Anu Raua raamat „Päevalill ja torupill. Lugusid ühest ja teisest aastakümnendist“ koosneb pajatustest, lühikestest olustikulistest lugudest, mis avavad mineviku igapäevaelu.
Raud jagab oma kogemusi muhedal ja siiral moel, luues lihtsa ja loomuliku jutustamisstiiliga elupilte, milles on nii tõsiseid kui ka humoorikaid lõimi. Ise nimetab ta oma raamatut mälestuste kaapekakuks: lugejale pakub ta killukesi hullumeelsest ajast, millele vaatab tagasi elutarga pilguga. Kõleda ja rusuva aja kiuste on tema lugude inimesed siirad, julged ja leidlikud. Tervik on eluterve ning lootustandev – kes oskab elada, saab igal pool hakkama.
Inimlikud kangelased
Raua autobiograafiline stiil on intiimne ja vahetu. Ta viib meid tagasi oma lapsepõlve Nõukogude miljöösse, külaellu ja metsaveerele, maalides peente pintslitõmmetega pildi nüüdseks kadunud maailmast. Vene aega võiks kujutada sünge, halli ja rõhuvana, kuid Raud oskab seda vaheldada naljaga, mis särab kui päikesekiir hallil päeval. Lugudes „Loomaloendajad“, „Au lehmale“ ja „Miilitsamehe pärand“ kujutab ta olukordi, kus raudsed reeglid põrkuvad inimliku sundimatusega ning tulemuseks on tragikoomilised sündmused. Elukaridest aitavad üle julgus, nutikus ja huumorimeel.
Sündmuste keskele on autor paigutanud unustamatud tegelased, olgu selleks siis kaval miilitsamees Villu, kelle soojus ja heatahtlikkus vastandub keerulisele ajale, tagasihoidlik lillemüüja Liivia või kanged küti- ja kalamehed, kelle kannatlikkust ja loodusearmastust autor südamlikult kirjeldab. Folkloorne jutustamisstiil lisab lugudele universaalsust. Nagu rahvajuttudes sageli, on Raua tekstides seiklusi ja tarkusi, õppetunde ja huumorit, mis annavad aimu inimeste loovusest ja vastupidavusest. Välise surve all inimesed leiavad tema pajatustes võimaluse olla rangete normide ja kontrollimise kiuste loovad, naljakad, isegi mässumeelsed.
Ajastutruu täpsus
Autori meenutustes hakkab silma etnograafiline täpsus. Pärandihuvilisena toob ta erakordse detailitajuga esile peegeldusi inimeste kunagisest igapäevaelust, aga ka maailmatunnetusest ja identiteedist. Sügavat sidet looduse, ellujäämise ning kaasaja vajadustega kohandatud traditsioonilise elatusviisiga annavad edasi ennekõike jahi- ja kalamehejutud, aga seesugune elutunnetus iseloomustab ka kogu teost. Etnograafiline täpsus mitte ainult ei meenuta meile minevikku, vaid sellega saab mõistetavaks, kuidas mõjutasid ja kujundasid väärtused, maailmavaade ja eluviisid toonast elu. Tänapäeva tehnoloogiakeskse elukorralduse taustal on rahulikuma ja maalähedasema eluviisi meenutused meeldiv vaheldus.
Raua pajatusi lugedes peab paratamatult tõdema, kui kiiresti on maailm muutunud. Metsateel ei kohta enam metsavahti ega veekogu ääres vibudega kalamehepoisse, piimaandjaid ei hellitata lehmakeeksiga, lakas ei oota lapsi minevikusaladuste varasalv, anekdootegi ei räägita enam nii palju ja somekommentaarid koos vlogidega on vahetanud välja pajatused. Endisaegne külaelu on ammu möödanik: tolmavaid külateid katab asfalt ning heinamaadel, kus varem lõhnasid magusalt värsked heinasaod, vedelevad kilesse pakitud silorullid. Pool sajandit on teinud oma töö. Aeg oli toona küll karmim ja külmem, kuid seda soojemad paistavad Raua lugudes inimesed. Kannatused kinnitasid lähedasi sidemeid, aitas üksteist meeles pidada, sest koos oli kindlam. Olevikku trotsides püsisid rehetaredes, niitudel ja külateedel esivanematelt päritud maailmavaade ja väärtused.
Raua jutud meenutavad küll rahvapäraseid lugusid, kuid neisse on põimitud ootamatuid ja pisut pikantseid hetki, mis lisavad teosele eripära. Nii esineb muidu maavanaemalikes pajatustes kohati liigagi julgeid ja avameelseid momente, millest paistab autori soov näidata elu kogu selle kirevuses ja eheduses – isegi siis, kui see võiks panna lugeja kulmu kergitama. Näiteks kirjeldab Raud püksikuid, mille kõige õrnemat kohta kaunistavad vandlist helmed, jutustab, kuidas isa sattus kalapüügi tarbeks usse jahtides peale loomakeste grupiseksile, ning meenutab vihahoogu, mis oli nii suur, et tekkis soov vihatud nuhi peale lausa pissida. Raua pilk ei ole kantud pelgalt nostalgiast: ta räägib oma elust ja minevikust elutervelt, heites nalja ja hoides sellega mälestused elavad.
Lugude lapitekk
Autori põhirõhk on lapsepõlvel Heimtalis, väga südamlikult meenutab ta näiteks armsat vigurivändast venda („Vennake“). Raamatust leiab aga ka teist laadi jutte: tore lugu Estonia teatri laulja Tiit Kuusiku koerast („Iseäralik varguselugu“), lummavast kohtumisest orelimängija Hugo Lepnurmega („Jumal padja all“) ning autori tegemistest timurlapsena („Timurlapsed“). Põneva kõrvalepõikena kirjutab ta noore kunstnikuna ette võetud reisist raudse eesriide tagusesse Indiasse („Kloostris“), aga ka võimude ja komisjonide kiuste kogetud töörõõmust isamaakujulise pilvega ehitud vaiba kudumisel („Vaip“). Ta on pannud kirja paar lugu lastelegi („Jonni-Jaagup“, „Kõrvitsalinn“). Lood pudenevad kohati harali – terake siit, teine sealt, kuid eks kaapekakku tehaksegi raasukestest. Jääb üle vaid loota, et teos ei jää autoril viimaseks ning ta jätkab minevikus uitamist.
Anu Raua mälestuste kaapekakk ei ole pelgalt nostalgiline tagasivaade, vaid sügav ja eluterve pilguheit möödunule. Kirjutatu kinnitab, et inimlikud väärtused peavad võimude survele vastu ning on igikestvad.
