Eksisteerib rütmikurtus, mille all olevat kannatanud näiteks Che Guevara. Ent kuna rütmitunnetus on lokaliseeritud üle terve aju ja helikõrguste tajumine on seotud kitsamalt parema ajupoolkeraga, siis esineb probleeme rohkem viimasega. Sacks kirjeldab üht sellist totaalse helikõrgusliku amuusia patsienti, kes suutis küll stepptantsu tantsida ja isegi motoorse mälu järgi klaverit mängida, ent kuulis orkestri kõla asemel pottide ja pannide kolinat ning ooperimuusika asemel valju kisendamist. Teine patsient, interpreet, kaotas võime eristada meloodiajoonist, kuid suutis muusikat siiski noodist lugeda ja esitada. Kolmas aga, helilooja, jäi ilma muusikalise vertikaali tajust. Selle nn harmooniakurtuse tagajärjel hakkas ta orkestripartiisid tajuma teravalt eristuvate horisontaalsete liikumistena, millel puudus üksteisega igasugune seos. Seda on raske ette kujutada, kuivõrd tavainimese jaoks nõuab just üksikhäälte eristamine kognitiivset pingutust, seevastu kui terviktaju on intuitiivne.
Lisaks loetletud häiretele võib amuusia tähendada veel tämbrikurtust, ainult dissonantside eristamise võimetust või olukorda, kus korrektselt registreeritud helikõrgusi ei suudeta paigutada laiemasse helistiku konteksti. Kõik need häired on oma olemuselt füsioloogilised ja pole kuidagi seotud üldise kultuuritundlikkuse, muusikalise maitse või selle puudumisega, kuigi kõrvalseisjatele ei pruugi see erinevus ilmne olla. Amuusikuid on ehk kergem mõista, kui mõtleme, et muusikalised võimed varieeruvad ka ülalpool normaalsuse piiri. Näiteks on harilik muusikataju absoluutse kuulmise suhtes omamoodi „amuusia” ning võrreldav värvitaju häirega, mille puhul inimene suudab värvi eristada ja nimetada vaid suhtes teise tooniga, näiteks võib miski olla millegagi võrreldes „punane”, kuid eraldi võetuna äratuntamatu.
Tuleb välja, et seda, kas inimesel kujuneb supranormaalne muusikataju või mitte, mõjutab peale geenide ja muusikaõpingute ka keelekeskkond. Diana Deutschi 2006. a uuring on näidanud, et mandariini keelt – üht tonaalset keelt – kõnelevatel Hiina muusikatudengitel esineb absoluutset kuulmist ligi neli korda enam kui Ameerika Ühendriikide üliõpilastel, juhul kui õpinguid alustatakse väga varajases eas. Õpingute hilisema alguse puhul paisub see erinevus aga lausa drastiliseks, kuna inglise (ja ilmselt ka eesti) keele kõnelejatel kahaneb tõenäosus omandada absoluutne kuulmine teatud elueast alates nullilähedaseks. Seega paistab, et absoluutne kuulmine sisaldub meie stardipaketis koos keelevõimega ning kaob rudimendina, juhul kui esimene omandatud keel ei ole tonaalne. Analoogselt toimub eelmainitud rütmitaju spetsialiseerumine lääne muusika lihtsamatele rütmidele.
Oleks huvitav teada, kas tonaalsete keelte kõnelejatel esineb ka sünnipärast amuusiat vähem, ning kas hiina (või näiteks vietnami) amuusikul tekib probleeme ka kõne mõistmisel (mittetonaalsete keelte kõnelejate puhul pole seda täheldatud). Igal juhul on muusikasõbral küllaga põhjust olla tänulik, et üldse suudab langetada muusikalisi maitseotsuseid. Seevastu amuusikule jääb parimaks muusikaks siiski vaikus.