Suurem osa neist kollektsioonidest on lõpuks jõudnud muuseumidesse, mis on läbi aja teinud erakollektsionääridega tõhusat koostööd. Tänu ühistele jõupingutustele on päästetud ja ajaloole säilitatud palju. Raeapteeker Johann Burchard VIII (1776–1838) 1802. aastal loodud erakogu „Mon Faible” (tõlkes „Minu kiusatus”) jõudis tema pärijate kaudu Eestimaa Kirjanduse Ühingu Provintsiaalmuuseumi (Eesti Ajaloomuuseumi eelkäija) juba 1870. aastal, Johannes Mikkel kinkis oma kollektsiooni Eesti Kunstimuuseumile 1994. aastal ja selle baasil loodi eraldi väikemuuseum, ainsana on eksponeeritavast erakätes Pekka Erelti kogu. Muuseumide ja kollektsionääride koostöö parimaks näiteks on aga see, et ettepaneku ühisnäituse korraldamiseks tegi Pekka Erelt ise.
Pika ja keerulise ajalooga Eestimaa Kirjanduse Ühingu (EKÜ) Provintsiaalmuuseumi varad on tänapäeval jagatud Eesti Ajaloomuuseumi kollektsioonide vahel lähtuvalt esemete tüübist. Ühe suurema ja omanäolisema kogu moodustab võõretnograafia kollektsioon, mis koondab peamiselt baltlastest maailmaavastajate, misjonäride, tsaariarmee ohvitseride, kõrgete ametnike, teadlaste poolt XIX sajandil „kaugetelt maadelt kaasa toodud haruldasi esemeid”. Need, eraalgatuslikust kogumis- ja avastamishuvist Eestisse toodud etnoloogilised uunikumid (vaalasooltest umbkuued, haihammastest noad, elevandiluust lehvikud jpm) on tänapäeval ülimalt haruldased. Huvitava väikese umbes 200 esemega alakollektsiooni moodustavad aga nn antikviteedid ehk Vana-Egiptuse ning -Kreeka ja -Rooma kultuurist pärit esemed. Nende saamislugu on sarnane ülejäänud võõretnograafia kogu omaga s.t Eestisse on need jõudnud pigem XIX sajandil valitsenud „haruldaste esemete” kogumisbuumi kui teadusliku töö tulemusel. Vana-Egiptusest pärit esemeid on antikviteetide kollektsioonis 69 ja need on pärit raeapteeker Johann Burchard VIII kogust.
Suurema osa esemetest kinkis Burchardile Ivan Butenjev, kes oli tsaariarmee laevastikku kuuluva laeva Paris kapten ja sõitis aastatel 1832–1833 Vahemerd. Butenjev osales Nikolai I ja Türgi sultani ühisoperatsioonil Egiptuse vastu ning viibis seetõttu korduvalt Aleksandrias, kus tutvus Rootsi peakonsuli Anastassiga. Diplomaadi huvi Egiptuse ajaloo ja rariteetide vastu oli laialt teada: mehel endal oli suur muististe kogu ning ta oli aktiivseks vahendajaks ka muististega kaubitsemisel. Ivan Butenjev sõbrunes Anastassiga ja vaimustus tema kollektsioonist. Nakatatuna muinsuskirest, hankis ta diplomaadi sidemeid kasutades arvukalt haruldasi esemeid. Tallinna jõudnud, kinkis ta need omakorda Johann Burchardile, kuna oli teadlik apteekri „haruldaste esemete kollektsioonist”. Lisaks kapten Butenjevile on Burchardi Egiptuse kollektsiooni täiendanud Võnnu pastor Eduard Philipp Körber, Hiiumaa mõisnik Rudolf von Gernet, salanõunik Georg von Rauch jt. Suurem osa neist muististest pärineb ülikute hauakambritest ning need on rituaalse ja religioosse otstarbega esemed.
Esmalt seonduvad Egiptuse hauakambritega kindlasti muumiad. Klassikalisi, linasesse riidesse mässitud ja vaikude ning õlidega töödeldud muumiaid tõi Butenjev kaasa vaid kaks: ühe inimkäe ja ühe krokodillipoja, lisaks neile veel ühe isemumifitseerunud inimkäe ja ühe tühja kassi sarkofaagi. Neist neljast efektseim on kindlasti XXVI dünastia perioodi (aastatel 664–525 e.m.a) puidust, kullatud turja ja rinnaesisega, istuva kassi kujuline sarkofaag. Judinaid tekitavaid esemeid tehnilis-logistilistel põhjuselt Mikkeli muuseumis siiski välja panna ei õnnestunud. Enamik eksponeeritud esemetest on hauapanused, mis dateeritud I aastatuhandesse e.m.a, kuid on ka vanemaid. Üks kogu kollektsiooni haruldasematest ja vanematest muististest on XVIII–XX dünastia perioodi (XVI–XI sajand e.m.a) papüürusetükike (pikkus 13 cm, laius 7,5 cm) Memphise lähedalt hauakambrist, millel on hieroglüüfkirjas fragment „Surnute raamatust”. Raskeim Egiptuse antikviteet on alabastrist XXVI dünastia perioodi (aastatel 664–525 e.m.a) kuuluv pikergune ahvinäoga kaanega vaas ehk kanoop (kõrgus 51 cm).
Kanoop on pärit kõrgklassi kuuluva Padihoremhebi hauakambrist ja seal säilitati surnu siseelundeid. Tegu on tüüpilise Egiptuse haualeiuga, ühel surnul oli elundite jaoks kokku neli sellist kanoopi. Eriliseks teeb selle aga asjaolu, et õnnelikul kombel on kõik Padihoremhebi kanoobid alles: kaks on hoiul Budapesti kujutava kunsti muuseumis ja üks Moskva Puškininimelises muuseumis. Hilis-Egiptuse ehk Ptolemaioste perioodi kuulub Egiptuse kunsti ja sümboolika kauni näitena preester Padihonsu hauast leitud steel (kõrgus 47 cm, laius 24,7 cm), mille ülaosas on kaitsev tiivuline päikeseketas, keskosas hieroglüüfide raamistuses on aga kujutatud põlvitavat inimfiguuri allilma kohtuniku, pistrikupeaga jumal Horose ees. Lõviosa Egiptuse kollektsioonist on aga lihtsamat laadi ja seotud egiptlaste usuga hauatagusesse ellu ehk siis esemetega, mida surnul võis teispoolsuses ärgates tarvis minna. Palju on amulette: jumalate kujukesed (päikesejumal Amon-Ra, õhujumal Sokhmet, õnneja lapsesünnijumalanna Taurt, surnutejumal Anubis), kaitsvad silmad, pühad sõnnikumardikad skarabeused jpt. Lisaks pisikestele talismanidele on aga surnule kaasa pandud ka suuremaid jumalate figuure, eelistatuim loomulikult egiptlaste üks armastatumaid, jumal Osiris (eeskätt viljakuse ja taassünni jumal, allilma valitseja) erinevast materjalist nii istuvas kui seisvas asendis. Levinud hauapanuseks ülikute haudades olid ušebtid ehk asendajad. Need muumiat meenutavad hieroglüüfidega kaetud figuurid, millel tihti on käes ka mõni tööriist, on umbes 12 sentimeetri pikkused ja mõeldud teenima surnut hauataguses maailmas. Palju praktilisemat laadi on Vana-Egiptuses valitsenud „hoolitsetud välimuse kultusele” viitavad esemed, näiteks ümar lihvitud metallplaat, mida kasutati peeglina, või eri suurusega kitsad vaasikesed – alabastronid, kus hoiti tavaliselt aroomiõlisid ja -salve.
Üks sellistest alabastronitest (kõrgus 8,7 cm, läbimõõt 2,8 cm), esmapilgul keraamilist anumat meenutav vaasike, on üks vanematest Eestis leiduvatest klaasesemetest. Tegemist on IV sajandist e.m.a pärit opaaksest ehk läbipaistmatust klaasist nõuga, mis on valmistatud arhailises savituumtehnikas ehk sõnnikust ja savist tuuma ümber siksakiliselt keerutatud värvilistest klaasiniitidest. Religioosse ja välise hoole kõrval vajas kadunu teispooluses ka toitu. Sellele viitab ajaloomuuseumi antikviteetide kollektsiooni üks kurioossemaid ja vanemaid rariteete: V dünastia perioodi ( III aastatuhat e.m.a) dateeritud nisuaganate kuhjake. Lisaks haualeidudele on Egiptuse kollektsioonis ka pisut suveniirsemaid muistiseid, näiteks „kivi sfinksi alusest”, „vaigutükke muumia sisikonnast” jt. Antikviteetide kollektsiooni teise osa moodustavad Vana-Kreeka ja -Rooma kultuuri esemed. Kui Egiptuse kollektsioon jõudis kunagise provintsiaalmuuseumi kogudesse Johann Burchardi pärandiga, siis need, maailmas läbi aegade ilmselt enim armastatud kogumisobjektid, on muuseumi jõudnud baltisaksa ühiskonnaelu- ja kultuuritegelaste ning haritlaskonna esindajate kaudu. Tuntumatest annetajatest võiks mainida kunstnikke Carl von Kügelgeni, Carl Alexander von Winklerit ja Gustav Adolf Hippiust, maadeavastajat ja hilisemat Alaska provintsi kindralkuberneri Ferdinand von Wrangelli, pastor Gustav Reinhold Taubenheimi jt.
Muististe päritoluks on enamasti märgitud „leitud väljakaevamistel…” või „ostetud…”. Erinevalt Muinas-Egiptuse salapärastest ja tihti paljutähenduslikest hauataguse elu kaaslastest on need maisemad ja kajastavad pigem olmet. Kõige arvukamalt on nende kultuuride kaubamärgiks kujunenud keraamikat. Kesksel kohal on ajastuomane tarbekaup, õlilambid, mis on tänu oma vastupidavusele ka küllalt hästi säilinud. Mitmesuguse suuruse, värvitooni ja ornamendiga õlilambid on kolmnurkse põhikuju, eenduva sanga ja tilaga äravahetamiseni sarnased tänapäeval Vahemere regiooni
s müügil suveniiranaloogidega. Õlilampide kõrval on arvukalt esindatud ka mitmed antiikmaailmas tuntud anumatüübid: kannukujulised lekythos’ed, oinochoe’d ja aryballos’ed, veininõud amforad ja väikesed amforiskosed, jooginõud kylix’id ja skyphos’ed, mis on kaunistatud vastavalt valmistamise ajale kas musta- (VI–V sajand e.m.a) või punasefiguurilise (V–IV sajand e.m.a) dekooriga, haruldasem on vaid leküütidel ja ariballostel esinev valgepõhjaline-mustafiguuriline (V sajand e.m.a) maaling. Kuigi keraamilised õlilambid ja anumad on küllaltki tüüpilised oma ajastu näited, on need esemed oma vanuse ning ilu tõttu ometi (kunsti)ajaloogurmaanide lemmikud.
Rohkearvulise anumakogu kõrval on üksikesemetena vahvad leiud Vana-Kreeka demokraatlikku valitsemissüsteemi iseloomustav keraamiline „hääletussedel” ostrakon, teatritraditsioonile viitavad miniatuurmaskid ja paar kaunist kameed. Näitus „Kadunud aegade aarded” annab ilusa, pisut õpikulikugi ülevaate „kultuurihällide” muististest, mis on Eestisse jõudnud paari viimase sajandil vältel. Nende esemete erakordsus, ilu ja salapära aga kannavad meieni selle, kuidas kord kõik algas.
