Aitäh, Antonio, et mind piinliku olukorda panid
Mulle on jäänud aastatepikkuse praktika põhjal mulje, et kunstis ei saa kunagi rääkida kitsalt ainult ühest asjast või kui, siis “suudab” seda vaid halb kunst. Seevastu hea ja väga hea kunst ajavad oma haarmed laiali väga mitmes suunas, kõrguvad erinevate seisukohtade kohale ja teevad tihti ühekorraga võimalikuks isegi täiesti vastandlikud tõlgendused ja vaatepunktid. Seda isegi hoolimata sellest, kas autor on üldse niimoodi tahtnud või mitte. Alul tuleb teosega vaeva näha, aga kusagilt maalt läheb ta ise käima ja räägib asju, millele autor enam kätt ette panna ei saagi, isegi kui tahaks.
Enamasti on see hea, sest ambivalentsus ja tähenduste paljusus tundub ikka parem ning samuti adekvaatsem kui üks ja konkreetne sõnum või seisukoht. Samas on see veidi ka väsitav ning kasvõi puhtteoreetiliselt tekib varem või hiljem küsimus, kas on võimalik olla ka hea ja samas konkreetne? Mitte ainult enda vaid ka teiste jaoks? Kas on võimalik teos(t)e iseeneslikku vohamist ohjeldada ilma, et need kärbuksid?
Antonio idee maalida tuttavaid kunstnikke, mind nende seas, alasti tõi kõik need mulle armsad küsimused uuesti päevakorda, ning mingil veidral moel tegi need ka selgemaks. Esmalt on ju ilmselge, et alasti inimene, eriti veel kunstnik, pole kunagi ainult ja lihtsalt alasti inimene. Siin saab ja lausa tuleks rääkida eelkõige paljust muust, mida taoline füüsiline alastus vaid markeerib, sest tegu on peaaegu et õpikunäitega sellest, kuidas iseenesest lihtne tegu avab uksed paljudesse teistesse teemadesse, nii et lõpuks jääb seesama füüsiline alastus vaat et tahaplaanile.
Aga mitte minu puhul. Antonio tabas pahaaimamatult mu kõige hellemat kohta, sest vähegi avalikum alastiolek on minu jaoks kogu teadliku elu olnud suurim probleem, mis on tekitanud hulgaliselt piinlikke mälestusi ning arendanud välja tõhusa ning laiahaardelise kompensatsioonimehhanismi, mille üks edukamaid tugipunkte on seesama kunst ehk siis võimekus kunstnikuna. See on täiesti klassikaline kompleksi juhtum, sest mõistusega saan täiesti aru, et ma pole kaugeltki mingi väärakas, kuid need paar kehalist vajakajäämist, mis mul enda silmis on, teevad normaalse eksistentsi siiski minu jaoks piisavalt keeruliseks, ning suunavad mu elu rohkem, kui ma ise arvatagi oskan. Analüüsist ja mõistusest pole siin eriti tolku, sest painaja ei kao kuhugi isegi temast rääkides. Lahtiste silmadega ringi vaadates näen lugematuid näiteid, kus palju küsitavamate kehadega inimesed seda rõõmuga demonstreerivad, kuigi pean tunnistama, et tihti pole ma sugugi veendunud, kas taoline pingevaba käitumine on ikka eeskuju vääriv või pigem märk ilmsest ebaadekvaatsusest.
Aga see selleks. Ma usun, et seesama oma keha häbenemine ongi mu taastuvenergia allikas, mis suunab ja toidab väsimatult kõiki mu pürgimusi, ning ükskõik kui suur edu mind kusagil ka ei saadaks, see olemuslik ora p….s jääb mind aegade lõpuni piinama ja edasi sundima. Nii et pole halba heata, mis antud juhul ei muuda halba muidugi karvavõrdki toredamaks või mõnusamaks. Õnneks?
Seistes tänu Antoniole sedasi taas silmitsi oma suurima probleemiga kadusid iseenesest igasugused alltekstid ja lisatähendused, igasugused eeldatavad paralleelid füüsilise ja vaimse alastuse st. avameelsuse vahel ning kogu muu taoline tõlgenduste ja edasiarenduste pudi-padi ning jäi vaid piinav probleem, et tuleb riided seljast võtta ja seista niimoodi kellegi teise pilgu ette. Keeldusin vahetust poseerimisest ja andsin Antoniole enda tehtud foto, mis leevendas kõige hullemat. Ning loomulikult teadsin, et tema laadi juures kaovad maalil niikuinii kõige häirivamad detailid, nii et lõppkokkuvõttes tulen ebamugavast olukorrast sedapuhku üsna puhtalt välja. Kuid ega ma teisiti polekski osalema nõustunud.
Aga mida ma siis öelda tahtsin, või mida teada sain? Seda et konkreetsus on võimalik, vähemalt ühe inimese piires, kui oma tähendustes taltsutamatult hargnev kunstiteos panna silmitsi võrdväärse emotsiooniga. Ning mulle tundub, et hirm on neist suurim ja kestvaim. Häbi ja hirm käsikäes. Kui ükskõik kui hea teos tabab nende kahe algpõhjust, siis millegi muu jaoks enam ruumi ei jäägi.
Ma ei tea, kas Antonio idee maalida sõpru alasti oli hea, ma ei oska seda kuidagi kõrvalt mõõta ja kunstiliselt hinnata, sest minu jaoks ei jõudnud asi sedapuhku üldse kunstini vaid piirdus inimliku kogemuse ja kohustusega seista (taas) silmitsi oma suurima probleemiga. Ning vähemalt enda kogemuse põhjal võin väita, et vaatamata igasugu erinevatele meetoditele kunsti suureks teha, on ta minu jaoks ikkagi mängult ehk üsna ohutu, samas kui taoline inimlik häirija on alati päriselt, ükskõik kuidas teda pole ka vastupidiselt kunstile üritatud nudida,tuimestada ja väheoluliseks mõelda.
Kaido Ole
Näitus jääb avatuks 26. augustini 2013.
Kunstnik tänab: Robbie Fields, Eva, Mona, Anna, Clare, Maaike, Berlin, Kaido, Flo.
Näituseid Hobusepea galeriis toetab Eesti Kultuuriministeerium.