Dokumentaalfilm „Anett“ (Flo Film, Eesti 2024, 75 min), režissöör-stsenarist-produtsent Kaupo Kruusiauk, operaatorid Aivo Rannik ja Kaupo Kruusiauk, helilooja Sander Mölder.

Dokumentaalfilm „Kelly – kellegi teise unistus“ (Orée Films, PVS Company, Eesti-Prantsusmaa 2024, 93 min), režissöörid Helen Lõhmus ja Leana Jalukse, stsenarist Leana Jalukse, operaatorid William Mermoud, Jean Remy Ceron ja Mart Ratassepp, helilooja Sten Šeripov, produtsendid Helen Lõhmus, David Lacote ja Sten Saluveer.

Alles möödunud aasta kevadel tulid meie kinolevisse kaks spordidokki – kogu Eesti ratsutamisajaloole suure ringi peale teinud ülevaatlik „Kaks südant“¹ ning nõukanostalgia radadel sõitu teinud, ralli lähimineviku kümnenditest rääkiv „Kurvilise tee legendid“². See sügis on aga toonud ekraanidele kõigest paari nädal jooksul kaks teineteisega esmapilgul veel sarnasemat spordifilmi – „Anett“ ja „Kelly – kellegi teise unistus“. Need on lood kahekümnendates eluaastates naissportlastest, kes äsja on olnud rahvusvaheliselt kõige kõrgemas tipus, aga eri põhjustel nüüd enam mitte. Meie oma spordifilmide barbenheimer. Eks neil ole tõesti nii mõndagi ühist, kuid ka palju erinevat.

Anett

Režissöör Kaupo Kruusiauk jälgis nüüdseks 28aastast tennisisti Anett Kontaveiti tema karjääri viimastel profiturniiridel Madridis, Roomas, Pariisis Prantsusmaa lahtistel ja Wimbledonis ning lõpetuseks ka Kontaveidi lahkumismatšil Tondiraba hallis. Sinna vahele treeningud, reisimine ja hotellielu. Mõni kaader ka Aneti päris oma uues kodus ning vanaema juures. Kogu materjal on üles võetud märtsist novembrini 2023, mis oma poole aastaga on aina pikemaks veniva tootmisega dokkide seas suisa haruldus. Lühike tootmisperiood on ühtaegu nii tugevus kui ka nõrkus. Materjali on tänase digiajastu kohta üles võetud nii vähe, et lavastaja on täispika linaloo saamiseks sellest kõik välja pigistanud. Samas on ajaline piiratus omamoodi voorus, sest selgete piiridega lugu ei uju välja ajalistest ja temaatilistest raamidest. Siia pole püütud sisse panna kogu portreteeritava elulugu ega üldist maailmavalu ja -vaadet.

Anett ütleb küll filmi alguses, et tema unistus on võita suure slämmi turniir, kuid juba selles lauses on sees suur kahtlus ja kõhklus, mis annab selge kammertooni lõpuks hoopis filmile, mis muutub professionaalsest spordist taandumise dokiks. Minevikule on pühendatud ainult mõneminutine arhiivikollaaž alguses ja veidi ka lõpus, kuid teatav meenutuslik nostalgia on kandev joon ka filmi tonaalsust mõjutavates paikades – väsinud lagunevad nõukaajast tuttavad tennisemekad Kadriorus ja Herne tänaval.

Film algab Kadrioru hallis, kus kulunud puitpõrandale tõmmatud vaibal tehakse tennisetreenerist ema Ülle Milgi juhendamisel trenni. Alles filmi lõpuks selgub, et tegu on südamliku taaslavastusega, mis seob sümboolselt kokku kogu Aneti tennisekarjääri, kus nii esimese kui ka viimase treeningu annab tema oma ema.

Kandev motiiv on aga tippsportlase elu kui vähese rõõmuga tuim ja rutiinne töötegemine. Pidev kohvrite otsas elamine, takso-lennuk-hotell-treening-võistlus liinil korduv ring. Üksindus anonüümses hotellitoas ja taas otsast alustamine. Ja kui ka positiivseid emotsioone pakkuvaid võite enam ei tule, siis polegi muud, kui lahkuda ja kustutada tuled. See ongi filmi tugevus, et Kruusiaugul on julgust näidata rutiinset igavust, mida mõni ärevama närvikavaga autor sellisel moel sisse jätta ei julgeks. Siin pole pidevat tempokat montaaži ega dramaturgiliselt suunavat ja kogu filmi katvat muusikatausta, kuigi Sander Mölderi helitöö ja muusikapalade valik on maitsekas ja värskendav. Filmi tegevuslik narratiiv on aga vaikne stressi kuhjumine ning ettevalmistus suurimaks elumuutuseks. 20-aastase spordikarjääri lõpetamise jutt hääldatakse selgelt välja juba esimesel veerandtunnil ning filmi esimese poole läbiv teema ongi, kuidas painava seljavaluga siiski veel edasi mängida, aga mida ei tule, seda ei tule. Kokkuvõttes saab filmist keha ja vaimu murdumise aasta kokkuvõte, kus väekast tagasitulekupüüdlusest kujuneb emotsionaalse lahkumisetenduse ja joone alla tõmbamise lugu. Pisarate valamisest saab filmis režissööri ja portreteeritava vahel isegi teatav mäng, sest Anett lubab kaamerasse, et temalt pisarat ei tule. Wimbledoni ja Tallinna publiku ees peetavad lahkumismatšid panevad aga muidu kaamera ees küllaltki emotsioonivaese Aneti oma sõnu sööma ning annavad 2 : 0 võidu režissöörile.

Kruusiauk jätkab oma tuttavat nappi stiili: ta liigub portreteeritavaga kaasa ning esitab aeg-ajalt kaamera tagant suunavaid küsimusi. Kui üldiselt jääb Anett vestlustes üsna kinniseks, siis rohkem avaneb ta Tondiraba halli lahkumisetenduse tagaruumis, kus tema elavaloomuline hea sõbranna Ons Jabeur teda mõnusalt provotseerib.

Kruusiauk on võtnud lühikesest ajast ja kinnisest peategelasest välja maksimumi, aga puhtalt spordifilmina ei saavuta „Anett“ kahjuks kõrget taset, mille Kruusiauk ise on seadnud Eesti filmiajaloo ühe parima spordidokiga „Mängija“ (2008) Jaan Ehlvestist. „Mängija“ ja „Anett“ kui lood tippkarjäärile punkti panevast ja veel viimaseid turniire mängivast sportlasest on hämmastavalt sarnased. „Mängija“ määrdunud odavad Ameerika motellid ja B-kategooria maleturniirid pakkusid lihtsalt üllatavama ja terviklikuma nurga ning kõva maletaustaga Kruusiaugule oli see ka ilmselgelt mugavam ja piiranguvabam olukord, kui hotellitoadialoogid mitukümmend aastat noorema naisterahvaga. Filmi­lõpud on aga sarnased: nii Kontaveit kui ka Ehlvest jõuavad lõpuks koju. Profi­karjäär on lõppenud. Edasi algab muu elu. Kellel kuidas.

Kelly

„Kelly – kellegi teise unistus“ pole sugugi esimene Kelly Sildarust tehtud dokk. „Eesti lugude“ sarjas on valminud hoogne ja positiivne 28minutiline „Kelly“³ lapsstaarist, kes kerkis komeedina rahvusvahelise freestyle-suusatamise tippu. See on läbi aegade konkurentsitult sarja kõige vaadatum film. Hoogsalt märksõnade „nunnu, armas ja äge“ sõiduvees kulgevas loos on olemas kõik populaarsuse elemendid – kokkuhoidev perekond rühkimas edukalt rahvusvahelise edu poole, väikesed lapsed tegemast peadpööritavaid trikke. Lõpus visatakse õhku mõte, et 2018 peaksid Kellyt ees ootama edukad olümpiamängud ja vähemalt medal, kõik saavad aru, et mõeldakse kulda. Niivõrd suur oli tema kerkimise hoog. Tarmo Teder kirjutas toona tabavalt ja prohvetlikult: „Jääb mulje, et on võetud, mis parasjagu ette jäi. Vürtsiks veidike traagikat luumurdude ja kipsis jäsemega peategelasest. Loogiline, et ekstreemsel trikitajal seda juhtub, aga miks ei antud sõna psühholoogile. Kelly on alles või juba kolmeteistkümnene, kuidas edasi?“⁴ Tulidki nii jätkumurrud, hingehaavad kui ka psühholoogid. Kuigi kõik pidi minema hoopis teisiti.

Esmalt prantsuse tiimi alustatud ja rahvusvahelisele turule mõeldud inglisekeelne suurprojekt alustas hoogsal ja positiivsel lainel aastal 2016. Vahepeal Red Bulli sponsorlepingu võitnud Kelly loogiline areng pidi viima kindla tulemuseni, oma ala suveräänse valitsejanna tiitlini. Heaks tõukepunktiks oli Sildaru võit X-mängudel, maailma mainekaimal ekstreemspordivõistlusel. Tööpealkirjaks oli ei rohkem ega vähem kui „Kelly film – superkangelanna päevaraamat“.

Filmi esimene pool ongi peamiselt eduloo lainel prantslaste üles võetud materjal, kus kõik räägivad õhinal ja püüdlikult inglise keeles, kui vägev, äge, lahe ja vinge on Kelly tähelend. Filmi teises pooles toimub aga nii emotsionaalne kui ka visuaalne murrang. 2020. aastal hakkab ajakirjanduses ringlema kõmu konfliktist Sildarude perekonnas. See tipneb põhjaliku looga „Pealtnägijas“. Sild­arude eraelutraagika peale tagurdavad prantslased projektist välja, mõistes, et soovitud positiivse turundusliku mõjuga telelugu pole neil enam võimalik kokku monteerida ei sisuliselt ega moraalselt.

Seni prantslastele pigem allhankena kaastootmist pakkunud Eesti produtsendid pidid otsustama, kas ja kuidas juba filmitud materjaliga edasi liikuda. Otsustati tugevalt sisse tuua laste väärkohtlemise teema nii Sildarude suusaperes kui ka tippspordis laiemalt. Kuna samal ajal oli käimas ka koroonapandeemia ja filmi tootmise rahad paljuski kulutatud, tuli loo teise suunda nügimiseks teha intervjuud peamiselt koduses Eestis ning arvuti vahendusel ka laiast ilmast üles otsitud loo osaliste ja ekspertidega. Samas on uusi nurki ja infot koorunud välja üsna napilt. Kelly loo tumedast poolest räägivad ikka nii tema ema kui ka sama füsioterapeut, kes „Pealtnägija“ loos. Samuti kordub autosõidul salaja lindistatud konflikti ebameeldiv helisalvestus, kus isa krõbedate sõnadega valimatult oma last sõimab. Samuti korratakse pea sõna-sõnalt lugu, kuidas isa kööginoaga treeninglaagi peatuspaigas toas ringi kõnnib ja tütar surmahirmu kogeb.

Tootmise keerukusest annab aimu ka fakt, et operaatorite nimekirjast leiab suisa 17(!?) nime. Lisaks perekonna enda videopostitused ning päris tarbetuna mõjuv kohmakas animatsioon. Tulemuseks on esteetiliselt erakordselt kirju stiiliga kollaaž. Telelikult mõjuvaid rääkivaid päid on mitukümmend, nende arvamuste paljusus ajab lõpuks fookuse nii harali, et tekib skisofreeniline küsimus, kas tegu on kodumaisele publikule mõeldud ühe inimese portreega või laiema globaalse haardega tele- või voogedastusplatvormidele suunatud probleemfilmiga. Kahte kärbest püüdma minnes on mõlemad peost lipsanud, kuigi filmitegijate sotsiaalne sõnum ja poolevalik on üsna selge.

Võrdlus kümme aastat tagasi valminud „Kellyga“ näitab hästi ära, et filmikunst on eelkõige montaaži ehk järgnevuse loomise kunst. Kui „Kellys“ on ekstreemspordi osaks olevad kukkumised esitletud naerusuiselt viisil, et „see on loomulik osa sellest spordialast“ ja „need väiksed kukkumised ei tee lapsele midagi“, siis kümnend hiljem on tõsiste kukkumiste episood monteeritud filmi teise poolde, kus ehitatakse parasjagu üles narratiivi auahnusest pimestatud isast, kes sundis last liialt treenima tema tunnetest hoolimata. Seda kummalisem, et ühes intervjuus rääkis Kelly Sildaru, kuidas ta oma elukaaslasest uue treeneri Mihkel Ustaviga liiga väsinult trenni tegi ja käeluu murdis. Kui filmis rõhutatakse treeneri kogemuste ja kvalifikatsiooni olulisust, siis on TTÜs elektromehaanikat tudeerinud elukaaslane pärast filmi ometi sobilik treener Eesti ühele parimale sportlasele ja vastuolu enam ei eksisteeri. Sellised paradoksid varjutavad kahjuks filmi ülimalt vajalikku püüdlust tuua laiemasse ühiskondlikku arutellu spordi eetilised ja sisulised küsimused.

Seda filmi on kindlasti väga vaja, aga võib-olla oleks kõigile olnud parem, kui Sildarude perekonna meediasündmuseks vormistatud tragöödia oleks saanud kinematograafilise järje kümmekonna aasta pärast, mitte keset kõige tulisemat kohtuvaidlust, mis seda praegu paratamatult raamib. On ju selge, et aastate jooksul intiimses pereruumis juhtunud episoodide avamine on jäämäe tipp ühe kunagi siiraste ideaalidega oma teekonda alustanud perekonna lõhkiminekust, mida kõrvalt mõista või hukka mõista on ääretult keeruline.

Meediatundlikud peategelased

On teada-tuntud tõsiasi, et rahvusvaheliselt populaarsete alade ning eriti tennisetippude meediatreening on tänapäeval niivõrd professionaalne ja põhjalik, et nende vastused muutuvad seetõttu korrektseks ja õigeks, aga kahjuks ka isikupäratult robotlikeks. Anett Kontaveit on kogu selle kadalipu läbi teinud ning kontrollib iga kuklanärviga päris teadlikult, mida, millal ja kuidas öelda. Samas on Kruusiauk teinud sellest omalaadse mängu, proovides, kui palju nina arvutis istuvat portreteeritavat kaamera tagant togida annab. Nii Kontaveit kui ka Sildaru on selgelt uue ajastu tähed, kellel on korralik isiklik fännibaas ja jälgijas­kond, Instagramis vastavalt 171 000 ja 118 000 inimest.

Kui Kontaveit hoiab pigem vähem stiili kui rohkem, siis temast kaheksa aastat noorem Kelly on juba sisuliselt ühismeedias kasvanud ja seal pidevalt oma arengust, tegevusest ja sammudest märku andnud. Tema puhul on juba raske öelda, on ta pigem spordi- või ühismeediatäht ja kummaga ta seostub nooremale põlvkonnale. Seda imelikum on see, kui silmanähtavalt ebakindlalt ta end tunneb omanimelises linaloos suusamäevälistel hetkedel. Tekib suisa veider emotsionaalne dissonants räägitava loo sisulise tõsiduse ja viisi vahel, kuidas seda räägitakse. Kui muidu on terve Sildaru film telelikult hoogsas intervjuude formaadis, siis peategelase intervjuud on miskipärast sooritatud täiesti arusaamatus kaksikformaadis, kus Kelly istub diivanil kas koos ema või sõbrannaga, otsides justkui tugipunkti iseenda räägitule või teiste öeldule. See kummaline emotsionaalne lahkkõla on saanud ka läbivaks etteheiteks filmile: me justkui ei kuule Kelly enda häält, vaid paljude teiste inimeste kõrvalist arvamust sellest, kuidas asjad olid või pidanuks olema. Kui freestyle-filmi peategelane jääb kaugeks objektiks, mille üle arutletakse, siis tennisefilmis on siiski kangelane ise see, kes otsuseid teeb ja vastutuse võtab. Olgu see nii valus kui tahes, tema tugev tahe on see, mis filmilugu kannab.

Üksinda tippu ei jõua

Nii „Anett“ kui ka „Kelly – kellegi teise lugu“ toovad selgelt esile selle, kui paljude inimeste töö on tegelikult ühe üksiksportlase taga. Jah, iga atleet peab tavamõistuse ja mõistlikkuse piiri ületavad pingutused ise tegema, kuid maailma sporditippu jõudmiseks tuleb tööle asuda varakult ning see nõuab ka teiste ohverdusi ja pingutusi. Individuaalspordis on selleks teekonnaks tarvis minimaalselt terve perekonna aega ning piisavalt varakult ka raha järgmisteks sammudeks. See on nagu kõrgete panustega hasartmäng, mille võit sõltub liigagi paljudest kontrollimatutest elementidest, nende hulgas ka ennustamatud inimsuhted. Meenub praegu eriti akuutne perekond Ingebrigtsenite lugu, kus kolm tipp-keskmaajooksjat venda esitasid treenerist isale kehalise väärkohtlemise ja perevägivalla süüdistuse. Tennises on kuulsaimad Andre Agassi või õdede Williamsite pehmelt öeldes väga komplekssed isade-laste lood.

Mõlemat Eesti filmi kõrvuti vaadates võib ainult rõõmu tunda, et Aneti emal oli piisavalt inimlikku tarkust oma tütar õigel hetkel teise treeneri käe alla anda, ja et tal oli tennisetreenerina oma tütre abistamise hetkeks juba olemas piisav spordipedagoogiline taust. Tõnis Sildarut näidatakse aga kui eldoraadosse sattunud kullakaevajat, kes oskas alles kujunevate reeglitega mängus olla õigel ajal õiges kohas. Isa, treener, mänedžer, kokk, määrdemees, fotograaf, operaator, kommunikatsioonijuht ja tont teab, kes veel. Hunt Kriimsilma kombel väikeses perefirmas nii omaniku kui ka töölisena askeldav multitalent, kes soovis oma laste sporditegemisest rahalist ja sportliku dividendi välja võtta. Filmitegijate hinnang treeneri- ja peresuhete põimimisse on üsna selge – Tõnis Sildaru oleks pidanud palju varem ise vabatahtlikult kõrvale astuma ja palkama tütre treeneriks kellegi teise. Siit aga dilemma: kui au ja kuulsus kuulub ainult individuaalala sportlasele, siis mis on sel teekonnal kõigi teiste roll? Neile ebamugavatele küsimustele polegi mustvalgeid vastuseid.

Spordi tume pool ja suured küsimused

Sporditeaduses on teada-tuntud superkompensatsiooni põhimõte, mille esilekutsumiseks (ehk teisisõnu arenguks) peab treeningkoormus olema väsitav ja mõnikord isegi valus ning põhjustama mõõdukaid kahjustusi. Ainult sellisel moel saab organism aru, et keskkonna nõudmised ja tema võimed ei ole vastavuses ning ainus lahendus on uuele, senisest tugevamale tasemele jõudmine. See printsiip kehtib sõltumata sportlaste tasemest ja alast. Treeningukoormuse ja taastumisperioodide oskuslik vaheldumine peab tagama, et sportlase sooritusvõime oleks treeninguperioodi lõpuks parem kui enne. See tähendab ühtlasi, et treeningukoormus peab pidevalt suurenema – muidu kohaneb organism kindla koormusega ja stagneerub ehk ei arene edasi. Arendav treening ületab organismi seniseid kohanemispiire. Kui pole valu ehk stressi, siis pole ka arengut. „Anetis“ oligi üsna selge, et maailma teiseks reketiks kerkinud sportlane lihtsalt ei suutnud füüsiliselt ja vaimselt rahuldava tulemuseni viivaid koormusi ja uusi stressoreid kannatada. Piir jõudis kohale.

Kelly-filmi teises pooles seab aga üks tugeva woke-antenniga Ameerika spordipsühholoog kahtluse alla paljud senise spordisüsteemi üldtuntud dogmad, sealhulgas no pain, no gain ehk ilma valuta pole võite. Kui kogu maailma spordisüsteem toimib printsiibil, et võidab üldjuhul see, kes milleski rohkem valu ja rutiini kannatab, tekib saavutusspordis laiem filosoofiline küsimus: kas me üldse tohime kaasa elada sporditippudele või Chopini klaverikonkursi võitjatele, kui teame, et võidu taga on loendamatu hulk tunde ja kindlasti ka valu? Eriti veel, kui kangelaseks on alaealine, kes pole seaduse silmis täielikult vaba ega oma otsuste eest vastutav.

„Anett“ ja „Kelly – kellegi teise lugu“ ei anna sporti tundvale inimesele sisuliselt midagi uut, kuid koos vaadates pakuvad nad halastamatult ausa pildi tippspordi tumedamast poolest, millest inimesed võiksid rohkem teadlikud olla. Kui tavaliselt oodatakse spordifilmilt teatavat inspiratiivsust, siis need filmid mõjuvad nii eraldi kui ka üheskoos pigem hoiatusfilmidena, mille lipukirjal mõte: olge ettevaatlikud oma sportlike unistustega, sest sel teekonnal on valu ja kannatust rohkem, kui me arvata oskame.

1 „Kaks südant“, Steiv Silm, 2023.

2 „Kurvilise tee legendid“, Tarvo Mölder, 2023.

3 „Kelly“, Andžei Matsukevits, Roman Neimann, 2013.

4 Tarmo Teder. Eesti lood 2013, III. – Teater.Muusika.Kino, 11/2014.