Sest kust me leiaksime veel teise Uibotaolise ideede genereerija ja tegutsemisahne (oreli)põhise inimese, kes peaks nädalast puhkust pagenduses Mubaraki naabrimehena Sharm el-Sheikhis jubedaks ajaraisuks („tohutu igav oli, üksnes lage liiv ja leige vesi”)? Mõlema festivali iga-aastase sisu koordineerib ja paneb ta aegsasti ise kokku, tal on laialdased sidemed üle Euroopa piiridegi ning mitte ainult orelimängude  ja -ehituse vallas. Seda kõike tudengite õpetamise, ka eesti muusikaga pikitud kontserdireiside ja plaadistuste (33 CDd) kõrval. Ja iseäranis viimasel kümnendil on lisandunud veel produktiivne loometöö.     

2003. aastal võitis uute orelilugude võistluse (koos publikupreemiaga) Uibo teos „Then I saw”, millele oli määratud järgmistel kuudel saada neljaosalise „Apocalypsis Symphony” I  osaks. See on märgiline ja oma väljenduslaadilt, materjali ökonoomselt käsitluselt ja, mis peamine, sisuliselt toonuselt võrreldav Arvo Pärdi tintinnabuli-perioodil looduga. Söandan väita, et tegu on n-ö paralleeliga, mis, tõsi küll, on ilmselt inspireeritud „Fratrese”-taolisest muusikast, üldse Pärdist. Seda enam, et mõlemad lähtuvad pühakirja tekstidest (ka instrumentaalpalade puhul), mõlemad viitavad „kuskilt ülevalt tulevate mõtete” tekitatud  impulssidele, on heakõlalised ja meditatiivsed. Sarnasusi esineb teisigi, nagu tava teha algvariantidele versioone, väljumine ainult ühe konfessiooni raamest jm. Ent Uibo on vaadeldavas ajalõigus dünaamilisem, heliliselt ampluaalt avaram ning organistina muidugi ka nipikam ja ansambliversioonides võib-olla värvikamgi. Eks näis, mis juhtub, kui ta kord vokaalsümfooniliste suurvormideni jõuab. Praegu lähtub ta ikkagi orelipillist, ent on ka vokaalitundlik. 

Oma 55. sünnipäevaks ülendatud kontserdi sisu ehitas Uibo üles nüüd oopuste plaanis Bach-U ibo-XIX sajandi sentiment-U ibo. Avalooks Bachi majesteetlik-rahulik Prelüüd ja fuuga C-duur (BWV 547), esitajaks Ulla Krigul. See oli austus Bachile ja häälestus järgnevale. Järgnesidki Uibo tööd, kuid õhtu esimese poole  lõpetas ülistuslikult jälle Bachi suurejoonelise arendusega Passacaglia’ga c-moll, ootuspäraselt maestrolt endalt. Ettekande ehitas ta üles vormikindlalt (jt head sõnad), mind aga haaras eriti tema loomulik ja ladus artikulatsioon – mäletan ju, millise hakkamise ja hakkimisega noor mees end selleni kolm aastakümmet tagasi töötas.       

Kahe Bachi vahele paigutus kolm Uibot. „Bach peeglis” (2005), ühtaegu mõtlik ja ekspressiivne seade tšellole ja ansamblile. Aare Tammesalult tumedad toonid, Andres Mustonenilt viited Bachi „Ciaconna’le”, Ivo Sillamaa (siin klaveril) lõi harmoonilise põhja. Naturaalsena mõjuv mäng, tundeerk ja müstilinegi.  Pakkus originaalist (viiul ja orel, pühendusega Mustonenile) enam. „Valgus ja vari” orelile neljal käel (2005, sõnaliseks aluseks read 3-4 Taaveti 19. laulust), esitasid Deniss Kasparovitš ja Gustav-Leo Kivirand. Õhtu atraktiivseim lugu nii äärmusliku diapasooni kui dünaamika poolest, intonatsioonist kumas küll läbi Pärdi „Pari intervallo”, kuid omas hoopis erineva, rikka kõlavälja. Teine osa keelpillikvartetist „Er sprach aber …” (2007, originaalis kolmeosaline  orelisümfoonia, sõnaline alus Luuka evangeeliumi 15. salmi 5. rida) – Neeme Punder, Mustonen, Mari-Liis Uibo ja Tammesalu. Pastoraalne muusika, ei ärgitanud kiuslikule eeskujude otsingule.   

Õhtu teise poole algus viis täismaja vaimsest sfäärist mõneks ajaks lihtsa ilu maailma, tekitades sooja, armsalt vanamoodsa kodutunde: pärast Wieniawski kauni „Legendi” õrna tundelisusega kõlanud esitust pöördus MariLiis Uibo kavaväliselt „pääsupesas” redutava  isa poole tänusõnadega ja mängis talle (klaveril Lea Leiten) Beethoveni „Romansi” (juubilar: „Mina küll ei tea, millal ja kus ta seda pärli lihvis!”). Üleminekuna kava viimasele osale sättis Uibo end taas orelipuldi taha, et akompaneerida üht viimaste aastate püsivamat koosmusitseerimise partnerit, kontratenorit Ka Bo Chani. Nende valikuks osutus Stephen Adamsi „Jeruusalemm”, inglaste XIX sajandi lõpukümnendite populaarseim vaimulik laul. Chanil on mahlakas, suure ulatusega hästi koolitatud hääl, mis lubab laulda nii täie rinnaga kui ka peenelt fraseerida. Nõnda teda kuulsimegi. Kirikuslaavi keel on see, mis määrab ise helilise pildi, intonatsioonid. Pealegi on Uibo võimekas stilist ja mitmel suunal avatud inimene. Loomuldasa võttis ta siis Orthodox Singersi juhi Valeri Petrovi pakkumise vastu ning aastal 2007 valmiski neile laul „Sinu Kuningriigis” segakoorile (tekst Mattheuse evangeeliumi  5. salmist). Tulemuseks nüüdki ehe pianoforte vaheldusega ettekanne, millele kaasaelamine tõi viirukilõhna sõõrmeisse. Imetlusväärse pianissimo’ga aga suisa lummas „Meie isa” (2011, esiettekanne) – tõeliselt intiimne, tasane palve.       

Mullu kirjutas Uibo Milano toomkiriku tellimusel festivali „Le voci della città” tarvis „Agnus Dei” naiskoorile, viiulile ja orelile, oktoobris kanti see Mari-Liis ja Andres Uibo osalusel ka ette. Nüüdne versioon on instrumentaariumi  osas laiendatud ansambliks ja kõlas säärasena esmakordselt tütarlastekoorilt Ellerhein ja Hortus Musicuselt, kes võttis kasutusele ka uue, küll veel mitte täiesti valminud, ent hõbedakambri kohale paigutatud ilusakõlalise oreli.     

„Apocalypsis Symphony” erinevad osad on alustanud iseseisvat elu, IV osa „Uus Jeruusalemm” ehk kõige variatsiooniderikkamalt, kusjuures toimis lõpuloona eelnimetatud koosseisus kõige sügav-suuremana Uibo teoste reas üldse. Ja teenis enamjagu akadeemiliselt  publikult paisuva ovatsiooni. Vähe sellest, Toomas Trass oli üles orelisse roninud, vallandas seal tõelise mürina. Juubilar sai lugematult musisid, ka terve tüdrukutekoori kaisutused. Tore, kui niisugust melu saab juba/veel kogeda elujõus inimene! Ja et aunimetused pole pelgalt paberlikud: Suure-Jaani kattis oma aukodaniku banketilaua hea-paremaga, tõi kohvikust „Arturi juures” lahmaka tordi. Teenindati, ja alles öösel naasti koju – et hommikul tööl  olla. Andres aga, kui märkasite, mängis samuti pühapäeval Nigulistes turistidele.