Minu peas jagunesid aprillikuu jooksul külastatud kontserdid žanriliselt selgelt kaheks. Kui kuu esimene pool möödus klassikalise muusika rüpes, siis teises pooles haaras figuratiivse taktikepi enda kätte hoopis festival „Jazzkaar“. Hoolimata sellest, et tegu ei ole võistlusega ning võitjaid ja kaotajaid ei valita, pakkusid mõlemad leerid medaleid väärt etteasteid.

Kuu esimene pool võimaldas kahel järjestikusel nädalal Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri saatel kuulata ja võrrelda kaht selgelt maailmatasemel viiuldajat. Lõuna-Koreast pärit Jiyoon Lee soleerimisel tuli ettekandele Korngoldi viiulikontsert op. 35 (dirigent Kristiina Poska). Juba teose esimestest, üpriski lüürilistest taktidest oli selge, et ees ootab tõeliselt kõrgel tasemel ettekanne. Hetkega jäi silma viiuldaja poognakäe tehnika, mida võib kirjeldada sõnaga „vankumatu“. Too tagas täiusliku tooni ja veatu artikulatsiooni ning andis tema mängule selge edasiviiva jõu. See lõi suure kontrasti tema ja orkestri vahele, mida solist vedas justkui kummipaelaga järel. Siiski ei kaotanud solist hetkekski ohjasid ja oli tunda selle kindluse kandumist ka orkestri suunas. Tooni poolest mainin ära solisti võime mitte jääda kahemõõtmeliseks, nagu kontserdisaalides distantsilt tihti tunduda võib (ja ma olin distantsil, saali teise kolmandiku lõpus) – teda ümbritses hoopiski mitmemeetrise diameetriga helisfäär, mis täitis oma kiirtega terve saali. Sama kvaliteet säilis ka sordiiniga ja pizzicato’s mängides. Teose kolmas osa, allegro assai vivace, lasi solisti kõigil tugevatel külgedel särada. Kiired staccato’d, lüürilised flažoletid, käigud kogu viiuli ulatuses ja kõik see pööraselt kiires tempos – viimseni veatult esitatud.

Ka teine viiuldaja, Saksamaalt pärit Linus Roth mängis eelmise sajandi keskpaigas kirjutatud muusikat. Sedakorda kõlas Weinbergi viiulikontsert op. 67 (dirigent Mihkel Kütson). Jiyoon Leega võrreldes kõlas Linus Roth justkui laserkiir, mis põletas lavalt otse saali tagumisse seina augu. Tema toon oli selge ja läbistav, eriti kõrgetes registrites. Kui Jiyoon Lee sulas rohkem orkestrisse, siis Linus Roth tuli sellest kontrastselt esile. Viimase mängustiil mõjus ka selgelt agressiivsemalt ja tema fraseering kõlas pigem sirge ja kargemana. Loomulikult soodustasid neid erinevusi ka Korngoldi ja Weinbergi teoste stiililised lahknevused. Siiski ei kuulnud mina Linus Rothi ettekandes seda veatut täpsust, mis oli Jiyoon Leel. Peale solistide olid erinevused ka orkestri mängus, kus viimane oli solistile selgelt võrdsem partner.

Sel kontserdil tuli ettekandele ka Jüri Reinvere uudisteos „Enne kui Leviaatan ärkab. Sümfoonilised märkmed“. Autor oli tulemuse saavutanud suurepäraselt oskusliku orkestreeringuga: kõikidest pillirühmadest moodustus ühtne kõlaline tervik, mis oli selgelt suurem kui selle osade summa. Palju kõlas klassikalist harmooniat, kuid selle peamine eesmärk näis siiski olevat anda just orkestrile eritämbrilisi värvinguid, mitte teose harmoonilist süžeed edasi viia. Teos oli fantaasiarikas ja värske ning tekitas minus suure huvi autori ülejäänud loomingu vastu.

Kammermuusika lippu hoidsid kõrgel Estonia kontserdisaalis esinenud Mari Poll (viiul), Henry-David Varema (tšello) ja Mihkel Poll (klaver). Ettekandele tulid Felix Mendelssohni trio nr 1 op. 49 ja Sergei Rahmaninovi klaveri­trio nr 2 op. 9. Mendelssohni trio kõlas algusest lõpuni justkui seda oleks esitanud üks entiteet. See kumas läbi nii esimese osa lüürikast kui ka kolmanda osa, scherzo, karakteersetest käikudest. Kõik, artikulatsioonist fraseeringuni, oli mängijatel viimse filigraansuseni kolmekesi läbi arutatud ja ühtseks harjutatud – mitte ainult keelpillidel, mida on alati omavahel lihtsam võrrelda, vaid ka Mihkel Poll saavutas kaasmuusikutega sama kõlalise esteetika ja moodustas nendega ideaalse trio. Rahmaninovi mängides oli aga tunda, et Mihkel Poll oli valmis kohati ka juhtpositsiooni enesele haarama. See oli klaveripartiisse sisse kirjutatud virtuooslikkust arvestades muidugi arusaadav ja isegi oodatav, ning mõjus pärast Mendelssohni teoses valitsenud ühtsust kogunisti värskendavalt. Niisamuti töötas väga hästi interpreetide valitud romantilisem mängustiil Rahmaninovi trios. See rõhutas eriliselt teoste erinevat ajastut ja lõi kontserdi kahe poole vahele õnnestunud kontrasti. Rahmaninovi esitusest toon esile veel interpreetide kõlalise mitmekülgsuse. Iga nooti kirjutatud fraas sai sobiva värvingu ja kui vahel tekkis küsimus, kuhu veel edasi, siis leidsid muusikud ikka ja jälle mooduse ka järgnev kulminatsioon kandma panna. Braavo!

„Jazzkaare“ üks huvitavamaid kogemusi oli minu meelest kuulata kollektiivi nimega Oddisee & Good Compny. Festivalil harjumuspäraselt istekohti täis olevast Vaba Lava saalist olid need nüüd eemaldatud ja see lõi eelseisvaks hilisõhtuks hiphopi ning jazz-fusion’i seltsis sobiva miljöö. Rohkem kõikusid kaalu­kausid ikkagi hiphopi suunas, mida mõjutasid ehk vaid väikesed džässinstrumentatsiooni elemendid ning üksik vokaliiside battle bändiliikmete vahel – aga selles ei olnudki midagi halba. Kõige tugevamalt mõjusidki hoopis need lood, kus Oddisee (Amir Mohamed el Khalifa) hoiatas publikut, et see liialt ei ehmataks, kui bänd läheb mõneks hetkeks oma muusikaliste juurte, puhta hiphopi juurde. Bändi kuulusid kitarr, bass­kitarr, klahvpillid, trummid ja mitmed elektroonilised elemendid ning kõik need olid tervikus omal kohal. Kõige ees haaras publikut Oddisee, kes kasutas ära lava laiuse viimse kui sentimeetri ning pildus saali lüürikat, mis näis selgelt publikuga resoneerivat. Kontserdi lõpuks oli mul tunne, nagu oleksingi teinud pooleteisttunnise reisi USA idarannikule Washington DCsse.

Veel sai „Jazzkaarel“ kuulata koosseisu nimega Captain Kirke & The Klingons. Tegu oli improvisatsioonilist free jazz’i mängiva bändiga pianist Kirke Karja juhtimisel. Iseloomustan seda muusikat sõnadega „kaos ja korrapära“. Selleks, et teha midagi, mis jääb täielikult harjumuspärastest raamidest välja, peab kahtlemata olema kindel jalgealune, kuhu saaks alati naasta. Selle pidepunktina oli eri lugudes kasutatud nii korduvaid rütmilisi motiive kui ka näiteks läbi loo kestvat burdooni. Need moodustasid korrapära, kuhu sai hoopis vabamaid elemente kasutades laduda juba lugude edasised struktuurid. Need struktuurid olid midagi väga erilist just tänu kõiki laval viibivaid mängijaid ühendavale suurele tehnilisele meisterlikkusele. Liudas Mockūnase mängitud puhkpillidest väljusid helid – sellised võivad tavaliselt tulla mängijal kogemata –, mida ta kontrollis viimase detailini, luues sellega kuulajale huvitava efekti, mida nimetan juhuslikkuse virtuooslikkuseks. Kus lõppes kaos, seal sai aga kogu bänd justkui ühise impulsi, ning korrapäraga mindi edasi kõik koos, ilma igasuguse kõhkluseta ja kirurgilise täpsusega. Sellise muusika puhul on kuulajal kombeks klammerduda iga tuttava elemendi külge, et hoida end kahe jalaga maas. Tollel kontserdil sain aga aru, et see ülesanne tuleb jätta laval olevatele muusikutele ja lihtsalt vooluga kaasa minna. Siis tekib mõistmine.