Hoolimata sellest, et „Jakubijani maja” kirjeldab Egiptust, elu Aafrika mandri suurimas linnas Kairos, araabia maailma ühes metropolis, tundub raamat kas või siinsamas Eestis toimuvate mõttevahetuste taustal kummaliselt aktuaalne. Näiteks vestlus kahe meesarmastaja vahel: „Kas sa arvad, et Issand karistab meid selle eest, et me teineteist armastame?” / „Issand on keelanud sellise armastuse. See on väga suur patt”” (lk 119). Al-Aswani pealtnäha kiretud kirjeldused võivad suunata lugejat mõtlema, kuidas isegi suured eetilised religioonid nagu judaism, kristlus ja islam rakendavad jumalikkust pisiasjade taha takerduvas, igapäevast eluolu reglementeerivas tahtes ja praktikas. Loomulikult on igal pikema eaga sotsiaalsel nähtusel või suundumusel oma traditsioonid ja kombestik, mis võivad sisaldada paljugi väärtuslikku, kuid Al-Aswani püüab selle taustal justkui rõhutada, et religioosse tegevuse näol on tegu pigem jumalikkuse inimliku interpretatsiooniga kui jumalikkuse endaga. Seetõttu on loogiline küsida, et juhul kui on üldse võimalik „jumalikkust” kuidagi igapäevaelu tasemele taandada, siis kas mitte pigem mingi üldise eluhoiaku, kaastunde, heatahtlikkuse, sallivuse, kannatlikkuse mõttes? Igatahes tundub, et ka al-Aswanil on raske ette kujutada Jumalat, kes vahib iga inimese magamistuppa ja garderoobi, märkides üles kõik kombekuse- ja kombevastased eksimused. Kui protestantism on püüdnud homoseksualismi oma süsteemi assimileerida, siis al-Aswani kirjeldab, kuidas islamimaailmas on jumalikkuse argumendiga igapäevaasju reeglistav hoiak palju jäigem ja selgem – ja see varjutab ning suunab inimeste elu.
Nii võimendab al-Aswani vaadet, et asjad, mis võivad olla väljamõeldud, mõjutavad ebaproportsionaalselt suurel määral tegelikku elu. Siinkohal ei tohiks eesti lugeja lugeda „Jakubijani maja” antropoloogiliste silmaklappidega. Marek Tamm kirjeldab oma äsja ilmunud esseekogus „Monumentaalne ajalugu” veenvalt, „millisel võimsal moel sekkus Jüriöö-tekst sõjategelikkusesse, kui jõuliselt asus fiktiivne Tasuja mõjutama inimeste tegelikku käitumist” (Loomingu Raamatukogu 2012, nr 28–30, lk 75). Väljamõeldud asjad – olgu siis monumentaalne ajalugu, monumentaalne religioon või mõlemad koos – mõjutavad või piiravad reaalset elu nii siin kui seal, nii omade kui teiste juures.
Eks al-Aswani pilku võib nimetada suisa halastamatuks hetkedel, mil ta näitab lugejale võimu vägivalda oma kodanike kallal, vohavat korruptsiooni, mis pole ju muud kui sotsiaalne ja poliitiline ebaõiglus, võimukillukese kuritarvitamine. Al-Aswani halastamatuid kirjeldusi ilmestab ja tasakaalustab aga selge humanistlik hoiak, mure väikese inimese autonoomia pärast.
On muidugi üks poliitilist ebaõiglust käsitlev teema, mis „Jakubijani majas” muu taustal esile kerkib. Al-Aswanit huvitab teatud inimtüüp, kes püsib alati võimul, võimu juures või vähemalt võimule lähedal. Näiteks üks Kamal al-Fuli nimeline mees, keda kirjeldatakse „Jakubijani majas” järgmiselt: „Kõigile nendele moondumistele vaatamata jäi ta alati valitsuspartei põhimõtete innukaimaks ja sõnaosavaimaks propageerijaks. Gamal Abdel Nasseri ajal pidas ta kõnesid ja koostas kirjatükke selle kohta, kuidas ajalooline areng paratamatult kulgeb sotsialismi suunas. Kui riik tegi tagasipöörde kapitalismi poole, sai temast erastamise ja liberaalse turumajanduse agar eestkostja, ning ta pidas parlamendikupli all oma kuulsa ägeda rünnaku avaliku sektori, iseäranis aga totaalse mõtlemise vastu üldse. Ta on üks väheseid Egiptuse poliitikuid, kes enam kui kolmkümmend aastat on järjepidevalt parlamendiliikmeks olnud” (lk 70). Sedagi kirjeldust annab üsna hästi võrrelda Eesti oludega, mille raames mitmed endised kommunistliku partei ustavad jüngrid juhivad praegu sootuks teist laadi riigikorda. Sofi Oksase uusim romaan „Kui tuvid kadusid” kasutab Eesti lähiajaloo raamistikus sama motiivi: on inimesi, kes libisevad läbi eri võimukordade ja -koridoride nagu terav nuga läbi sooja või. Eks tegu olegi universaalse, ikka ja jälle korduva motiiviga, ajaloo kordumisega üksikisikute käitumises. Meenutagem kas või saksa kirjaniku Edgar Hilsenrathi kangelast Max Schulzi, natsistlikku massimõrvarit, kellest sai pärast sõda justkui imekombel juudi soost koonduslaagriveteran: „Ja mina, Max Schulz, olin alati idealist. Kuid eriline idealist. Selline, kes sätib mantli tuule järgi. Sest ta teab, et võitjate poolel on kergem elada kui kaotajate poolel” (E. Hilsenrath, Nats ja juuksur. Tlk M. Sirkel. Tänapäev, 2010, lk 147). Tõsi, al-Aswani näitab õnneks, et asi pole nii lihtne: pole sugugi kindel, kas võitjate poolel on ikka alati kergem, sest alati on keegi, kes suudab võita ka võitjat …
Al-Aswani sümpaatia kuulub kahtlemata naistele. „Jakubijani maja” lugedes tekib vägisi tunne, et islamimaailma üks võimsamaid illusioone, mis mõjutab väga sügavalt reaalset elu, tundub olevat naiste ala(hi)ndamine: „Kõigeväeline ja ülev Issand on käskinud naisel kõigis selle maailma asjades mehe sõna kuulata” (lk 155). Al-Aswani pilgu all taandub antropoloogiline lähtekoht ja võimendub vaade, kus naised peavad meeste agressiivse võitluse ja vägivalla vahel kuidagi kohanema või murduma. Al-Aswani naiskujud on aga keskeltläbi küllaltki tugeva vaimuga. Põhiline naiseliku kohanemise atribuut on just teesklus. Kuna naised on aga al-Aswani raamatus sageli ka moraalsed kangelased, siis võib neil olla raske kohaneda oma kohanemisega: „Ta oli pidanud paremaks hoida nende suhteid seksi ja raha raamides: mees tahtis seksi, tema tahtis raha, nii oli ta nende suhteid endale ette kujutanud. Nüüd aga oli ta raamid purustanud ning seisis silmitsi oma tõeliste tunnetega” (lk 167).
Naised on „Jakubijani maja” maailmas küll haavatavam pool, aga tegelikult võib öelda, et al-Aswani sümpaatia ületab soopiirid, kuuludes ülepea tundlikematele natuuridele, näiteks mõnele vanale, pehmema loomuga, härrasmehelikumale mehele, kes kipub ajale jalgu jääma. Nii et läbinisti ja üsna euroopalikult humanistlik kirjanik see al-Aswani.