12. novembril lahkus meie hulgast pärast rasket haigust Tallinna tehnika­kõrgkooli (TTK) pikaaegne õppe­jõud ja prorektor Anne Kraav. Anne sündis 25. detsembril 1948. aastal, lõpetas Tallinna 36. keskkooli 1967. aastal ja Tallinna polütehnilise instituudi ehitusinsenerina 1972. aastal. Samal aastal asus Anne tööle õppejõuna Tallinna ehitus- ja mehaanikatehnikumi. 2001. aastal omandas ta teadusmagistri kraadi Tallinna tehnikaülikoolis ning sama aasta sügisel alustas tööd TTK arendusprorektori ametikohal, seda kuni 31. juulini 2020. Seejärel töötas Anne rektori nõunikuna kuni lahkumiseni.

Selle aasta teadmistepäeval, 1. sep­tembril tähistasime Anne 50 aasta tööjuubelit.

Õppejõupäevil oli Anne – naljaga pooleks öeldult – õppimiskeskne õppejõud. Tema tudengid meenutavad teda nõudliku, ent empaatilise ja toetava õppejõuna. Teadus- ja arendus­tegevuse juhtimisel oli Anne sihikindel ja edukas, luues kon­takte ja osaledes Euroopa kõrg­koolide assotsiatsiooni EURASHE ning ka muude rahvusvaheliste koos­töövõrgustike töös.

Uuendused ja ettevõtlikkus olid Annele alati südamelähedased. Tänu tema tööle on loodud kõrgkooli innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus ning innustava eestvedajana edendas ta üliõpilaste ja töötajate õpirännet. Olla ligi pool sajandit heas vormis nii erialaselt kui ka administratiivselt ja anda särava isiksusena panus TTK viimisel Euroopa rakenduskõrgkoolide perre – see on kooli jaoks hindamatu ja näitab südamega tehtud tööd!

Kui mõelda tagasi säravale kolleegile ja koos oldud ajale, siis on see olnud ühtaegu eesõigus ja võimalus olla TTK meeskonnas, kus missiooniks oli Eesti arengule kaasaaitamine elukestva õppe ja teadmussiirde arendamise kaudu. Koos töötatud ajal kogunenud mälestusi on raske lõimida lausetesse, sest sõnadesse mahub vaid tuhm peegeldus kordaminekutest ja rõõmudest. Anne, Sa jagasid lähedastele palju, vahel kandsid ka muret südames, aga võib-olla oli see hoopis sügav hoolimine oma lähedastest ja kolleegidest. Sinu analüüsivale olukorrakäsitlusele ja muutuste juhtimise valule lisandus siiski ka rohkesti rõõmu. Selle viiekümne aasta jooksul oli mõnikord haigust ja vaeva, vahel oli ärkamine ja tõusmine nagu väike sünd, taaskingitud elu algus koos kevadiste õunapuuõitega. Vahel sedastasid mullegi: ära muretse – hommik on targem kui õhtu, homme on parem kui täna! Ometi hakkas Su päevateekond lühenema ja päev-päevalt jäid töömõtted teiseseks, kuni uinusid … Surm on tõmmanud küll piiri, kuid ei muuda olematuks seda, mida tegid lähedaste aitamisel ja teenimisel.

TTK koolipere nimel

Enno Lend