Ma ei ole kunagi käinud Armeenias.

Õigupoolest ei ole ma kunagi käinud praeguses Armeenias. Küll aga olen uidanud ringi Ani tänavatel, turgudel ja kirikutes. Kas te teate seda linna? Pean tunnistama, et ega mina vist ei teadnud. Või kui kunagi olingi kuulnud selle linna nime, siis olin selle ka peatselt unustanud. Asjad, kohad, nähtused, mis ei puuduta ja millega ei teki kohe aktiivseid seoseid, kipuvad kiiresti ununema. Kuid need ei unune enam nii lihtsalt, kui jätavad mulje. Siis, kui need tõepoolest puudutavad. Ning veel parem, kui jätavad uudishimu üles kütva jälje mällu ja fotoaparaati. Ning Ani seda minuga tegi. Ani mind puudutas.

Mu uudishimu küttis kõigepealt üles pilk Türgi kirdeosa maakaardile. Karsi linn peaks olema eestlastele tuntud, viimati vähemalt Orhan Pamuki teoseid lugenuile, sest tema kafkaliku romaani „Lumi“ tegevus just toimub seal, lakkamatus lumesajus ja muust maailmast ära lõigatud tõeliselt sünges Kirde-Türgi kolkas. Kuid mitte see ei ole meile oluline. Meid puudutab hoopis asjaolu, et 1886. aastal asutati kohe Karsi külje all Novo-Estonskoje küla, kus selle hiilge­aegadel elas üle 300 inimese. Praegu kannab küla nime Karacaören ja selle kunagisi asukaid eestlasi mäletab seal vaevalt enam keegi, nende matmispaigadki on unustatud ja jäänud kultuurikihi alla või kasvanud stepirohtu. Küla lõunapoolse otsa kalmistu hauakividelt leiab ainult türgipäraseid nimesid. Ma ei usu ka, et Pamuki vihjed Karsi vanema linnaosa baltipärasele arhitektuurile on kuidagi siinsete eestlastega seotud. Pigem on tegemist euroopaliku mõjuga, mis põhja pool ulatus üle Baltimaade Peterburi ja mille jälgi võib tsaaririigi vallutuste tõttu näha Kaukaasia suuremate linnade Jerevani, Thbilisi ja Karsi ehituskunstis. Või kes seda täpselt teab. Igatahes olid eestlased siin kohal ja algul peamiselt külaelanikest talupoegadena. Nad tulid siia Vene impeeriumi alamatena, kuni osa neist või nende järglastest hiljem lahkus Saksamaale või mujale Türgi linnadesse. Karsi piirkond oli kuulunud Venemaa koosseisu korduvalt varemgi, aga pikemat aega oli tsaarivõimu all ametlikult San Stefano 1878. aasta rahulepingust kuni aastani 1917, kui türklased vallutasid need alad venelastelt tagasi. Karacaöreni küla ise on praegu nukker paik: mida madalamaks vajuvad majad, seda kõrgemaks kasvavad sõnnikubriketi hunnikud. Puid, metsa siinkandis ei olegi, ainult lagedad, tuulised künkad, orud ja karjamaad. Kutsuvad linnatuled paistavad külla kätte ja küllap virgutavad need ja küla kõrvalt lennuväljalt õhku tõusvad lennukid siit ära kolima nagu kõikjal linnastuvas maailmas. Allesjäänud inimesed – muidugi türklased – on ent erakordselt lahked. Üks perekond peab külaserval kasvavate üksikute puude all piknikut ja viipab võhivõõra ja umbkeelse möödujagi enda hulka ning kostitab teda magusa tee ja meekoogiga. Teine rändur jääb valvama autot ja kutsutakse muldpõrandaga tuppa, kus talle pakutakse küpsist ja teed ja vististi öömajagi. Nii on siin lihtsalt tavaks.

Aga mul ei olnud kavas peatuda pikemalt Karacaörenis, sest selle küla ajaloost ja eestlastest kirjutanud Aarand Roosi raamatule „Jumalaga, Kars ja Erzurum“ (1975) ei ole mul kahjuks midagi lisada. Mind huvitab Ani, mis asub siit joonelt 50 kilomeetrit ida suunas.

Piibellik Ararat, pärslaste Kuh-i-Nuh ehk Noa mägi, armeenlaste Masis ja türklaste Ağrı Dağı ehk Kurbuse mägi siia praegu ei paista, kuigi linnulennult jääb selle Iraani ja Armeenia vahelises nurgas Türgi territooriumil tasandikult kõrguva kustunud vulkaanini vahest 150 kilomeetrit. Eile teel lõunast põhja ja ka teel Karsist Anisse ta hägusalt siiski paistis. Aga mis puutub nimedesse, siis on siinkandis igal paigal vähemalt kolm-neli erinevas keeles nime, mis kannavad endas kindlat ajaloolist kihistust. See on keeleline kultuurikiht, sõna otseses mõttes ja eriti filoloogile isegi kõnekam kui kultuurikiht jalge all.

Ani põhjapoolne linnamüür kõrgub lagedal inimtühjal küngasmaal nagu kummitus. Siseneme linna kahekordsete müüride vahelt idapoolsest Lõviväravast ja saame kohe aru, et see on juba maastiku omaduste poolest hästi kaitstud linn. Seda linna kaitsevad hästi nii loodus kui ka IX–X sajandi ehituskunst. Anit piirab kolmest küljest kuristik, mille põhjas lookleb jõgi, mis praegusel aastaajal on küll kuivanud ülalt vaevumärgatavaks nireks. See on Akhurian, armeenlaste kuulsa Araksi lisajõgi. Selle järsule kaldale on ehitatud kõrge linnamüür. Ja siin on, mida kaitsta, kui linna nimetatakse kõrvuti Kairo, Bagdadi või Damaskusega. Oma aja mõistes on see suurlinn, sest siin elab vähemalt sada tuhat inimest. Ja kes linna ei ole mahtunud või mingil põhjusel pole sinna tahtnud asuda või pole jätkunud piisavalt jõukust, need on kaevanud endale koopad linnamüürist väljapoole kanjonisse, voolava vee lähedusse. Troglodüütide, koopaelanike elupaiku leidub ka mitmel pool mujal Anatoolias.

Kusagilt loetust on meelde jäänud, et Ani on 1001 kiriku linn. Katedraali ja püha Gregoriuse kiriku kõrval jäävad silma lõunapoolsetelt Pärsia aladelt siia rännanud tulekummardajate-zoroastristide tempel ja linnasüdamest veidi eemal lõuna pool Menüçehri mošee, mille minarett meenutab kaugusest tänapäeva linnapildis katlamaja korstnat. Ja muidugi kihav ja mitmekeelselt lärmakas turg kõigi seal pakutavate punutiste, sepiste, küpsetiste, keraamika, puuviljade-juurviljade, kari- ja veoloomadega! Kaugemalt lõunast veetakse kaupu siia kaamelitega. Karavanserai, rändkaupmeeste peatuspaik ehk tänapäeva mõistes motell või logistikakeskus, asub üsna linna keskel.

Unustasin enda nendeks ridadeks Armeenia Bagratiidide kuningriigi kuld­ajastusse I–II aastatuhande vahetusel. Aga praegu on oktoober 2014, Ani Lõvivärava kohal lehvib Türgi lipp ja sissepääsu eest tuleb lunastada pilet. Linna saab sisse kahekordse müüri vahelt, see sisendab turvatunnet. Edasi avaneb ränduri pilgule ehmatavalt avar lagendik, millelt turritavad üles mõned müürijäänused ja paari pühakoja varemed. Üks neist on küll lootustandvalt tellinguis, teise ainus püstijäänud sein on toestatud roostetanud metalltarindiga. Tulekummardajate templi võlvi alla ei söanda ma astuda, sest see näib eriti varisemisohtlik. Ainukese hoonena oma kunagise kuju enam-vähem tervikuna säilitanud katedraal keset seda kivikõrbe on kindlalt suletud. Aktiivset tegevust ei paista kuskil ja varemete taastamistöödes on aimata tüüpiliselt idamaist ja igavesti kestvat pooleliolekut. Arheoloogia on valikuline ja siinsed leiud ei paku tuge maa praeguste valitsejate ideoloogiale. Ometi oli see V sajandist kuni 1319. aastani armeenlaste hiilgav linn, ei andnud end hõlpsalt kätte ei pärslastele ega mongolitele, kuni ajapikku lihtsalt maha jäeti ja rüüstati. Oma osa on olnud ka valitsejate suval nihutada pealinnu kui tõmbekeskusi siia-sinna. Ei, Ani ei ole Armeenia Pompeji, nagu kusagilt meelde on jäänud. See kummituslinn ei ole loodusõnnetuse, vaid inimtegevuse tagajärg.

Anit saab praegu linnaks pidada vaid hea kujutlusvõimega inimene või arheoloog, kes tunneb ära selle kivivälja all omaaegse tänavate võrgustiku ja säilinud müüride või vundamentide kohal kunagi kerkinud hoonete otstarbe ning suudab vaimus linna elama panna. Midagi kõneleb ta siiski ka võhikule: mu jalge alla jäävatel kivirahnudel on iidse inimtegevuse jäljed, neid on lihvitud, nikerdatud, tahutud. Aga elumärkidest kohtan oma paaritunnisel uidangul siin vaid kolme inimest ja nelja hobust. Armeenia lähedust meenutavad teisel pool jõge kulgevad traattõkked ja vaatetornid. Läbipääsu sinna ei ole. Juba Karsis panin tähele, et ida suunas kulgenud raudteeühendus Armeeniaga on katkenud. Sellest andis teada mu 2012. aastal välja antud National Geographicu kaart: raudtee kohal on tekst „closed since 1992“. Ehk siis seoses Mägi-Karabahhi sündmustega. Linnaserval kinnitas liikluse puudumist ka raudteel paterdanud hanekari.

Armeenia kunagine kuningriik ühe oma pealinna Aniga pole ainus ammu olemast lakanud riik, mida siin piirkonnas endalegi aru andmata läbime. Siinkandis on rahvarännete ja rahutute naabrite tõttu olnud ajaloo kulg eriti verine ja tormiline. Ometi ei saa neid praeguseks olematuid riike kuidagi arvata

„ajaloo prügikasti“. Midagi on iga moodustis inimkonna arengusse kaasa andnud ja prügikastides tuustivad tänapäeval pigem need valitsejad, kes oma kunagiste impeeriumide piire taastada või laiendada püüavad.

Õieti algas Armeenia meie jaoks juba eelmisel päeval, hiljemalt siis, kui sõitsime piki praeguse Türgi sisemaal asuva Vani järve kallast. Vani kaldaid asustasid ja sinna ehitasid kindlusi armeenlased ning sellest saigi alguse üks hiilgeaegu – Bagratiidide Armeenia. Seda aega X sajandil kajastab armeenlaste rahvuseepos „Sassuuni Davith“,¹ mille „mängumaaks“ on ajalooline Sasoni piirkond Vani järvest lääne pool. Eeposes on armeenlaste vaenlased araablased. Meie ajaarvamise alguses pidid armeenlased end kaitsma pärslaste vastu, võtsid 301. aastal ametlikult vastu ristiusu, siis tulid araablased ja pärast araablasi türklased, siis mongolid, uuesti pärslased ja uuesti türklased. Maid jagada on tulnud ka kurdide ja venelastega, kuid üksikasjalikum ülevaade ajaks silmad kirjuks ja pea segi.

Lihtsam on kirjeldada kildu Eesti ja Armeenia kultuurisuhteist. Need said alguse hiljemalt sel hetkel septembris 1829, mil tõusuks Araratile valmistunud Friedrich Parrot kohtus Edžmiatsini (praeguse nimega Vagharshapati) kloostri diakoni Hatšhatur Abovjaniga (1809–1848). Neist said kaaslased. Kloostris meisterdati kolme meetri kõrgune paksudest ja mustaks võõbatud kuusepalkidest rist, mis veeti vallutuse märgiks üles mäele. Palkide ristumiskohale kinnitati üle kaheteistkümne kilo kaalunud tinaplaat. 1829. aasta 27. septembril oli rist Ararati tipus. Abovjan võttis mäelt kaasa jääd ja sai seda sulatades all kloostris püha vett.² Armeenlased on hiljem küll väitnud, et Parrot tippu ei jõudnud, kuid selles usutakse väljenduvat armeenlaste veendumus, et Ararat on vallutamatu.³ Abovjani kommentaare pole teada, vaatamata tema Armeenias täies mahus ilmunud teoste kaheksaköitelisele kogule.

Omal ajal rääkis Paul Ariste keeleteaduse loengutel aastail 1830–1836 Tartus elanud armeenia keele ja kirjanduse uuendajast ning suurest patrioodist Abovjanist sellise isikliku soojuse ja sütitavusega, nagu olnuks nad kaasaegsed ja sõbrad. Ometi sattusin juba 1957. aastal eesti keeles ilmunud Abovjani romaani „Armeenia vermed. Patrioodi halamine“ lugema alles nüüd. Tänapäeval võib see 1840. aastal kirjutatud, kuid alles postuumselt 1858. aastal ilmunud romaan mõjuda küll väsitavalt pateetiliselt, kuid on seejuures mitmeti väga õpetlik lugemine. Romaan käsitleb armeenlaste vabadusvõitlust aastail 1826–1828 käinud Vene-Pärsia sõja taustal, mis lõppes Armeenia ühinemisega Venemaaga. Kui pärslased valmistusid sõjaks, ajasid nad oma kodudest välja ja asustasid vägivaldselt ümber armeenlasi, kelles nad nägid ettenägelikult venelaste tulevasi liitlasi – teguviis, mida kordavad hiljem türklased ja mis pole meiegi mail võõras, kui meenutada 1941. aasta küüditamist. Seetõttu on loomulik, et seniste vallutajate järel mõjusid venelased päästjate ja ülesehitajatena maal, mis juba oma asendi tõttu pidi kannatama: „Armeenia rahvas ei olnud nõrk ja tal ei tulnud puudu vaprusest oma maa kaitsmisel! Maa asend oli selles süüdi. Igaüks, kes maailmas üritas mõnd vallutusretke, pidi minema üle Armeenia, et oma vastasest jagu saada, laastades rahvast ja allutades maa endale“.⁴ Religiooni ühine põhi ehk, nagu ütleb Abovjan, usuvendade „risti valgus ja vene inimarmastuse jõud“⁵ ühendab armeenlasi ja venelasi. Vahest kõneleb temas ka rousseau’lik valgustusajastu laps, kui ta teeb suure üldistuse: „Teised eurooplased laastasid Ameerika ja tegid ta maatasa, venelased taastasid Armeenia, õpetasid Aasia metsikuile ja elajalikele rahvastele inimarmastust ja uut vaimu.“⁶ Osa romaani tegevusest toimub ka Anis, mis on juba siis varemetes ja mille ees tuntakse hirmu, ent mille muistne hiilgus pälvib ülistavaid sõnu. Agassii unistus on linn taastada, kuid mitte keegi ei taha jääda sellele neetud maale ja kummituste linna.

Hullem oli veel ees. Viimane valus haav löödi Armeenia rahva kehasse saja aasta eest. Hoovõtt algas siiski juba varem Osmanite riigi lagunemise ja armeenlaste iseseisvustaotlustega XIX sajandi lõpus. Religioosse islami ideoloogia asemele nihkus üha jõulisemalt türgi rahvuslus ning väljavaade kaotada osa riigi idapoolsest territooriumist polnud ei sultanile ega ka tärkavale noortürklusele sugugi meeltmööda. Pogrommid armeenlaste ja teiste kristlaste vastu algasid Ida-Türgi Armeenia külades aga juba 1890. aastail, kui võim oli veel kindlalt sultani käes. Esimesse maailmasõtta Saksa poolel astunud Türgi armeesse desarmeeriti ligi 40 000 armeenlast ja peeti neid tingimustes, millele paljud vastu ei pidanud. 24. aprillil 1915 vangistati ja tapeti İstanbulis umbes 300 intelligentsi hulka kuulunud armeenlast. Seejärel rullus vägivald üle kogu maa. Mehed enamasti tapeti, osa lastest rööviti ja neile anti türgi nimed ning kasvatati vastavas vaimus. Ellujäänud aeti suurtes kolonnides Süüria kõrbesse. Kõikjalt kunagisest Suur-Armeeniast, Vani järve kallastelt, Doğubayazıti ja Iğdıri vaheliselt tasandikult, Ararati jalamilt, Karsi mägismaalt, Erzurumi ümbrusest liikusid suured inimhulgad lõuna poole, saatjaiks relvastatud valvurid ja röövlibanded. Kes väsis või vastu hakkas, lasti maha ja laibad jäeti tee äärde. Vaid osa näljast ja janust nõrkenuid jõudis välja Süüria kõrbealadele, sealt edasi Euroopasse ning kaugemale.

„Genotsiid“ on raske sõna, üks raskemaid, aga kuidas teisiti nimetada tegevust, mille käigus tapeti poolteist miljonit armeenlast? Seda sõna kasutamast ja kuritegu ühe rahva vastu tunnistamast pärsib Türgit ilmselt tõsiasi, et kuigi Osmanite impeerium kärises igast nurgast või oli juba sama hästi kui lakanud olemast, olid 1915. aastal toime pandud massimõrva algatajad just needsamad noortürkluse ideoloogid, kes rajasid tulevast Türgi Vabariiki, mille ametlikuks sünnikuupäevaks on 29. oktoober 1923.

Kuigi juba antiigist peale nimetatakse armeenlaste kolooniaid väljaspool emamaad, oli see XX sajandi maailma protsentuaalselt ühe suurima maapao, Armeenia diasporaa algus. Ning ühtlasi kunagise Suur-Armeenia tõmbumine, kahanemine ligikaudu selle praegustesse piiridesse. Maakaartide järgi on Armeenia territoorium hiilgeaegadega võrreldes kahanenud umbes kolm korda ning ligikaudu samasugune suhe näib valitsevat ka diasporaas ja kodumaal elavate armeenlaste hulga vahel: umbes kolm miljonit praeguses Armeenias ja seitse miljonit mujal maailmas. Seejuures pole ilmselt kellelgi selge, kui palju elab armeenlasi Türgis praegu, sest erinevad ja kes teab kui ametlikud allikad kõiguvad ühe-kahe miljoni vahel – põhjuseks küllap ka asjaolu, et paljud Türgi armeenlased ei arva end diasporaasse, vaid elavad enda arvates oma ajaloolisel kodumaal.

Mis tänapäeval ja lähitulevikus regioonis toimub, seda on selliste varemete ja vermete vahel raske ennustada. Ajalugu ei kordu, on keegi öelnud, kuid omandab uued mõõtmed. Üks on küll selge: praegu, sada aastat hiljem, rändavad rahvad vastupidises suunas, kuigi see ei puuduta otseselt tänapäeva Armeeniat. Põgenetakse Süüriast põhja poole Türki, kus Süüria põgenikke on arvatavasti juba neli miljonit. Kurjusele vastupanu sümboli tähendusega nimeks kerkis möödunud aastavahetusel Süüria piirilinn Kobanî – sama linn, mis oli sajandi eest pakkunud peavarju kõrbesse surema kihutatud armeenlastele.

Ühe pärimuse järgi peavad armeenlased end Noa järglasteks. Müütilise Noa laeva otsinguile pühendus oma hilisemas elus usku pööranud Ameerika astronaut James Irwin (1930–1991), kes oli kaheksanda inimesena astunud Kuu pinnale. Aga ta suri teadmisega, et Kuul käimine on lihtsam kui Noa laeva leidmine.

Abovjan kurdab oma romaanis, et ajalugu on alati olnud pime armeenlaste suhtes ja teeninud suuri rahvaid. Vahest on tõe väljaselgitamine, õigluse jaluleseadmine ja leppimine tänapäeva maailmas siiski veel võimalik. Hea tahte ja vastastikuse koostöö korral on see vähemalt teoreetiliselt lihtsam kui ühe müütilise laeva leidmine.

1 Eesti keelde on tõlkinud „Sassuuni Davithi“ (1975) armeenia keelest Boris Kabur.

2 Friedrich Parrot, Reis Araratile. Tõlkinud Heino Pedusaar. – Akadeemia 2008, nr 3, lk 519–555; https://ararat2009.wordpress.com/f-parrot-reis-araratile-est/

3 Samas, vt allviide 14.

4 Hatšatur Abovjan, Armeenia vermed. Patrioodi halamine. Vene keelest tõlkinud E. Roomet ja E. Nõmme. Eesti Riiklik Kirjastus, 1957, lk 283.

5 Samas.

6 Samas, lk 288.