Prantslased on järjekindlalt tulnud välja täispikkade animafilmidega, mis on omanäolised ja tavapärasest keerulisema psühholoogia ja tegelaskujudega lood. Animaator Rémi Chayéle on esimene lavastajatöö „Maailma äärel“, pastelltoonides ja köitvas lihtsas stiilis joonistatud ajalooline seikluslugu, milliseid oleme pigem harjunud kohtama prantsuse kirjanike sulest. Oma animatsioonistiilist ja mõjutustest räägib Chayé meeleldi ja naljatades, vahepeal tõlgi käest mõnd ingliskeelset fraasi või sõna justkui kinnituseks üle küsides.
Miks valisite animafilmi „Maailma äärel“ tegemiseks just omanäolise animeerimisstiili?
Sest selline on mu animatsioonitaust: joonistamine, mitte 3D- või mõni muu tehnika. Joonistamine on mu professionaalse karjääri nurgakivi. Olen tiimiliikme, mitte režissöörina varem teinud juba mitu täispikka animafilmi ja isegi teleseriaali.1
Kas animaatorina?
Ei, minu tööks on olnud ennekõike storyboard’id, stseenide joonistatud visandid. Ma võiksin töötada ka animeerijana, aga eelistan sellise mastaabiga projektide puhul seda mitte teha. Minu taust on illustreerimine ja koomiksid. Töötasin kolm aastat noore illustraatorina üksi kodus, oma toas, ja kui sattusin ühel hetkel animatsioonistuudiosse, olin muidugi täiesti lummatud.
Kas sealt saitegi stiili tarvis inspiratsiooni?
Ei, selle aluseks on ennekõike aastatega välja kujunenud suhtumine, et mida lihtsam, seda parem. Ütleme nii, et see oli risk: lihtsustasin nii palju kui võimalik, üldisemalt kujutatud detailid, pole volte ega kortse materjalides ja nii edasi. Ja karakterite näod näevad välja nii, justkui oleksid mingist materjalist välja raiutud. Seega oli ka animaatoritel seda filmi palju lihtsam teha. Nad said selle asemel keskenduda hoopis stseeni emotsioonile või karakterite tegevuse mõttele.
Selles kunstilises valikus oli mõningaid üpris keeruline veenda, sest see võib tunduda alguses pisut … kesine või isegi vaene, võrreldes näiteks „Lumekuninganna“2 või millegi sellisega, kus on näha iga nahapoor. Valiku tingis ka mõte, et kui vaatajale ei anta kätte kõike, siis tuleb tal astuda üks samm minu kui autori ja mu filmi suunas: ta peab ise täitma tühjad alad oma kujutlusvõime abil. See tõmbab vaataja filmi sisse ja välistab ehk laisa ja passiivse filmivaatamise.
Teie oskuste taga on käsitsi joonistatud illustratsioonide traditsioon. Kas te ei karda, et see kunstivorm on animatsioonis välja suremas?
Väljasuremise pärast ma ei muretse, sest see on vägagi elus näiteks lühifilmide maailmas. On väga palju erinevaid stiile. Mind paneb muretsema hoopis üks teine asi, nimelt ühtlustumine, standardiseerumine. Kui vaadata Disneyt või Pixarit või ka prantsuse filmi „Muun, kuu valvur“,3 siis on tegu justkui ühe animakoolkonnaga, mis peab ilmselt vastama laste ootustele. Kui teha midagi teistsugust, nagu näiteks „Fantoompoiss“ või „Aprill ja erakordne maailm“,4 siis ei oska inimesed seda oodata. Igasugust erinevust on raskem promoda ja masinavärk eelistab toota ühesugust.
Aga on ju kurb, et Disneys pole enam seda joonistamise traditsiooni.
Loomulikult, aga eks me näe. Mulle on see parim viis emotsiooni tabamiseks.
„Maailma äärel“ tekitab vaadates sama tunde kui mõni Jules Verne’i seiklusjutt. Kuidas see lugu teieni jõudis?
Mina seda lugu ei algatanud. Kui õppisin Valence’is La Poudrière’i animatsioonikoolis, kohtasin seal üht väga toredat valgevene tüdrukut Olga Martšenkot, kes elab nüüd Eestis ja on abielus Priit Pärnaga. Ka Pärn käis meil koolis töötuba tegemas. Ma olin seal koolis selline vanem tudeng, üle kolmekümne, ja võtsin n-ö lisakursust. Kohtusin seal Claire Paolettit, üht stsenaristidest, kes tuli selle mõttega minu juurde – üks lehekülg põhiideedega. Kõik oli seal justkui juba olemas. Mõte oli hakata töötama koos disaineriga väga varases staadiumis, et kõik kokku klapiks. Lõpus, kui filmi kallal töötasid juba kõik kolm stsenaristi, oli meil struktuuriprobleeme. Sel hetkel oli see üks kurb film, aga me tahtsime, et põhiemotsioon oleks siiski positiivne.
Te leidsite produtsendi 2008. ja filmiga alustasite alles 2012. aastal. Mis oli kõige keerulisem nii pika loomeprotsessi juures?
Kõige suurem väljakutse on filmi pikkus: kuidas hoida energiat üleval kogu filmi vältel? Ennast sundides ja töötades lood muudkui kogu aeg visuaalseid kujundeid ja kaadreid, aga ikka tundub, et midagi pole tehtud. Ma ärkan väga vara, kell viis hommikul, töötan viiest üheksani ja lähen alles siis stuudiosse, et jätkata. Nii ma end takka sundisingi. Ühel hetkel ütled aga endale, et see kõik on mõttetu. Kümne aasta vältel, mil ma seda filmi tegin, nägin paljusid projekte, mille tegemine peatati, kusjuures juba üsna arvestatavas produktsioonifaasis. Ma olin oma projektiga nagu mingi zombi, kes oli viimasena alles jäänud. Aeg-ajalt nägin Cartooni animatsiooniturul või Annecys mõnd oma tuttavat, kes jälle teatas, et ta film on vahepeal ära surnud.
See meenutab ju pisut ka nende polaaruurijate saatust selles filmis.
Jah, vist küll. (Naerab.)
Olete te alati unistanud omaenda filmi lavastamisest?
Mind on alati lummanud täispikad jaapani animafilmid. „Patlabor“,5 Hayao Miyazaki tööd jne. Tahtsin teha umbes sellisest vaimust kantud filmi. Kõik mu sõbrad La Poudrière’is tahtsid teha lühifilme, aga mind huvitasid rohkem täispikad. Mul oli võimalus töötada „Kellsi salaelu“ tehes Tomm Moore’i ja Nora Twomey assistendina ja ma nägin selliste projektide mastaapsust. Kuigi Pixaris töötab ühe filmi kallal terve eraldi linnatäis, kaks-kolm tuhat inimest, ja filmide lõputiitrid muudkui kestavad ja kestavad, oli meie produktsioon nendega võrreldes küll üsna väike, umbes 180 inimest. See on aga ikkagi peaaegu kahesajane seltskond kontrolli all hoida ja ühes rütmis tööle panna. Selle töö juures on üks hea asi, kollektiivsus. Seda tuleb animategijate kohta küll öelda, et töö esimeses faasis oled täiesti üksi, kuid kui võtteperiood lõpuks algab, tuleb teha koostööd väga paljudega. Ja ega me ei ela Põhja-Koreas, et annad käsud kätte, kes mida tegema peab. Pigem ikka esitad oma mõtted ettepaneku vormis ja need vormuvad teiste inimeste panuse lisandudes millekski uueks. Selleks et kõik õnnelikud oleksid, on targem nende ettepanekud ka kuulda võtta. Ei ole nii, et kõigepealt on minu stiil ja kõik muutused on mingi muu stiil. See on küll autorifilm, aga autoriks on kollektiiv.
Kuhu edasi?
Tahaks mitte kaotada seda loodud energiat: mul on plaan võtta sama meeskond ja teha veel üks film. See põhineb Martha Jane Canary lapsepõlvel. Teda tuntakse Metsiku Lääne müütides pigem Calamity Jane’i nime all. Filmis kujutatakse teda konvois, vangistatud oma isa vankrisse ja sunnitud talle abiks olema ja süüa tegema ja pesema, nagu toona naised ikka. Kui aga isal on vaja abi, õpib Jane ratsutama ja hobuseid ohjes hoidma, et need ühest kohast teise viia. Ta saab vabaduse maitse suhu ja kui vankrivariant taas esile kerkib, keeldub ta sinna tagasi minemast. Selline ongi filmi keskne mõte.
1 „Kellsi saladus“ („The Secret of Kells“, Tomm Moore, Nora Twomey, 2009), kus Chayé on režissööri esimene assistent, kandideeris ka parima animafilmi Oscarile.
2 „Frozen“, Chris Buck, Jennifer Lee, 2013.
3 „Mune, le gardien de la lune“, Alexandre Heboyan, Benoît Philippon, 2014.
4 „Phantom Boy“, Jean-Loup Felicioli, Alain Gagnol, 2015; „Avril et le monde truqué“, Christian Desmares, Franck Ekinci, 2015.
5 „Kidô keisatsu patorebâ: Gekijô-ban“, Mamoru Oshii, 1989.