: Eneli Kindsiko, Ülo Niinemets, Kärt Rõigas

Tabel 3 annab hea ülevaate mõlemast granditüübist vanusegruppide lõikes. Siin tekitab kõige rohkem muret just see, kui suur on kogenud teadlase grantide puhul üle 60 aasta vanuste grupi osakaal: loodusteadustes ja tehnikateadustes üle 20%. Ilmselt just nendes valdkondades on kõige teravam teadlaskonna vananemise probleem, samuti noorte iseseisvumise sunnitud või vabatahtlik edasilükkamine.

VALDKOND	ALUSTAVA TEADLASE GRANT				KOGENUD TEADLASE GRANT
	alla 40	40–49	50–59	üle 60	alla 40	40–49	50–59	üle 60
Loodusteadused	96,2	3,2	0,0	0,6	14,7	34,2	29,9	21,2
Tehnika ja tehnoloogia	90,5	9,5	0,0	0,0	18,4	34,7	26,5	20,4
Arsti- ja terviseteadused	90,5	9,5	0,0	0,0	7,3	34,4	40,6	17,7
Põllumajandust ja vet	62,5	37,5	0,0	0,0	0,0	36,8	31,6	31,6
Sotsiaalteadused	57,9	39,5	2,6	0,0	13,6	54,6	15,9	15,9
Humanitaart ja kunstid	71,9	25,0	3,1	0,0	7,4	36,8	44,1	11,8
Kokku	86,9	12,2	0,6	0,3	12,0	36,5	32,4	19,1

Tabel 3. Alustava ja kogenud teadlase grant: vanusegruppide jaotus valdkondade lõikes (%). Allikas: Eneli Kindsiko, Ülo Niinemets, Kärt Rõigas

Tehtud analüüsi põhjal teeme neli ettepanekut, mida soovitame Eesti grandisüsteemi puhul tõsiselt kaaluda, et viia see vastavusse Eesti akadeemilise tööturu ja akadeemilise karjääri vajadustega.

Ettepanek 1. Uurimisgrantide taotluse kriteeriumid peaksid toetama noorte iseseisvumissoovi, mitte seda alla suruma. Kui alustav teadlane on liiga kaua üksnes täitja rollis, siis tekib küsimus, kas tegemist on vabatahtliku või sunnitud iseseisvumise edasilükkamisega. Kas teadlane ei tahagi vastutust võtta, vaid eelistab töötada teiste alluvuses? Väga hea näide sellest, kuidas iseseisvumist sunnitult edasi lükatakse, on nii stardigrandi kui ka rühmagrandi taotlemise ebaõnnestunud kriteerium⁹, mis ütleb, et grandisaaja ei saa grandi perioodil olla teise (kas stardi- või rühma-)projekti (põhi)täitja.

Stardigrant	Rühmagrant
„7.2. Stardiprojekti juht ei saa grandi perioodil olla: 7.2.2. rühmaprojekti juht või (põhi)täitja; 7.2.3. teise stardiprojekti juht või (põhi)täitja;“	„7.2. Rühmaprojekti juht ei saa grandi perioodil olla 7.2.1. teadusagentuuri järeldoktorigrandi saaja; 7.2.2. stardiprojekti juht või (põhi)täitja; 7.2.3. teise rühmaprojekti juht või (põhi)täitja“

Alarahastatuse tingimustes on väga paljud akadeemilised üksused suuremal või vähemal määral seotud ETAg-i uurimistoetustega – see on viis ellu jääda. Reeglites on aga kirjas, et noorteadlane ei tohi tema grandi võimaliku alguse ajal töötada teise stardi- või rühmagrandi all. Eesti ülikoolides on rohkelt näiteid, kus noorteadlane on mõne rühmagrandi juures viie aasta jooksul kokku tööl vaid paar kuud. Sellega kaotab noorteadlane võimaluse ise granti taotleda. Üks artikli autoritest kõrvaldati just sel põhjusel 2022. aasta taotlusvoorust: taotlus oli valmis, mitu kuud tööaega grandi kirjutamisse investeeritud, kui saabus teade, et „te ei kvalifitseeru, sest olete teise rühma­grandi all tööl“. Need mõned töökuud nelja aasta jooksul teises rühmagrandis eemaldasid selle noorteadlase konkurentsist, enne kui ta jõudis konkureeridagi.

Tähelepanuväärne on, et grandi taotlemisest kõrvaldatud uurimistöö keskmes on Eesti akadeemilise tööturu jätkusuutlikkus: ETAg-i grantide tulemuslikkuse analüüs (kas grandi saajad on edukamad kui granti mitte pälvinud, mis juhtub nende karjääriga, kes granti ei saa, kui paljud teadusest lahkuvad jne) kombineerituna üldise akadeemilise karjääri analüüsiga (nt kuivõrd efektiivsed on järeldoktorantuuri mehhanismid, kas noori oodatakse siia tagasi, kas neil on võimalik siia tagasi tulla). Kõik see oleks andnud rikkaliku andmepõhise sisendi paremaks teaduspoliitikaks olukorras, kus akadeemiline tööturg vananeb ja vaevleb tugevas ressursi­puuduses.

Eluvõõrad kriteeriumid sunnivad noorteadlasi palkavaid grandijuhte väga raskesse olukorda, kuna bürokraatlikele kriteeriumidele vastamiseks on vaja pidevalt inimestega skeemitada. Kui palju on inimesi, kes töötavad kellegi grandi rahastusel täiskoormusega? Pigem ollakse sageli tööl just osakoormusega või vaid mõned kuud. Oleks mõistlik, et nii ranged kriteeriumid kehtiksid vaid juhul, kui täitja on projektis kogu perioodi vältel vähemalt poole koormusega tööl, nagu näiteks on Euroopa teadusnõukogu (ERC) grantide puhul. Noorteadlase karistamine grandi taotlemisel disklahviga mõne töökuu eest on näide sellest, kuidas iseseisvumist sunnitult edasi lükatakse.

Ettepanek 2. Lihtsustada taotle­mise süsteemi: muuta see bürokraatia­põhise asemel sisupõhiseks. Järel­doktorantuuri skeem. Toome viimastest aastatest näiteid, kuidas taotlemise jäikus kõrvaldab edukalt juba taotlemise ajal noored konkurentsist. Stardigrandi puhul on üks kriteeriume, et enne grandi taotlemist peab olema läbitud järeldoktorantuur. Sealjuures on stardigrandi tingimusi aastatel 2019–2022 muudetud¹⁰, kui varasemalt nõuti, et järeldoktorantuuri oleks läbitud „soovitatavalt mitte samas riigis“, kus omandati doktorikraad, siis alates 2021. aastast nõutakse, et järeldoktorantuuri tuleb läbida „välisriigis“.

Aasta	Sõnastus stardigrandi taotlemise juhendis	Taotluste arv
		Lood	Tehn	Arst	Põll	Sots	Hum
2022	„4.2.2. kes on pärast doktorikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni saamist omandanud teadusliku uurimistöö kogemuse (nt järeldoktorina, teadus- ja arendusasutuses või teadusmahukas ettevõttes teadustöötajana vms) välisriigis“.	29	10	4	4	12	6
2021	„4.2.2. kes on pärast doktorikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni saamist omandanud teadusliku uurimistöö kogemuse (nt järeldoktorina, teadus- ja arendusasutuses või teadusmahukas ettevõttes teadustöötajana vms) välisriigis“	34	13	8	3	6	8
2020	„4.2.2. kes on pärast doktorikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni saamist omandanud teadusliku uurimistöö kogemuse (nt järeldoktorantuuris, teadus- ja arendusasutuses teadustöötajana vms, soovitatavalt mitte samas riigis, kus omandati doktorikraad)“	28	18	7	3	13	9
2019	„4.1.2. kes on pärast doktorikraadi või sellele vastava kvalifikatsiooni saamist omandanud teadusliku uurimistöö kogemuse (nt järeldoktorantuuris, TA-asutuses teadustöötajana vms, soovitatavalt mitte samas riigis, kus omandati doktorikraad)“	42	15	11	1	18	13

Tabel 4. Stardigrandi tingimuste muutumine 2019–2022 koos laekunud taotlustega eri valdkondades. Allikas: Eneli Kindsiko, Ülo Niinemets, Kärt Rõigas

Võiks arvata, et tingimuste karmistamist põhjendatakse liiga suure taotluste arvuga – vähendamaks taotlustest tekkivat administratiivkoormust. Nii võib ehk olla loodusteadustes, kus mõnel aastal on olnud 42 avaldust (2019), aga see arv on langenud 29 avalduseni (2022). Sotsiaalteadustes on langus 18 avalduselt (2019) tosinani (2022), ent mõnel aastal on esitatud vaid 6 avaldust (2021). Humanitaarteadustes on langus 13 avalduselt (2019) 6 avalduseni (2022), arstidel 11-lt (2019) 4-le (2022). Kui teadlaste järelkasv on Eesti teadussüsteemi prioriteet, siis stardigrandi taotlemise tingimuste järjest karmimaks muutmine takistab seda sihti. Pealegi on noorteadlastele igal aastal eraldatud summad kordades väiksemad kui kogenud teadlastele eraldatavad summad: 2021. aastal vastavalt 2,3 miljonit vs. 8,2 miljonit (vahe kolmekordne) ning 2020. aastal 2,1 miljonit vs. 13,8 miljonit (vahe kuuekordne). Kas on mõistlik noorte pealt kokku hoida?

Teadusuuringud on ammu kinnitanud, et järeldoktorantuuri puhul peab austama valdkondlikke erisusi ja et kohati on järeldoktorantuurist kujunenud teaduskarjääri kohustuslik „püha graal“.^11,12

Just välismaise järeldoktorantuuri kohustuslikkuse nõue on diskvalifitseerinud mitmed noored, kuna COVID-19 tõttu ei olnud võimalik füüsiliselt seda nõuet täita, sest suur osa ülikoole olid kaugtööl. Ühe 2022. aastal stardigranti taodelda soovinud noorteadlase puhul ETAg aktsepteeris aga üksnes füüsilist välismaal viibimist ja soovitas tulla uuesti stardigranti taotlema järgmisel aastal, „kui te olete eelnevalt mõned kuud välismaal olnud“. Seega kaotab noorteadlane stardigrandi taotlemise ajaaknast, mis on 2–7 aastat pärast doktorikraadi saamist, kohe mitu aastat: lisaks disklahvi saamise aastale ka aasta, mis kulub välismaal olemisele. Järeldoktorantuuri kriteerium on muutunud formaalsuseks, sest märkimisväärselt on Eestis järeldoktorantuuri läbimine kohustuslik ka nendele noorteadlastele, kes on oma doktorikraadi pälvinud nimekates välisülikoolides. Pärast doktorantuuri Eestisse tööle tulnud noorteadlane on sunnitud kohe siit lahkuma järeldoktorantuuri, et saaks ise taotleda granti, mis ei soosi teadlase karjääri Eestis üles ehitama.

See sunnismaine rahvusvahelistumise diskursus on kõige suurema mõjuga just noorteadlastele, aga eriti ränk väikeste lastega noorteadlastele. Järgneb ühe noore naisteadlase kogemus: ta oli sunnitud väikeste laste kõrvalt järeldoktorantuuri tegema, et saaks stardigranti taotleda: „Erineva taseme teadusadministraatorid (nt instituudi juht) võivad nõuda noorteadlastelt pika järeldoktorantuuri läbimist enne nende teadusprojekti taotluse heakskiitmist, viidates sellele rangele nõudele. Minu instituudi juht viitaski ja soovitas see täita ära enne, kui teadusprojekti taotlust esitama lähen. See tähendas, et väikeste laste kõrvalt pidin viibima pikemaid perioode välismaal, see ei olnud logistiliselt ega emotsionaalselt kerge ning oma projektitaotluse esitamine viibis hea mitu aastat.“

Teadlased, sh noorteadlased kirjutavad nagunii välismaiste kolleegidega koos teadusartikleid, osalevad projektides, käivad mitu korda aastas päevade- või nädalatepikkustes lähetustes. Kas sellest ei piisa?

Mis juhtub aga siis, kui järeldoktorantuur saab tehtud? Pärast järeldoktorantuuri on kaunis keeruline Eestisse naasta. Eesti puhul on varasemad uuringud näidanud, kui kulukas on tuua aastateks lahkunud andekaid noorteadlasi siia tagasi: ühelt poolt ei ole nende jaoks enam raha, teiselt poolt on nad end juba välismaal tõestanud ja sealsed uurimisüksused suudavad nad mitmekordsete summadega üle osta.¹³ Seega, iga poliitikameede ja grandi taotlemise tingimus peab arvestama Eesti riigi ja akadeemilise tööturu (vananev, väike ja vaene) eripärasid.

Eestis on küll skeeme, kuidas naasvaid noorteadlasi tagasi tuua, ent ka siin muutuvad reeglid kaunis sageli. Siin on väljavõte välismaalt järeldoktorantuurist naasta soovinud noorteadlaselt, kes jäi ootamatult muutunud reeglite tõttu bürokraatia hammasrataste vahele: „ETAg lükkas mu taotluse tagasi põhjendusega, et ma enne taotlusvooru lõppkuupäeva töötasin juba Eestis. Praeguses juhendis on tõesti kirjas, et järeldoktorantuur peab olema läbitud taotlusvooru lõpptähtajaks ja sealt loetakse ka välismaal töötatud aega, aga eelmise aasta juhendis (mis oli ainus, mida ma eelmisel aastal sain vaadata, kui ma taotlemist plaanisin) on kirjas, et järeldoktorantuur peab olema läbitud taotlusvooru avanemise kuupäevaks, seega loogiline, et pärast seda võib juba Eestis olla.“

Taolisi juhtumeid on rohkesti. Mida peaks tegema see noorteadlane, kes Eestisse naasta ei saa? Tuleb kriitiliselt hinnata praeguste meetmete mõjusust, sh ka nende ebasoovitavaid negatiivseid tagajärgi.

Ettepanek 3. Vajadus nn vahegrandi järele. Kui vaadata just alustava ja kogenud teadlase grandi kääre (kolmekordne vahe summa suuruses, pealegi on stardigrant ajaliselt lühem ja selle taotlemise aeg piiratud), siis on puudu selline granditüüp, mis võimaldaks noorel luua oma uurimisrühma. Rühmagrandi ja stardigrandi vahel on liiga suur tühimik. Praegu on nii, et noored saavad vanad olijad ainult välja konkureerida. Alustava teadlase grandi ajaaknast välja jääva teadlase peamine võimalus on töötada teiste kolleegide, kogenud teadlaste grandi alluvuses, samal ajal takistab see iseseisva grandi taotlemist, sest reeglite järgi ei saa rühmaprojekti juht grandi perioodil olla „teise rühmaprojekti juht või (põhi)täitja“.¹² Seega ei tohi olla teise grandi rahastusel, aga ka ise ei saa raha taotleda. Kokkuvõttes on iseseisvumise sunnitult edasilükkamine kõige kriitilisem just ajal, mis jääb nende kahe grandi vahele. Teadlane ei sobi enam taotlema alustavat granti, ent ei saa taotleda ka kogenud teadlase granti.

Taas on küsimus strateegilistes otsustes: mis on praeguse süsteemi alternatiivkahju teadlaskarjäärile, just järelkasvu mõttes? Huvitav oleks uurida, mis on saanud nendest teadlastest, kelle stardigrant on lõppenud: kas jäädakse teadusesse (töötatakse teiste alluvuses) või liigutakse mujale? Veel tähtsam on küsimus: mis on saanud nendest, kes ei ole stardigrante pälvinud? Milliseks kujuneb nende karjäär?

Ettepanek 4. Tagada riiklike uurimisgrantide jagamise süsteemi suurem läbipaistvus avalikkusele ja siduda see süsteem karjäärimudeliga. Võiksime eeskuju võtta riikidest, kus teadusraha jagamine on tehtud võimalikult läbipaistvaks. Näiteks Hollandis avalikustatakse nii grandi saajate kui ka grandi taotlejate andmed, sh nimed, saadud individuaalsed retsensioonid ja punktisummad.¹⁴ Andmekaitse reeglid ei saa seda takistada, sest taotleja saab taotluses anda loa, et tema andmed avalikustatakse. Miks on see tähtis? Kõigepealt kaotab see pahameele, mida võib sageli kohata meedias ilmunud teadlaste arvamusartiklitest: ETAg-i hindamisprotokollid ning taotlustega seotud retsensioonid on reeglina märkega „asutusesiseseks kasutamiseks“, kohati lausa 75 aastaks.¹⁵

Mida oleks avalikustamisest võita? Esiteks taastuks usaldus grandisüsteemi õigluse vastu. Teiseks saaks analüüsida igal aastal 10 miljoni euro ulatuses jagatava teadusraha kasutamise tulemuslikkust: on kummastav, et ETAg-i uurimisgrandid sisaldavad aastakümnete jagu andmeid, kuid nende analüüs ja sisend teaduspoliitika kujundamisse on praktiliselt olematu. Analüüsivõimekuse hea näitena tugineti Hollandi riiklike teadusgrantide mõjususe uurimisel just rahastatud ja rahastamata grantide analüüsile. Selgus, et ei hindamiskomisjonid ega ka retsensendid ei suuda ennustada taotlejate ja uurimisgruppide teaduslikku edukust või potentsiaali. Grandi saanud teadlased publitseerisid küll mõnevõrra rohkem artikleid, ent mitte kõrgema kvaliteediga kui need taotlejad, kes jäid grandist ilma. Kümme aastat pärast grandi saamist või sellest ilmajäämist olid grandi saanud teadlased koguni kehvema teadustulemuslikkusega kui parima skoori saanud, ent siiski grandist ilma jäänud taotlejad. Hindamiskomisjonide ja retsensentide nõrka selgeltnägemisvõimet selles suhtes, millised teemad ja taotlused on tulevikus kõige edukamad, on tugevalt esile toonud paljud uuringud.^4,16,17

Eesti grandisüsteem tuleks tugevalt siduda karjäärimudeliga – arvestades praegust olukorda ja sihti, kuhu peaksime jõudma. Eeltoodud analüüs ja näited tõestavad selgelt, kuivõrd suureks takistuseks on teadusgrantide taotlemisel osutunud bürokraatia jäikus. 4000 töötajaga, sealjuures kiirelt vananeva ja tugevasti alarahastatud tööturu puhul peaksid reeglid järelkasvu soosima, mitte seda takistama.

1 Marek Tamm, Eesti teadlaskond ja selle järelkasv. – Eesti Teadus 2022. Eesti Teadusagentuur 2022, lk 35–60.

2 Ülo Niinemets, Eesti sihtfinantseeritavate teadusteemade juhid 1998–2013: noorenemine, vananemine ja äraspidi vanuseline diskrimineerimine. – Teadusmõte Eestis (VIII). Teaduskultuur. Toim Jüri Engelbrecht, Helle-Liis Help, Siiri Jakobson, Galina Varlamova. Eesti Teaduste Akadeemia, Tallinn 2013, lk 83–98.

3 Danielle Herbert, Adrian Barnett, Philip Clarke, Nicholas Graves, On the time spent preparing grant proposals: an observational study of Australian researchers. – BMJ Open 2013, 3(5).

4 Ted von Hippel, Courtney von Hippel, To Apply or Not to Apply: A Survey Analysis of Grant Writing Costs and Benefits. – PLoS One 2015, 10(3).

5 ETAg-i 2021. a riiklike uurimistoetuste taotlusvooru kokkuvõte ja võrdlus 2020. a taotlusvooruga. Eesti Teadusagentuur 2022.

6 Michael Szell, Roberta Sinatra, Research funding goes to rich clubs. – Proc Natl Acad Sci. 2015, 112(48).

7 Ülo Niinemets, Teadus juhusliku valiku tõmbetuules. – Postimees 21. I 2015.

8 Els Heinsalu, Ülo Niinemets, Milleks meile lisanduvat teadusraha tegelikult vaja on? – Postimees 17. X 2020.

9 Stardigrandi ja Rühmagrandi tingimused ja kord. Eesti Teadusagentuur 2022.

10 Eesti Teadusagentuur. Personaalsed uurimistoetused.

11 Julia Richardson, Geographic flexibility in academia: a cautionary note. – Bristish Journal of Management 19. I 2009.

12 Hannah Herschberg, Yvonne Benschop, Marieke van den Brink, Selecting early-career researchers: the influence of discourses of internationalisation and excellence on formal and applied selection criteria in academia. – Higher Education 2018, (76), lk 807–825.

13 Eneli Kindsiko, Maaja Vadi, Viire Täks, Kati Loite, Kersti Kurri, Eesti doktorite karjääritee ja seda mõjutavad tegurid. Projekti lõpparuanne, Tartu Ülikool 2017.

14 Peter van den Besselaar, Ulf Sandström, Early career grants, performance, and careers: A study on predictive validity of grant decisions. – Journal of Informetrics 2015, 9(4).

15 Peeter Espak, Steroidid sandist sportlast ei tee, ehk teadusagentuur on grandijagamisel asjatu vahelüli. – Postimees 21. I 2021.

16 Ferric C. Fang, Anthony Bowen, Arturo Casadevall, NIH peer review percentile scores are poorly predictive of grant productivity. – eLife 16. II 2016.

17 Sandra Bendiscioli, The troubles with peer review for allocating research funding. – EMBO Reports (2019)20:e49472.