Ando kui rektori jaoks olid ülikoolis ühtviisi tähtsad nii inimesed kui abstraktsed ideed. Akadeemia pidi töötama kaasaegse kunstihariduse mudelina, olema õppekavadelt võrreldav maailma juhtivate kunstikõrgkoolidega, sidus ühiskonnaga ja visuaalkultuuris kaasa rääkima. Eelkõige oli akadeemia üliõpilaste jaoks, nende tarvis leidus rektoril alati aega ja ühtegi tähtsamat otsust ei tehtud ilma üliõpilasvalitsuse toetuseta. Arvan, et see polnud poliitika. Ando lihtsalt kontrollis oma ideede energiat ärksate noorte inimeste peal, nähes just neis veel vormumata avangardi ja tuleviku tundlikku indikaatorit.
Sealjuures pidas ta ülimalt oluliseks, et ülikoolis õpetaks Eesti kunstnikkonna eliit, et professoreid koheldaks armastuse ja arusaamisega ka siis, kui ideede tasandil ristatakse mõõgad. Ando ergutas ametisse mitmed tänase akadeemia väljapaistvaimad õppejõud. Avatud mõtteviisiga inimesena pidas ta prioriteediks välisõppejõudude kaasamist ja provintsistumisest hoidumist. Peab märkima, et Ando rektori ajal ühines ülikool enamiku rahvusvaheliste organisatsioonidega, millega tehakse koostööd tänagi. Ja mitte ainult. Kunstiakadeemia saavutas ka silmapaistvalt hea rahvusvahelise maine.
Uskudes kunsti tulevikku, algatas Ando Keskküla 2001. aastal rahvuskultuuri fondi juurde Eesti Kunstiakadeemia fondi, eesmärgiga tõsta kunsti- ja arhitektuurialase ülikooli tüüpi kõrghariduse kvaliteeti. Esimese sissemaksena annetas Ando Keskküla sinna oma kultuurkapitalilt saadud aastapreemia. Nüüd rahastab fond juba mitu aastat arendusprojekte ning õppejõudude ja üliõpilaste enesetäiendamisele suunatud taotlusi.
Mul on kahju, et Ando ei saanud ega suutnud oma tegevust rektorina avalikkuse ees kaitsta. Arvan siiani, et see, mida riigikontroll kinnisvarabuumi laineharjal raportit koostades nimetas kunstiakadeemia tehingutest saamata rahaks, on tõestamata spekulatsioon tegelikult saadud raha ümber, mis akadeemial reaalselt areneda võimaldas. Kahjuks ei huvitanud endise rektori arvamus negatiivses meediakäras enam kedagi.
Andole jäid pärast tema kõrget jõulist lendu murtud tiivad ja kitsas trajektoor, üksik ringiratast sissekäidud rada kodumaja lähedal Mustamäe männimetsas. Lõpuks ei olnudki tal enam sealt lahkumiseks jõudu…, aga võib-olla ka põhjust.
Mind jääb lohutama teadmine, et Ando Keskküla ei armastanud vanadust. Selles ei olnud lihtsalt tema jaoks piisavalt maailma muutmise jõudu. Maailma aga peab ju kogu aeg muutma, katsetama ja tunnetama. Rektorina uskus Ando siiralt oma tegemiste õigsusse ja kunstiakadeemia tulevikku. Maailm läks talle korda ja eelkõige ongi see Ando varajase surma põhjus: tal ei olnud ükskõik.
Lylian Meister oli kustiakadeemia prorektor aastatel 1998–2005.