Anders Jormin on Rootsi kontrabassimängija, pedagoog ja helilooja, kes käis märtsikuul EMTAs vastu võtmas audoktori tiitlit. Göteborgi muusikaakadeemia professor, sealse improvisatsiooniosakonna rajaja ja maailma üks silmapaistvamaid improviseerivaid kontrabassiste, kel kalender aasta jagu ette täis, leiab ometi aega Eestis üliõpilastega tunde teha, ansambleid juhendada ja siinsete muusikutega esineda.

Minu silmis on Jorminis ühendatud muusiku ja inimese parimad jooned. Tagasihoidlikkus, siirus ja sõbralik huumor, sügavalt läbimõeldud arusaamad elust ja kunstist ning lapselik huvi kõige ja kõigi vastu on põhjuseks, miks ta on nii mind kui ka paljusid teisi eesti muusikuid ja muusikakuulajaid hingepõhjani puudutanud. Tema mõju meie muusikutele on võimatu üle hinnata. Kuidas muidu seletada seda, et pärast kontserti seistakse sabas, et temaga kas või paar lauset vahetada. Miks on siis Jormin nii eriline? See ei ole lihtsalt iidoli kummardamine, kel pimestatud fännid sabas tolknevad. Jormin on oma intellektuaalsuse ja maailmatasemel pillimängu juures ise alati nii lihtne ja lõbus, et seda siin lugedes ta tõenäoliselt naeraks.

Õpetaja. Kui ühel workshop’il EMTAs esimest korda Jorminiga kokku puutusin, olin alles algaja muusik ega teadnud temast eriti midagi. Ent kohe võlus avameelsus, millega ta kohale tulnud õpilastesse suhtus. Mitte grammigi üleolevust. Ta ei serveerinud tõdesid, vaid kirjeldas oma teekonda lahendusteni. Lihtne on uskuda inimese juttu, kui tema kogu olemus seda kinnitab. Ta on ühes varasemas intervjuus tunnistanud, et kui märkab inimeste juures ebameeldivaid jooni, võib see muuta tema arvamust nende muusikast. Jormini puhul peab ütlema, et õilis isiksus muudab muusika veelgi paremaks.

Kuidas alustada kohtumist võhivõõrastega, kellele sa pead paari tunniga midagi õpetama? Jormin asetas end samasse positsiooni, kus meie, kuulajad, tookord viibisime – oma õpingute ja muusikutee algusesse. Laheda huumoriga jutustas ta oma kodust, vanematest, kuidas ta oma isa plaate kuulas ja kingakarpidel harjaga trumme imiteeris. Kirjeldas värvikalt oma kujunemist ja hetke, mil mõistis, et klassikalise muusika interpretatsioon ei ole päris tema rida. Karjääri lühidust sümfoonia­orkestris põhjendas ta liigsete pausidega bassipartiides.

Noored inimesed vaatavad tihti vanematele kolleegidele alt üles, unustades, et ka nood on läbi käinud need samad paratamatud etapid, kus areng on aeglane ja tundub võimatu üldse kuhugi välja jõuda. Noortele tundub, et kõik need oskused on proffidel justkui kaasa sündinud, mitte saavutatud aastatepikkuse ränga tööga. Jormin rääkis tookord just sellest, mida meil kõige rohkem oli vaja kuulda. Et ka temal olid samad raskused ja kahtlused, mis paljudel meist. Ta meenutas, et oli muusikaakadeemiasse astudes juba noor isa ja tema naine oli samuti muusikaüliõpilane, ning kirjeldas keerulist olukorda koolis: kõik teised harjutasid kümme tundi päevas ja pühen­dusid jäägitult, aga temal seda võimalust ei olnud. Lapsehoidmise kõr­valt sai ta harjutada ainult tunni päevas ja otsustas seetõttu seda aega kasutada vaid nende asjade õppimiseks, mida ei osanud. Näiteks hakkas harju­tama, poogen tagurpidi käes, sest õiget­pidi oleks olnud liiga lihtne. See oli üks esimesi kordi, kui keegi mulle selliselt õppimise ja harjutamise mõtesta­misest rääkis. Arvan, et peda­goog, kes on kas või ühe inimese eluteele suutnud nii positiivselt mõjuda nagu Jormin mulle, võib lugeda oma õpetaja­karjääri kordaläinuks.

Muusik. Teine pool sellest kohtumisest oli muidugi Jormini pillimäng. Sellist bassimängu ei olnud me kunagi kuulnud. Jorminist ja tema laulvast toonist on paljudes arvustustes kirjutatud, kuid seda ise kuulda on tõeline elamus. Olles korraga nii õrn kui ka meeletult täpne, muutis ta minu arusaama selle pilli võimalustest. Jazzmuusikas oodatakse kontrabassilt pigem jõulist ja vahel toorestki energiat, Jormin on küll energiline, kuid väga tundlik, virtuoosne, ent mitte edvistav. Ta on välja töötanud oma mängutehnika, mis põhineb tavapärasest erineval sõrmestusel, hulgalisel flažolettide kasutamisel ja omapärasel poognakäsitsusel. Kõiki oma oskusi on ta alati meeleldi nõus õpilastega jagama.

Jormini nimetatakse küll jazz-bassistiks, kuid tema professionaalne tegevus kõneleb millestki palju laiemast. Ta on sõna otseses mõttes ületanud igasugused žanripiirid, tehes koostööd peale jazzmuusikute ka kooride ja orkestritega, pärimus- ja kirikumuusikutega jne. Igasse olukorda suudab ta orgaaniliselt sulanduda. Näiteks musitseeris Jormin hiljuti jääfestivalil Norras jääst kontrabassil, mille ta oli endale seal ise meisterdanud.

Mulle on meeldejäävaimad olnud tema videosalvestised kevadises Rootsi metsas koos Bobo Stensoni trioga, kellega Jormin on pikki aastaid koos musitseerinud. Samuti duo Argentina bandoneonimängija Dino Saluzziga ning sooloplaat „Alone“ („Üksi“), millelt kõlas paar lugu ka kontserdil „Bassi­legend Anders Jormin“ 11. märtsil EMTA kammersaalis, kus temaga musitseerisid Jaak Sooäär ja Tanel Ruben. Jormini versioon laulust „Alfonsina y el mar“ on üks kauneimaid, mida olen kuulnud.

Ka heliloojana on Jormin laia ampluaaga. Ta on kirjutanud muusikat väikestest paladest orkestriteosteni. Tema loomingus põimuvad ülim komplekssus, mis kõlab kui midagi eriti lihtsat ja klaari, ürgne rahvalaululik element, karged põhjala kõlad ja igavikulised meloodiad. Jormin on tavaliselt ise oma teoste ettekandjate hulgas ning tihti ka tekstide autor.

Vahel luulet lugedes imestan, kuidas poeedid küll julgevad nii otsesõnu oma kõige isiklikumatest läbielamistest kirjutada. Mulle tundub, et Jormini mäng ja looming on sama isiklikud ja avatud kui luule. Ja ilmselgelt on see just tema avameelsus, mis kuulajaile nii sügavalt mõjub. Ilma mingite trikkideta ja flirdita viib Jormin meid jäägitult kaasa.

Uudis Jormini valimisest EMTA audoktoriks (Jormin on juba Sibeliuse akadeemia audoktor ning külalis­õppejõud mitmes Euroopa ülikoolis) oli meile, muusikutele, väga rõõmustav, sest temaga on enamik noorema põlvkonna jazzmuusikutest ühel või teisel moel kokku puutunud. EMTA ja Göteborgi muusikaakadeemia vahetusprogrammi kaudu on mitmed eestlased seal viibinud, mänginud noorte rootsi muusikutega ning saanud mentorlust Jorminilt endalt. Nii mõnedki on ka pikemalt tema juures õppinud (Tanel Ruben, Liina Saar, Aleksandra Kremenetski, Taavet Niller, Raimond Mägi, Merje Kägu).

Jaak Sooäär, EMTA jazzosakonna juhataja, kirjeldab selle koostöö algust nii: „Professor Jorminile meeldis väga meie tudengite entusiasm ja edasipüüdlikkus ning ta pakkus välja idee arendada meie koolide vahel tihedat koostööd, mis ongi järjepidevalt kestnud juba kümme aastat. See on seisnenud iga-aastastes õppejõudude ja tudengite vahetustes ning ühistes workshop’ides, mis on nii meie tudengitele kui õppejõududele olnud väga inspireeriv ja motiveeriv protsess. Anders Jormini osa meie osakonna arenemise inspireerimisel ja toetamisel on raske üle hinnata.”

Nagu võiski arvata, ei tulnud tema audoktoriks pühitsemise tseremoonial ametlikkusest ja akadeemilisusest midagi välja, see kujunes sama vahetuks ja meeldivaks nagu Jormin isegi.