Õnnis on teha midagi, mille järele pole mingit nõudlust.

Anti Saar

Eelkõige peente prantsuskeelsete tekstide tõlkijana tuntud Anti Saare „Puu põndakul“ on üks otsekoheselt meeldiv lugemine, olles samal ajal teosena üsnagi raskesti klassifitseeritav. Eeskätt on see raamat omalaadne kataloog, ühe obsessiooni tunniskiri: kõige aluseks on joonistused puudest, üheainsa kinniskujundi näiliselt lõputusse täienevad variatsioonid. Aga ühtlasi on see tänu joonistustele lisatud saatetekstidele ka iselaadne päevaraamat – jääb üle vaid kujutleda, kui palju neid puid veel autori kodus sahtlites peidus on ja kui palju mõttekatkeid ta joonistamise poolautomaatses protsessis enesest eemal suutis hoida. Kinnismõttelise puude kribamise ümber keerlevad kirjanduslikud fragmendid toimivad kui väikesed poeemid proosas, mis haaravad aja ja tähenduse järele, ent seda justkui vaid korraks, et sama hõlpsasti lasta kõigest jälle lahti ja keskenduda kujutuslikele puudele väljaspool aega ja kohta, ürglooduslikule arhetüübile. Ega siis ilmaasjata kirjuta Saar siin nii tihti võsast ja võradest.

Justkui irdsed, aga seejuures lõpuni edevusest selitatud mõttekäigud kalduvad joonistamisprotsessi seiravatest tähelepanekutest ja kunstiajaloolistest miniekskurssidest autori lapsepõlvemälestusteni. Teisalt on siin oluline paratamatusena peale sunnitud täiskasvanuks saamise tunnistamine, mida Saar määratleb vanemate kaotuse kaudu. Oma vaiksel viisil näibki „Puu põndakul“ olevat isale pühendatud leinaraamat, teatavat laadi kaudne järelehüüe, postskriptum, mis vaatamata vahelduvatele ajavormidele toimib sisemonoloogi kestvas olevikus. Siiski tundub Saare sisekõne toon hillitsetum ja ausam, kui ma päevikulaadselt kirjutiselt tavapäraselt oodata oskan. Võib-olla on see nii just selle­pärast, et autor ei keskendu siin otsejoones ise­endale, vaid puudele, mille joonistamise ta siin viimase kahe aasta jooksul õhtust õhtusse ette on võtnud. Ja ette võtnud ilmselgelt ilma igasuguse algse avaldamiskavatsuseta. Enesepilt on siin seega läbi võrade võrestiku fraktaalseks moondunud ning ei seisa kunagi otse fookuses. Minu üllatuseks aga identifitseerib autor oma nime just saarepuuna ja mitte saarena meres, nagu olin varem teda kujutlenud, ja nii on puude joonistamine kaudselt, abstraktsiooni kõige üldisemal tasandil ikkagi autoportreeline tegevus. Autoportree kellegi teisena. Eneseeitus omaenese individuaalses ajavoos. „Siis arvasin end ära tundvat peamise: katsu aimata, mida puu tahab. Saa oma tahtmises selleks jõeäärseks remmelgaks, saa selleks põndakul kohavaks kaseks.“

Joonistamine on Saarele algselt olnud kõike muud kui enesestmõistetav meedium. Ta kinnitab, et pole varem kunagi millegi joonistamisest huvitunud, ja meenutab, et algkooli viiterea kõrval oli tema tunnistusel ainsaks neljaseks aineks pidevalt just kunstiõpetus. Sellest hoolimata usaldab ta end tingimatult joonistamisele, joonistamisele kui protsessile, kui kulgemisele, kui märkamisele ja motiivist teadlikuks saamisele. Aga ka kogu ülejäänud maailma liigse komplitseerituse väljaarvamisele – joonistades on ta oma kujutluslike kahedimensiooniliste puudega päris üksi ja tundub, et päris hea meelega üksi. „Tahaks joonistada nii, et ei peaks üldse mõtlema. Tahaks tervenisti usaldada lihasmälu, aga selleks peab olema kätte talletatud tuhandete puude joonistamise kogemus,“ kirjutab Saar. Selles mõttekäigus terendab minu silmis jaapani zen-meister, kes harjutab lõputult täiusliku ringi joonistamist, olles täielikult kohal kõige vähemas. Need joonistused ei taha eelkõige olla kunst, vaid pigem mingi meeleseisundi metafoorika ja, mis veelgi olulisem, tehnika selle meeleseisundi saavutamiseks. „Sodida veel. Varem või hiljem moodustab korrapäratu joonerägastik korraliku kasvulava. Kõik on selles padrikus olemas. Siis on juba kerge sellest oma puu läbi kasvatada. Nõnda on ka kirjutamise, tantsu, jazz-improvisatsiooniga. Nõnda on ka seksi ja söögitegemisega.“ Nii saab kinnismõttelisest puude joonistamisest kaudselt elust osa saamise metafoor. Ja mitte ainult looduse elust, vaid eelkõige omaenese elust.

Üheksakümnendate lõpu ja nullindate alguse ühed olulisemad kunstiradikaalid Alexander Brener ja Barbara Schurtz on korduvalt rääkinud joonistamisest kui tähtsaimast vastupanuvahendist, mida kunstnikule keegi kusagil keelata ei saa – isegi hullumajas ja vanglas on ehk pea alati kättesaadav mõni leht paberit ja pastakas või pliiatsid. Pidevus on tagatud. Ma arvan, et see elementaarne kättesaadavus, võimalus joonistusplokki ja pliiatsit – Saare puhul küll eelkõige tindipliiatsit – enesega ükskõik kus kaasas kanda on üks oluline omadus, mis teeb joonistamise autorile nii armsaks. Selles mõttes on joonistamine alati truu, sellele annab toetuda. Üks pagemistrajektoor peab elus ju ikka hõlma all olema. Deleuze’i ja Guattari tõlkijana teab Saar suurepäraselt, kuidas postmodernismi teoreetikud on kasutanud modernismi põhitekstide puhul ühe keskse juurega puu metafoori ning postmodernismi hargnevaid viiteruume palendanud rohujuurte risoomse struktuuri abil. „Puus põndakul“ on see moodsa metafoorika maailm arhailise joonistamisprotsessi kaudu pagendatud kuhugi taamale, pooltähendusetusse. Saar tunnistab isegi: „Puud on igavad. Nad pole kunagi moes. Moes on puuküte, puitmajad, puust prilliraamid, CO₂ sidumise idee – kuidas kunagi.“ Just keeldumine flirdist moekusega teeb Saare raamatust meeldivalt perifeerse, meeldivalt enesekeskse teksti. Viidates veel ühele Anti Saare tõlgitud teosele – autor näib pesitsevat selles raamatus nii, nagu me polekski kunagi olnud modernsed.

Lõpetada tahaks Saare enese sõnadega. „Põhiküsimusi: kuidas säilitada enesega samasus (identiteet) ja ometi mitte hanguda? Kuidas erineda iseendast, kaotamata oma nägu? Minu meelest on kõik mu puud ühesugused. Ometi on nende visandamise trajektoorid lõpmata erinevad. Samuti tundub mulle, et need puud ei erine põrmugi mu tekstidest, oleneb ainult mis nurga alt vaadata. Põhiküsimusi: kuidas saada selleks, kes ollakse? (Nietzsche) Kuidas jääda lõpuni enda jaoks tundmatuks maaks?“