Loodus ja kliima ei sa olla probleem, sest me ei saa seda lahendada, vaid ainult tundma õppida. Probleeme põhjustab inimese tegevus. Tööküsimusi on võimalik ühel- või teisel moel lahendada, tööd on võimalik mõtlemisega kujundada. Töö omakorda mõjutab ja kujundab keskkonda. Praeguse keskkonnakriisi on kaasa toonud halvasti tehtud töö. Halb töö hävitab loodust, pakub looduse hävitusjõu eest ebapiisavat kaitset. Halva töö puhul inimene laastab metsa ja viirus laastab inimest. Et tööd õigesti korraldada, on vaja mõista niihästi olukorda kui ka tööd ennast, mis on teaduse ülesanne. Tööd ja selle tulemust suudab mõista õppimisvõimeline töötegija.
Tekkinud on hirm majanduse ees. Majandusinimestes nähakse mäekolle, kel raha maitse suus ja kes hävitavad kõik hea ja rohelise, mida armastavad kääbikud. Seejuures unustatakse, et just nimelt kääbikud on tublid majandajad, mäekollid aga majanduses käpardid. Oleme hakanud töötundjate asemel nimetama majandusinimesteks majanduses käpardeid ja teadlaste asemel ekspertideks nende käpardite kinni makstud suuvoodreid. Kui riik annab ameti, oled kohe spetsialist või nõunik.
Selle asemel et panna vabad käed tööle maakondade õitsenguks, nii nagu pani töötud Eesti heakorrastamiseks tööle 1920ndate ja 1930ndate valitsus, maksavad valitsuse spetsialistid inimestele raha selle eest, et nood tööd ei teeks. Mis siis saab, kui riik töötutele selle eest palka maksab, et nad midagi vajalikku teevad?! Selle peale hakkavad majandusinimesed hirmutama kommunismiga, sest kui kehtib töögarantii ja igaüks, kes tahab ja suudab, teeb tööd riigi hüvanguks, siis kordame kommunismi viga. Ehk aitaks see kommunismi ära hoida, kui nimetada töötutoetus ümber kodanikupalgaks?
