Tuleb vist nõustuda nendega, kes väidavad, et televisiooniajastu lõpetas sisuka poliitilise arutelu. Meelelahutuse igapäevane kättesaadav kanal – televisioon – on asendanud sisulised poliitilised kampaaniad kujundite, sümbolite, muusikahelide ja meeldivate telekujudega. Raamatus „Selling Politics” („Poliitika müümine”, 1992) kirjeldab BB C ajalooprogrammide loovjuht Laurence Rees, kuidas „meisterdati” senaatoreid, presidente ja parteijuhte. Hea kandidaat, võtab ta kokku, on meeldiva telenäo ja huumorisoonega kergelt juhm mees. Hea kampaania aga kasutab ära laialt levinud veendumusi, tugevaid tundeid tekitavaid sümboleid ning tõsiasja, et 90% kommunikatsioonist on mitte-verbaalne. Nii on „müüva” poliitilise telepildi saamiseks kasutatud kõiksugu trikke, alates õige „nii ma tervitan rahvast” käeasendi saavutamise tugipultidest (mis jäävad telekaadrist välja) kuni harjutuseni, mille käigus kandidaat peab õppima esinema niimoodi, et telerit hääleta vaadates jääb ikkagi mulje, et „vaat, kus pani”.
Internet on lisanud kiirust ja kirevust ning sellega süvendanud pealiskaudsust veelgi. Paraku kipub Eesti eeskuju otsides vaatama rohkem Ameerika ja Suurbritannia kui mõne väikese Euroopa riigi poole, olgu kõrghariduse tööstuseks muutmisel, autokeskse elulaadi omaksvõtul või poliitilise manipuleerimise alal. Valimaskäimine on raske töö. Ideaalkodanik peaks pidevalt oma maailmavaate ja seisukohtade määratlemise kallal vaeva nägema, jälgima poliitikute tegusid ja uurima kandideerijate programme ning alles seejärel teadlikult hääletama. Muidugi võib öelda, et tahaks, aga ei saa ideaalkodanik olla, sest infot ei pakuta piisavalt ja kõik nagunii valetavad.
Nõnda see on, aga pole ka. Ühtpidi sõltub pakkumine nõudlusest, ehkki tõepoolest, pakkujal on võimalik nõudlust kujundada. Toiduainete näitel: paned aga säilitusaineid ja maitsetugevdajaid juurde, kaup saab kehvem ja odavam, ent maitseb paremini ja säilib kauem, mistap võidab ausa toidu. Äkki on aga hoopis sisuka kampaania nõudmisest saanud iga valimiskampaania sisutühi refrään? Kas inimesed ikka on valmis vaba kodanikuna, valijana vaeva nägema? Ehk on hoopis nii, et kui panna kümme head ja asjatundlikku inimest selgitama, mida, miks ja kuidas majandusega ette võtta, satub valija ebamugavasse segadusse. Küllap tunduks esmapilgul, et kõikidel on õigus. Siis on lihtsam valida keegi, kes annab lihtsalt tunde, et ajab õiget asja. Hea kerge tunne tekitatakse aga meelelahutuse võtetega, muinasjuttude jutustamise ja sireenina hüüdmisega. Kodanik ei pane tähelegi, enne kui on sügavalt soos. Iseseisvuse taastamise ajal oli inimesi, kes südamest kaasa mõtlesid ja osalesid, haruldaselt palju. Palju oli ka mängus, selge see. Mõnele vaba maailma propaganda- ja kampaaniaanalüütikule võinuks aga meie tollane poliitiline elu pakkuda võluvalt nostalgilist vaatepilti. Väikesed mustvalged plakatid seisukohtade ja programmidega, inimesed kõrvapidi raadio ääres „Loomeliitude tundi” kuulamas, sisukad kõnekoosolekud, kuhu tuldigi kohale, üldist tähelepanu pälvivad ajaleheartiklid …
Eks see kõik käis osale ühiskonnast tookordki üle jõu. Nii pole imestada, et ameerikalikku kõrgpilotaaži valdavat poliitikut saatis kohe 1992. aasta valimistel edu. Meenub ju senini: „Maikuul suur toomepuu / uhke ja õisi täis. / Tead sa, suur toomepuu, / miks sinuga vestlemas käin?”, ja tollal rekordiline 16 904 häält oli Võru-, Valga- ja Põlvamaalt käes. Tookordne häälesaak pole edaspidi poliitilisi võite toonud, ent meelelahutus poliitpropaganda arsenalis on sestpeale aina jõulisemalt käigus. Selles pole iseenesest midagi tavatut või halba. Inimene on ikka meelelahutust ihanud. Etema puudusel vormiti õuenarre või veeretati inimest tõrvas ja sulgedes ning kanti läbi linna. Kui üldse kurvastada, siis ainult selle pärast, et Eestis ei ole suudetud olla teistest parem. Propagandateadusest tuleneb, et nüristava propaganda vastu saab üksnes propagandaga. Meelelahutusliku poliitika vastu saab järelikult meelelahutusliku kodanikuõpetusega. Ehk see ongi Ühtse Eesti eesmärk? Tahaks ju nii väga uskuda, et eesti rahvas on erandlik, teistest targem, leidlikum ja üldse parem. Kui NO -teater suudab rahva oma Ühtse Eestiga mõistust eirava poliitkampaania vastu vihale ajada ja kodanikud teraselt mõtlema panna, on see küll üleilmse tähtsusega kiiduväärt trikk.