Tänavune aprill on möödanik ning seega ka rahvusvaheline maastikuarhitektuuri kuu. Maastikuarhitektuuri kuu tähistamise eesmärk on tuua eriala rambivalgusesse ja näidata, kuidas maastikuarhitektuur on kõikjal ja kuidas meie elu mõjutab. Kuu tähistamise traditsioon on pärit USAst ja seotud sealse maastikuarhitektuuri suurkuju Frederick Law Olmsteadi sünnikuuga. Olmsteadi peetakse USA maastikuarhitektuuri valdkonna rajajaks, tema käe all valmis New Yorgi keskpark Central Park – roheline oaas keset tihedat kivilinna. Lisaks Kapitooliumi ümbrus Washingtonis, Franklini park Bostonis, ta on seotud mitme USA loodusväärtuse (nt Niagara kosk) kaitsmisega.
Alates 2008. aastast korraldab Eesti Maastikuarhitektuuri Üliõpilaste Selts maastikuarhitektuuri kuu tähistamiseks jürikuu jooksul üritusi, et laiendada tudengite silmaringi, aga ka tutvustada maastikuarhitektuuri olemust ja tähtsust. Selleks et jõuda paljudeni ning tõesti demonstreerida maastikuarhitektuuri kõikehõlmavust on ka aprillikuu sündmuste kava olnud mitmekesine ning puudutanud paljusid eluvaldkondi. Viieteistkümne aasta jooksul on korraldatud linnaruumi aktsioone ja loenguid, fotokonkursse, ekskursioone, näidatud filme, peetud piknikuid jms.
Tihe teavitustöö
Selle aastal programmi panime seltsis kokku nii, et rõhuda teavitustööle, tutvustada eriala ja selle tahke ning ergutada linnaruumi üle mõtlema. Kurvastavalt palju tegutsetakse kvaliteetse maastikuarhitektuuri ja nüüdisaegse linnaplaneerimise põhimõtetele vastupidiselt ega teatagi, mis on maastikuarhitektuur. On tulnud ette olukordi, kus olen pidanud mitu korda selgitama, et maastikuarhitekt ei kujunda puid ega bussiootepaviljone, samuti ei ole rangelt võttes tema looming lillepeenrad või heinamaad. Nukker on jälgida, kuidas ühismeedias laidetakse maha kergliikluse projektid, mis linnaruumi paremaks teevad. Näiteks Tartu Sõpruse silla kavandatav ümberehitus, plaan sulgeda ülikooli peahoone esine autoliiklusele ja eriti jalgrattahooajal Riia maantee sõiduradade tasajagamine jalgrataste ja autode vahel. Maastikuarhitektuuri vohamise peamiseks takistuseks ongi saanud teadmatus ja kinnijäämine iganenud ideedesse, kus pole kohta kvaliteetse linnaruumi põhimõtetel. Eks muutused vajavadki aega, Hollandki oli 50 aastat tagasi samasuguses autostumise augus nagu Eesti praegu, linnaruumilt eeskujuliku riigini arenemine võttis aastakümneid, eriti rahva mõttemaailma jõudmine. Protsessi võiks aga kiirendada tihe teavitustöö, mille tegemise kohustus peaks olema juba tudengitel. Meie seltsi tänavuse maastikuarhitektuuri kuu programmi märksõna oligi aeg ning suurem osa üritustest ja ettevõtmistest suunati avalikkusele, et juhtida tähelepanu maastikuarhitektuurile kui erialale ning selle võimalustele.
Punased toolid ja istutustalgud
Meie kindel soov oli alustada kuud silmapaistvalt, seepärast tõime 1. aprilli varahommikul vanalinna tänavatele taktikalise urbanismi tunnustega installatsiooni „Võta aega“. Mitukümmend punaseks värvitud tooli, mille olime paigutanud rühmiti Barclay platsile, kaubamaja ja kaarsilla juurde, tekitasid silmatorkava, isegi kummalise vaatepildi. Püüdsime toolidega edasi anda sügavamat mõtet, panna möödujad küsimusi esitama. Kust need toolid järsku tekkisid? Miks on need nii imelikult asetatud? Miks need on punased? Kas nende peale võib istuda või on ainult vaatamiseks?
Ruumilise sekkumise eesmärk oli linlaste päevateekonda rikastada, neid üllatada, panna imestama või kulmu kortsutama, sest seegi aitab tähele panna. Lootsime, et möödujad kasutavad toole peatumiseks ja puhkamiseks, et nautida üheks ööpäevaks teele jäänud argiolekust välja toodud avalikku ruumi. Kahjuks mängis meile vingerpussi aprillinaljana maha sadanud lörts. Ometi veendusime, et möödujad tõesti peatusid kas pildistamiseks, vee toolilt pühkimiseks või kulmu kortsutamiseks. Kui me järgmise päeva hommikul läksime installatsiooni kokku pakkima, nägime, et toolid olid oma asukohta vahetanud, algselt moodustatud grupid olid ümber sätitud ning mitu tooli isegi minema viidud.
Avalikkusele oli ka maastikuarhitektuuri kuu viimane ettevõtmine – elurikka pargi istutustalgud, kus keskenduti mõtisklemise asemel moodsale linnahaljastusele. Sai käed külge panna, näpud mulda ja omandada istutusoskusi. Tudengipäevade aegne üritus tõi Vabaduse puiestikku ligikaudu 30 talgulist, kes pärast asjakohaseid õpetussõnu istutasid jõeäärsesse linnasallu arvukalt kodumaiseid puid, põõsaid ja lilli, et luua südalinna elurikkam keskkond. Meie eesmärk oli tuua linlased parki oma kätega midagi tegema, et neil tekiks pargiga side, mis neid sinna tihedamini tagasi tooks, ja teadvustada, et metsik, vabalt vohav loodus ei ole linnale häbiks, vaid tagab linnainimesele puhtama õhu ja vaimset tervist toetava rohelise keskkonna. Usun, et sellised aktsioonid jäid nii mõnelegi linnamelus meelde, huvituti ümbritsevast ja saadi uusi teadmisi.
Selle aasta maastikuarhitektuurikuu rahvarohkeim ettevõtmine oli ilmselt filmiseanss Elektriteatris, kus näitasime dokki „Sipelgapesa“ Lasnamäe hiilglaslikust garaažikompleksist. Maaülikooli peahoones toimunud filmiõhtul linastus dokumentaal „Trail Baltic“, mida tulid peale maastikuarhitektuuri tudengite vaatama teiste erialade õppurid ning saadi üksteisega paremini tuttavaks. Isikliku tutvuse pinnalt on edaspidi koostööd lihtsam teha.
Tegeleme ka koolinoortega. Kuigi meie seltsi liikmed on aastaid koolides käinud, tegime seda nüüd eriti intensiivselt ja tutvustasime oma eriala üle Eesti. Korraldatud töötubades panime noored maastikuarhitektuuri üle mõtlema. Rääkisime üliõpilaselust ning tegime lihtsamaid visandamis- ja maketi ehitamise harjutusi, selleks et noorte mõttemaailma jõuaksid jätkusuutliku elukeskkonna küsimused.
Maastikuarhitektuuri kuu programmi koostamine ja selle läbiviimine on üliõpilaste hingeasi. Loodan, et üritused toimuvad aina suuremalt ja äratavad rohkem tähelepanu. Hea maastikuarhitektuuri põhimõtete omaksvõtt nõuab aega, seda erialaselt eesrindlikes riikideski.