aija sakova

Kuidas sattusite tegelema Hans Christian Anderseni aastaga?

Ma töötan riiklikus ettevõttes Visitdenmark, mida finantseerib majandusministeerium. Hans Christian Anderseni sihtasutuse raha 31 miljonit eurot saadi kokku nii riiklikest kui ka eraallikatest. Osa raha (ca 1,5 miljonit eurot) tuli ministeeriumist ja seetõttu oli ministeeriumil vaja ka oma esindajat sihtasutuse juhatuses.

Konkreetselt minu määramise põhjuseks H. C. Anderseni sihtasutusse oli see, et vastutan Visitdenmarkis just kultuuriürituste turunduse eest. Selliselt sattusin ma tegelikult kahetisse rolli, olles ühelt poolt ministeeriumi kontrolliv esindaja ning teiselt poolt rahade otsene käsutaja, kuna ministeerium ei andnud oma raha mitte ühisesse patta, vaid Visitdenmarki juurde, et investeerida see Anderseni aasta jooksul konkreetselt Taani kui turismikoha propageerimisse.

 

Millal kogu töö algas?

2002. aasta lõpus, kui koostasin turismistrateegia järgmisteks aastateks. 2004 oli soojendusaasta ja selle aasta 2. aprillil, Anderseni sünnipäeval, toimus avatseremoonia ning 6. detsembril on lõpetamine.

 

Kui oluline oli Andersen teile, kui alustasite projektiga tegelemist?

Viimane temaga seotud tähistamine oli ju 50 aastat tagasi ja sellest ajast on muidugi palju muutunud. Taani rahvusvahelises turunduses on aeg-ajalt alati ette tulnud Anderseniga seotud asju. Kindlasti on kogu aeg üks oluline turismiatrakatsioon olnud tema muuseum sünnilinnas Odenses. Aga Kopenhaagenis, kus ta veetis suurema osa oma elust, polnud meil varem peaaegu midagi ette näidata. Kui see aasta oli 100% Anderseni aasta, siis varemalt on olnud tema osatähtsus võib-olla 5% ja tulevikus ehk 10%.

 

Kas Anderseni aastal oli ka mingeid väga omapäraseid või kummalisi ettevõtmisi?

Hulganisti tavapäratuid ettevõtmisi. Kõige rohkem meeldis mulle saksa-ameerika koreograafi John Neumeieri ballett, mis etendus Kopenhaageni äsja avatud ooperimajas. Uuel ooperimajal oli tegelikult terve rida väga häid Anderseniga seotud ettevõtmisi.

Neumeieri ballett oli olemuselt küll väga modernne, aga siiski väga ilus. Selle kõrval olen näinud ka väga avangardseid tantsuetendusi, mille seotus Anderseniga jäi mulle isiklikult kaugeks.

Uus ja minu meelest väga tänuväärne ettevõtmine oli ka Kopenhaageni linna Anderseniga seotud kohtade sildistamine. Sellest aastast võib linnast leida tahvleid kohtades, mis inspireerisid muinasjutukirjutajat või mõjutasid ühel või teisel moel tema loomingut. Andersen pidas ju täiesti fanaatiliselt päevikut ja kirjutas peaaegu igal õhtul lehekülgede viisi ülestähendusi. Põhiliselt nendest lähtuvalt ongi linna kaardistatud, aga see töö pole veel lõppenud, vaid kestab edasi.

 

Kas Taani kirjanduses on proovitud jäljendada Anderseni jutustamisstiili?

Võib nimetada väga häid Anderseni biograafe nagu taanlane Jens Andersen, keda tõlgitakse ka juba mitmetesse keeltesse. Teine oluline biograaf on ameeriklanna Jackie Wullschlager.

 

Aga jutukirjanikke?

Tegelikult mitte. Aga on olnud käimas väga mitmeid jutuvõistlusi. Ja seda mitte ainult Taanis, vaid ka Inglismaal, Ameerikas ja Saksamaal. Berliinis algasid novembri alguses kolmenädalased muinasjutupäevad, mille raamesse mahub kokku üle 1300 ettevõtmise.

Väga mitmed kooliklassid on kirjutanud Anderseni eeskujul muinasjutte, ka Austraalias, muide. Ja võitjad on saanud külastada Taanit.

Samuti on mitmed bändid ja muusikud teinud lugusid, toetudes Anderseni muinasjuttudele. Mõned on tõesti väga naljakad ja head.

 

Nii et võib öelda, et Anderseni retseptsioon tänapäeva Taanis on muusikas isegi tugevam kui kirjanduses.

Jah. Aga see on ka omamoodi tekstiline saavutus esitada kolmeminutilises laulus oma versioon või tõlgendus mõnest Anderseni muinasjutust.

 

Te rääkisite ennist oma ettekandes, et hiinlased ja jaapanlased on lausa hullud Anderseni muinasjuttude järele. Kas oskate seda ka kuidagi seletada?

Jaapani kohta ei oska ma öelda, aga Hiinas kuulub Andersen alates Mao Zedongist kohustusliku kirjanduse hulka. Meile oli ka põnev see, et Hiinas teataksegi Taanit vaid tänu sellele, et on olemas selline kirjanik.

 

Aga see, et Taanit teataks Anderseni kaudu, oli ju tegelikult ka üks Anderseni aasta eesmärke?

Jah. Esimesel kohal oli Anderseni mitmekülgsuse tutvustamine. Enamik inimesi teab teda vaid muinasjutukirjanikuna, kuid kui vaadata tema kogutud teoseid, siis vaid kolm köidet 18st on muinasjutud.

Teine Anderseni aasta eesmärk oli Taani kui atraktiivse turismikoha turundus ja kolmas panna taanlased Anderseni üle uhkust tundma.

 

Kes oli H. C. Andersen siis veel peale muinasjutukirjaniku?

Ta kirjutas muinasjuttude kõrval ka filosoofilisi mõtisklusi, näidendeid ja kohati üsna kummalisi romaane. Mina isiklikult aga naudin kõige rohkem tema kunstiannet. Ta oli suurepärane joonistaja. Oma pikkadel ja sagedastel reisidel joonistas ta üles paiku, kus oli olnud. Siis polnud ju veel võimalik igal pool pildistada nagu tänapäeval, fotokunst oli alles lapsekingades.

Üldse reisis Andersen väga palju, kokku umbes kolm aastat oma elust. Võiks lausa öelda, et ta oli turist number üks oma ajas. Vahel ta koguni põgenes Taanist, kuna mitmed tolleaegsed kriitikud ei olnud tema suhtes väga soosivad. Mitte nii nagu tänapäeval.

Kopenhaageni rahvuslikus kunstimuuseumis oli sel aastal väga tore näitus Anderseni Itaalia reisist, kõrvuti olid üles pandud tema joonistused ja fotod samadest kohtadest tänapäeval.

Teine Anderseni kunstianne oli paberkujundite lõikamine.

 

Kas mõtlete seda, mida lastele õpetatakse: paber volditakse kokku, sellesse tehakse mingid lõiked ja lahti voltides saadakse kas ilusa mustriga lumehelves, sarnaste kujundite rida vms?

Just. Andersen oli selles tõeline maailmameister, tal olid alati käärid taskus. Ja väga paljud sellised kujundid on ka säilinud. Ka nendest oli näitus.

 

Ütlesite, et Anderseni armastatakse igal pool. Aga kas oli ka mõni kultuuriruum või paik, kuhu teda oli keeruline viia?

Mulle on öeldud, et anglosaksi kultuuriruumis on veidi teistsugune arusaam muinasjuttudest. Seega nemad ilmselt ei olnud need, kes oleksid olnud kõige vaimustunumad.

Aga üldiselt peab ütlema küll, et Anderseni mõttelaad ja kirjutuslaad tabab kuidagi igaüht, selles on midagi universaalset, mingi tõde. See ületab piire, kultuure, poliitikat ning igaüks leiab Anderseni lugudest midagi endale sobivat.

Loomulikult on erinev see, mida saab Anderseni lugudest laps ja täiskasvanud lugeja, kuid oluline ongi, et ka täiskasvanule on tema tekstid huvitavad. Minu meelest pakuvad need täiskasvanule ehk isegi rohkem, kuna nende taga peitub omamoodi filosoofiline mõttelaad. Nendes on kahtlemata palju huumorit, aga ka mingi tume noot, mitte just must huumor, aga teatud illusioonide lõhkumine kindlasti. Anderseni tegelased ei ela alati õnnelikult aegade lõpuni, mõned lood on koguni julmad.

 

Millised olid kaugeimad paigad, kuhu Anderseni aasta jõudis?

Austraalia ilmselt, aga ka Rio karneval oli seotud Anderseniga.

 

Eestlastel on selline soov või vajadus leida oma Nokia ehk see miski, millega silma paista. Soome ja soomlased on ju maailmas eelkõige tuntud oma telefonidega. Taani on ka väike riik ja kindlasti pole lihtne end kaardile saada. Kas võiks öelda, et taanlaste Nokia on Hans Christian Andersen?

Väga huvitav kõrvutus. Võib-olla tõesti.