Ivanovi looming on näide kirjandusest, mida mujal maailmas nimetatakse rahvusüleseks (transnational literature). Viimase poolsajandi demograafiline areng on teinud mitte ainult lääne, vaid kogu maailma metropolidest koha, kus elab koos igasugust päritolu rahvast. Need inimesed, kujutage ette, on hakanud kirjutama kirjandust oma elust, elust kultuuride piiril (kuigi mitte kultuurituna, nagu on väidetud ühes hiljutises Ivanovi romaani arvustuses). Nad teevad seda tihti asukohamaa keeles, kuid mitte alati, ja haruldane pole ka kakskeelne või mitmekeelne kirjandus. Näiteks kultuuride piiril elavad inimesed on ka Ivanovi peategelased ja just sellisena on tema looming äratanud eesti lugejate tähelepanu ja heakskiidu.

Asjaolu, et diskussioon käivitus just Ivanovi ümber, pole sugugi juhuslik. Juba siis, kui Varraku raamatublogis arutati Ivanovi esimesi eesti keeles ilmunud jutte „Minu Taani onuke” ja „Tuhk”, oli ärksama noore lugejaskonna seas märgata teatavat tellimust Ivanovi tüüpi eestivene kirjanikule. Eks me kõik olime väsinud sellest kuvandist, mida lõi poliitiline diskursus ja ka meedia oma siltidega stiilis „tundmatu vene pätt” kohalikest venelastest. Lõpuks taheti teada, kuidas eestivenelased tegelikult elavad ja mida mõtlevad. Ja Ivanov on eestlastele vastuvõetav, sest ta ei ütle Eesti kohta otse halvasti ja tal puuduvad ka igasugused suurvenelikud hoiakud. Üleüldse esindab ta nii oma loomingu kui isikuga lähenemist, mis ei soovi osaleda mingisuguses identiteedipoliitikas. Kui ühe päevalehe ajakirjanik püüdis hiljutises intervjuus pinnida Ivanovi vene gümnaasiumide eestikeelseks muutmise teemal, siis ilmselgelt ei soovinud ta sellest midagi arvata, olla oma hüpoteetilise kogukonna eest rääkija, ja laveeris vastusest osavalt kõrvale.

Ehk on siis isegi veidi ootuspärane, et looming, mis räägib katsest elada kultuuride piiril, rahvusriikideks jaotatud maailmas olude sunnil või vabast valikust kodakondsuseta, kukub ka kulka auhindade jagamisel toolide vahele ja muutub nähtamatuks. Juba vähemalt kümme aastat on võrdlevad kirjandusteadlased kogu maailmas arutanud selle üle, kuidas pöörata vääriliselt tähelepanu rahvusülesele kirjandusele kontekstis, kus kirjandusteaduse traditsioonid on olnud vägagi rahvuskesksed. Lähtutakse arusaamast, et kui hoida kinni kategooriatest, mille me ise või meie ajalugu on meile kehtestanud, võime palju huvitavat, mis meie kastikestesse ei mahu, lihtsalt maha magada. Tegemist ei ole kitsalt kirjanduse, vaid palju laiema poliitilise probleemiga, mida poliitiline filosoof Jacques Rancière nimetab „tajutava jaotumuseks” – konsensuseks, mis teeb maailma kategooriateks jaotamise kaudu ühed asjad nähtavaks, aga ka mõeldavaks ja tehtavaks, teised aga nähtamatuks.

Kitsalt kirjanduslik pole „Ivanovi juhtum” ka Eesti kontekstis, sest samasugused jaotused rangelt määratletud rahvuse ja keele kriteeriumide alusel läbivad kogu meie ühiskonda ja kultuuri, määrates ära, mis on meie jaoks tajutav, mis mitte. Näiteks on praeguse rahvaloenduse küsimustikus inimesel võimalik määratleda end vaid ühte rahvusesse kuuluvana, valida vaid üks emakeel ja kodakondsus, kuigi ometi on teada, et mõned inimesed on kakskeelsed ja vastavalt Eesti seadustele on kuni 18aastaseks saamiseni võimalik omada kaht kodakondsust. Seda küsimustikku täites muutuvad segaperekondadest, kakskeelsed ja kahe kodakondsusega inimesed sellena, kes nad on, nähtamatuks, ja neist saavad Eesti riigi statistikas puhtad „eestlased”, „venelased” vms.

Kõike seda arvesse võttes on kulka žürii esimehe avalikud vastused Peegli ettepanekule olnud üllatavad. Peegli torget tuleb vaid tervitada, mitte süüdistada teda vaenu õhutamises, sest kui me ka ei taha või ei saa muuta kehtivat tajutava jaotumise süsteemi, siis hoiab see meil ometi silme ees seda, mille meie jaotus nähtamatuks muudab. Seevastu, kui kulka žürii esimees viitab statuutidele ja eesti keelekorralduse reeglitele, siis ta mitte ainult ei püüa toestada oma otsuseid autoriteetidega, vaid ta deklareerib pigem oma soovi hoida kinni kehtivast tajutava jaotamise süsteemist. Need peened jaotused eesti kirjanduseks ja Eesti kirjanduseks räägivad vaid sellest, kuidas me oleme asju seni jaotanud. Olulisem küsimus on see, kas on olemas põhimõtteline soov märgata seda, mida see jaotus kahe tooli vahele kukutab ja nähtamatuks muudab, ja selle üle arutada. Kui seda pole, siis on suur oht sarnaneda meie poliitikutega, kellele kodakondsuseta, jälle kahe tooli vahele kukkuvate inimeste suur arv Eestis pole olnud probleem. Iga võhikki teab, et kui jätta sellesse halli tsooni palju inimesi, on riigil kaotada vähemalt sama palju kui kodakondsuseta inimestel endil. Ja eks ta ole kultuuris samamoodi. Rahvusülene kirjandus sinna juurde kuuluvate esmatrükkidega tõlkes, mitte originaalis on Eestis olemas ja elus. See on rohkem meie asi, kas me tahame teha, nagu seda poleks, või soovime seda märgata ja tunnustada kui mitte auhindadega, siis vähemalt sõnades.