Eksistentsialistliku elukäsitluse kohaselt kaasneb inimese heitmisega siia ilma tükatine võõrandumistunne, eluolu absurdimaigulisus. Olemise abrakadabra välgutab siin ja seal, ent miskipärast iseäranis pitoreskselt ja tihti just suusatamisega seoses. Lapsepõlves elu müstiliselt seiskus, kui jälgiti, mitu sekundit Hämäläinen või Kirvesniemi kusagil kurvis kellelegi järele oli võtnud. Luuletusi neil hetkil ei loetud, eriliste silmapilkude pühadust austasid rangeimadki õpetajad.
Talispordis venkude vastu olles teeme kommunistidele tagasi, nii avalduvad meie rahva vabadusejanu ning väärikus, seletasid seda veidrust sõbrad. Nihuke mõttekäik oli küll meelepärane ja arusaadav. Röökisin siis ka kõigest hingest eduelamusest laetuna kaasa, kui mõni vahtralehemees Larionovi boordi sõitis või litri Tretjaki taha lennutas. Ainult kuidas suusatamine au ja väärikuse eest ja kommude vastu seista aitas, kui suusavanaisa Savi juba lapsena NLKPsse astus ja teda üha dopinguga seostatakse?
Aga noh, sport oli üldse mõistatuslik. Ei seletanud keegi, miks peab koolitunnis pallikesi lennutama. Kahtlustasin siin seost ekraanidelt tuttava granaatide vilina ja ühe teise õppeainega, milles tagasid edu definitsioonid nagu „автомат Калашникова предназначен для уничтожения живой силы противника“. Aga miks pidi kõlkuma pea alaspidi toru küljes ja rööbiti puidul, mitte näiteks omandama oskust hoogsalt, ent elegantselt tantsida? Olid need mingi luuremeetodi juurde kuuluvad baasoskused …
Igatahes tuli spordi kui paratamatusega leppida. Leppisin ka suusatamise, selle kohati eriliselt kosmilise fetišiga. Lääneliku väljanägemisega mäesuusavarustusega taevastest kõrgustest allatuhisevad kiivritega kutid olid ju lihtsa lapse jaoks kui olendid teiselt planeedilt. Isata ja piiratud aineliste võimalustega kodule käis lihtsaimagi inventari haldamine üle jõu. Ei juhatanud keegi, kuidas klambreid kinnitada, suuski tõrvata ja määrida, neid mitte ära murda ja sõita. See mäng käis suvalisel jopskil lihtsalt üle pea.
Ei valitsenud niisugune häbitu atmosfäär nagu praegu, et „sportivat inimest võetakse kui tavalist kinoskäijat“.* Äpudel olid ja pididki olema spordimehest kitsamad võimalused. Spordirahvas tegeles ju tervise, väärikuse, riikliku-rahvusliku uhkuse, maine ja eneseteadvuse suurte teemadega. Kinosõber võis võtta klambriteta, riidest saapa-aasadega puusuusad ja nendega üldhariduslikud distantsid jooksusammul läbi lasta. Hindajaid huvitas vaid aeg ja sinna mahtusin sisse. Ega lycra ega libesti ei liigu.
Suusatamisest jäin pärast koolisunni raugemist siiski kõrvale. Kuuldavasti jagus au neil radadel meie poistele pangedega, vaba maa korjas väärikust mis mühises. Aga tänavu, kui pandeemia oli puhvetid, kinod jm täiesti sulgenud, tundsin igatsust lumiste väljade vahel aset leidva seltsielu ja vabaduse järele.
Ja ennäe, Kõrvemaal tegutseb meil üks entusiastlik ja energiline mees, kes õpetab lisatasu eest oskusi, mida haridus- ja spordisüsteem vaatamata kümne aasta pikkusele formaalsele kohustuslikule õppele ei anna, kui sportlikud vanemad neid pole pärandanud. Selgus, et mu tragikoomiline suhe suuskamisega polegi ainulaadne. Hulk eri vanuses huvilisi oli samasuguste muredega instruktori jutul. Juhendaja palgelt langes vähemasti laste peale lootuskiir. Enda puhul ei õnnestunud sellist helki pälvida ka lisatasu eest.
Aga sest poleks midagi, kui ei käriseks ka üldisemalt. BBC raadiouudiste jälgijaid üllatas hiljaaegu üks harva ettetulev sõna – Estonia. Kas lõpuks saime idutiigrina paitatud ka rahvusvahelise meedia kuulaja kõrvus? Ei, räägiti esileküündivast dopinguriigist (mis sobib hästi ses vallas eriti võimsa naabri oblastiks). Tekkis korraks mõte, et ehk on siin seos sellega, et meie suusatamise ümber on nii palju vana kooli figuure, kellega käib kaasas ebameeldiv epiteet „kriminaalkorras“? Äkki vajame spordijuhte ja eestvedajaid, kes valituile mõeldud keemia- ja inimkatsete asemel hakkaksid lõpuks hoolt kandma selle eest, et koolides igaüks suuskama õpetatud saaks?
* Urmas Sõõrumaa: ajal, mil inimesi luuravad vaimse tervise hädad… – EPL 28. XII 20.