Suurem osa positiivseid, ent ka negatiivseid tähelepanekuid, olgu siis juhtimisvõimete või iseloomu kohta, on omistatud Andropovile kui KGB esimehele. Andropovi aeg oli riiklikule julgeoleku komiteele õitsengu periood: KGBd rahastati heldelt, ametnikkond kasvas jõudsalt, töötajad olid motiveeritud, kuna olid paljude teiste ametkondadega võrreldes paremini tasustatud, ning nautisid mitmesuguseid privileege. Seepärast on mõistetav, et Andropovi alluvad armastasid ja hindasid teda kõrgelt. Leonid Mletšini arvates idealiseerisid tšekistid siiski KGB esimeest, kui pidasid teda silmapaistvaks, tugeva tahtejõuga ja selge visiooniga juhiks. Ta tunnistab, et tänu oma teravale ja läbitungivale pilgule, mida võimendasid kanged prillid, jättis Andropov endast tahtejõulise ja enesekindla mulje, ent see oli tema arvates petlik. Juri Andropovi elulugu kirjutades jõudis Mletšin diametraalselt teistsuguse järelduseni. Tema arvates oli Andropov nõrk isiksus: sõltus teiste arvamusest, pelgas uusi olukordi ja inimesi ning oli ebakindel, ja otsuste langetamisel manööverdav ning arglik. Karm hinnang ühe riigijuhi kohta.

Lähiajaloost kirjutavale ajakirjanikule iseloomulikult on Mletšin kasutanud ulatuslikult suulisi allikaid. Ta on intervjueerinud ja pidanud arvukalt vestlusi Andropovi endiste kolleegide, alluvate ja temaga lähemalt kokku puutunud inimestega. Paljud meenutused Andropovi kohta on elulooraamatusse jäädvustatud mahlakate dialoogide vormis. Mulle näib, et Mletšin on neid ilustanud, aga võib-olla koguni täiendatud, et need paistaksid huvitavamad. Ma ei välista, et mõningad vahejuhtumid on väljamõeldised. Autori tunnustuseks tuleb lisada, et ta on kasutanud Andropovi biograafia koostamisel ka elulooraamatuid, memuaare, Venemaal ilmunud uurimusi ja arhiividokumente. Viimasena nimetatud allikaliigi puhul olnuks korrektne lisada dokumendi juurde arhiivi viide, liiatigi on seal dokumente, mis on kirjutatud ümber täies mahus.

Mletšini arhiivitöö on viinud ta dokumentideni, mis pakuvad Eestigi kontekstis huvi. Mletšin vaatleb Karjala-Soome NSV juhtkonnas 1950. aastal tehtud kaadripuhastust, mis oli ajendatud 1949. aastal käivitatud „Leningradi kohtuasjaga” (erialakirjanduses tuntud ka „Leningradi süüasjana”). Viimane sai võimalikuks NSV Liidu juhtkonna võimuvõitluse tõttu, milles jäid kaotajaks nn Leningradi grupeeringu liikmed, kes vallandati 1949. aastal ametist, arreteeriti ja mõisteti fabritseeritud riiklike kuritegude eest surma. „Leningradi kohtuasi” oli Stalini heakskiidul organiseeritud näidisprotsess, millega anti tugev hoop väidetavalt partei ühtsust õõnestanud Leningradi parteiorganisatsioonile, mille juhtival kohal tegutsenud kommunistide hulgast arreteeriti mitusada inimest. Mõningase ajalise nihkega laiendati kaadripuhastus regioonidesse, mille juhtkonda kuulus Leningradi taustaga kaadrit. Üks selliseid piirkondi oli Karjala-Soome NSV, kus 1940. aastast töötas Juri Andropov. Ta oli liiduvabariigis alguses komsomolitööl, 1944. aastal viidi ta aga üle parteitööle ning edutati 1947. aastal keskkomitee teiseks sekretäriks. Oma karjääri eest ei võlgnenud ta tänu arreteeritud „leningradlastele”, kuid tema positsioon oli 1950. aasta algul siiski ebakindel, kuna teda oli soosinud rünnakute peamiseks sihtmärgiks olnud liiduvabariigi parteijuht Gennadi Kuprijanov, kes oli varem töötanud Leningradi parteiorganisatsioonis. Lõppkokkuvõttes tuli Andropov liiduvabariigis korraldatud puhastustest õnnelikult välja, kuna ütles õigeaegselt Kuprijanovist lahti.

Kaadripuhastusega Karjala-Soomes võib paralleele tõmmata „Eesti süüasjaga”, mille tippsündmuseks oli 1950. aasta märtsis Tallinnas läbi viidud partei keskkomitee VIII pleenum. Sellel koosolekul vabastati ametist ENSV parteijuht Nikolai Karotamm. Liiduvabariigi juhi vallandamise vormiline külg, parteijuhi edasine saatus ning protsesside kulg olid põhilised erinevused Karjala-Soome NSV ja ENSV „süüasja” vahel. Kui Karotamm vallandati alles keskkomitee pleenumil, siis Kuprijanovi kohta tehti Moskvas otsus ära enne pleenumi kokkukutsumist. Peale selle pääses Karotamm represseerimisest, Karjala-Soome parteijuht saadeti aga vangilaagrisse. Ning viimaks oldi Karjala-Soomes puhastusaktsiooni ettevalmistusega ja läbiviimisega kaks kuud ees. Nagu Eestiski käivitati Karjala-Soome „süüasi” Moskva inspektorite kontrollkäiguga vabariiki. Järgnes ettekande koostamine kontrollimise tulemustest, moodustati spetsiaalne kontrollikomisjon, mis pidi formaalselt ära kuulama liiduvabariigi parteijuhi selgitused, vastu võeti Üleliidulise Kommunistliku (bolševike) Partei Keskkomitee otsus vabariigi partei keskkomitee töö kohta ning finaaliks oli keskkomitee pleenumi kokkukutsumine. Mletšini refereeritud dokumendid tugevdavad oletust, et Stalini ajal Moskvas initsieeritud kaadripuhastustel ei jäetud ruumi eksperimenteerimisele, vaid need püüti läbi viia ühtse stsenaariumi järgi.

Kokkuvõttes leian ma, et Leonid Mletšin on koostanud heatasemelise käsitluse Juri Andropovi kohta. Raamatut võib soovitada igale ajaloohuvilisele, aga mulle tundub, et see kõnetab ennekõike lugejat, kellel on isiklikud kogemused nõukogude ajast ning võrdlemisi head teadmised NSV Liidu ajaloost.