Kunagine Ereda koonduslaagri vang (1943-1944) Helga Verleger Eestis 2001.
Dokumentaalfilm ?SU NIMI OLGU IISRAEL?. Re?issöör Peeter Brambat, autor ja produtsent Irina Stelmach, helilooja Avi Benjamin. Adel TV, 2004, 51 min. ETV eetris 19. IX 2004 ja 5. V 2005.
Algul on film traditsiooniline ja vaoshoitud. Oma lugu räägivad endised juudi vangid, kes koonduslaagri üle elasid, sedapuhku Eestis. Sõna saavad ka mõned teised teemaga seotud. Põhitekst tuleb kaadritaguselt autorilt. Nii läheb umbes pool ajast. Uut on vaataja jaoks ehk see, et lisaks Kloogale, mida kõik teavad, räägitakse ka Vaivarast ja mõnest teisest laagrist. Autor mainib ühe lausega, et Eesti oma tuhat juuti oli hukatud sõja alguses. Ta ütleb ka, kust Euroopa linnadest juudid laagritesse toodi. Ebaselgeks jääb küsimus, mis eestlase ikka üles kütab: kes siis olid tegelikud tapjad ja kuidas üldse oli suhtumine juutidesse sõjaeelses Eesti Vabariigis? See asi jääb filmis lahtiseks, justkui andes võimaluse erinevateks tõlgendusteks. Mõned tegelased laias maailmas saavad nõuda, et Eesti aktiivsemalt tuhka pähe raputaks, samas ei ole ka kodust publikut lausa ärritatud.
Miljonite sarnane saatus
Filmis esitatud inimsaatused on sarnased miljonite teistega. Ma olen veendunud, et iga ülekohtuselt tapetud inimese saatus väärib ülestähendamist järgnevatele põlvedele. Küsimus on, kas arhiivis või mõnes muus vormis. Kui loed lehest näiteks Darfuri kohta, siis selles filmis nähtu keskmist vaatajat eriti vist ei liiguta. Midagi pole parata, kaitsekiht kasvab peale. Tuleb ka öelda, et üldjoontes sarnase filmi saaks väga paljudest tolle ajastu üle elanud eestlastest, kes oma saatusloo ?Eesti elulugudele? läkitanud.
Siis aga hüppab film tänasesse maailma ja hakkab käsitlema nn juudi asja põhimõtteliselt. Tõsi, seda on kaadritagune hääl juba mõne globaalsema vihjega ennustanud. Näiteks tõdemusega (mida hiljem korratakse), et alati, kui on kellelgi kavas mingid suured sotsiaalsed ümberkorraldused, siis on juudid neil ikka jalus. See ei ole päris nii. Ukraina näljahäda ajal hukkus kuni kolm miljonit slaavlast, esimees Mao Suure Hüppe ajal suri nälga kakskümmend miljonit hiinlast. Just kümmekond päeva tagasi tuli teade, et välisdoonorite rahaabiga saadi lõpuks nii kaugele, et luua tribunalid, mis hakkavad veel elus punaste khmeeride kuritegude üle kohut mõistma.
See kõik muidugi ei vähenda holokausti erilisust, mis teatavasti seisnes selles, et kui kõikjal mujal on vägivallatsejad tahtnud alistatud rahvast orjastada või assimileerida, äärmisel juhul hävitada neist osa, et ülejäänuid hirmutada, siis natsid tahtsid juudid maailmast tervenisti lihtsalt ära kaotada. Eestlased kipuvad seda oma kannatuste kõrval teinekord unustama.
Tundes juutide üritusele igati kaasa, ei ole mul kuidagi võimalik nõustuda filmi primitiivse araabiavaenulikkusega. Mis puutub juutide ajaloolisse kodumaasse, siis tuleb seda ikkagi vaadata mitmest aspektist. 1916. aastal oli tulevase juudiriigi territooriumi elanikest juute vaevalt seitsmendik ja nad ei kuulunud mingil juhul ülikkonda.
Tahan öelda, et ei saa praegu teha vastutavaks ja karistada üksikindiviide aastasadu kestnud ajalooliste protsesside tulemuste eest. Eesti riik ei saa migrante jõuga üle Narva silla saata ja ei saa ka nn sundüürnikke tänavale tõsta, kuigi nood elavad tõeliste omanike ?ajaloolisel kodumaal?. Nii ei saa ka ?piiblimaastikele? vahepeal oma pühapaigad rajanud araablaste ja juutide suhete puhul lähtuda enam üksnes ajaskaalast. Neid protsesse tuleb lahendada targalt ja ettevaatlikult, et mitte tekitada uusi pingeid ja vaenu.
Vaenlased tuleb tsiviliseerida
Peeter Brambati ja Irina Stelmachi filmis jääb kõvasti puudu ajalooliste protsesside mõistmisest. Mida annab see, kui film meie oludes tavatu avameelsusega näitab mõnede palestiina juhtide veriseid üleskutseid juutidele lõpp peale teha? See seltskond on ju lihtsalt teisel arengutasemel kui maailma ühe harituma elanikkonnaga Iisrael. Loomulikult ei tohi Iisrael teha kiireid järeleandmisi, ta peab iga järeleandmise eest ka midagi vastu saama. Pilli ei tohi lõhki ajada. Aga see kõik kulgeb aeglaselt. Üksnes tulevased juutide ja araablaste põlvkonnad, kel on järjest rohkem ühiseid huvisid, hakkavad tasapisi vana vaenu unustama (nii nagu Eestis põliselanike ja migrantide vahelgi). Päris kindlasti tuleb seal kandis veel terrorirünnakuid ja ka uusi pingeid. Aga sellele kõigele ei ole alternatiivi. Juutide üks missioon, nii paradoksaalselt kui see ka ei kõla, on oma vaenlased tsiviliseerida. Seda on mõistnud lõpuks kõik, isegi enamik juudi natsionaliste.
Stelmachi ja Brambati film elab ses suhtes aga isoleeritud, aegunud maailmas, maalides meile igavese vaenlase kuju. Pole kahtlust, et suur hulk töötuid vihaseid araabia noormehi on just niisugused. Küsimus on, kuidas neid ?kodustada?. Ilma selleta pole ka Iisraelil tulevikku.
Film on tervikuna sodipodi. Kokkuvõttes jääb ikka mulje, et niihästi eestlased, kes tahtsid Vaivaras vangidele värsket kapsast anda, kui ka araablased, kes kutsuvad üles juute ?nagu koeri maha laskma?, kerivad ühte ja sama üleilmset antisemiitlikku diskursust. Ka vahendid võitluses antisemiitluse vastu peavad olema paindlikud.
P. S. Kes natuke ajalugu tunneb, teeks inglastele vähem etteheiteid, sest nendeta poleks Iisraeli riiki Lähis-Idasse tekkinud; see oleks Argentinas, Madagaskaril või kuskil mujal.