Isikunimeseaduse järgi on nimi isiku identiteedi tunnus, nime alusel määratleb ta end, selle abil suhtleb ta riigi ja ühiskonnaga. Mismoodi kehtib see kõik Eestisse tulnud või siin elava venelase või venelasega abiellunud eestlase kohta, kui tema nime kirjutatakse inglise keele ümberkirjutusreeglite kohaselt? Pealegi pole nimeteaduslikust usaldusorganisatsioonist soovitaja EKI väitel neil õigust öelda, et passis fikseeritud isikunime võib ka eesti traditsiooni kohaselt kirjutada. Kellel siis on?

Probleem paistab olevat rakenduslik. Näeb ju keeleseadus ette, et nime rahvusvaheline ladinatäheline kuju jääb eesti keeleruumis samaks, kuid muud tähestikku kasutava keele puhul tuleks rakendada määrusega kehtestatud ümberkirjutusreegleid. Kahjuks on oma ümberkirjutusreegleid juba kusagil rakendatud. Kuid see ei anna ju veel põhjust seda, näiteks Venemaa rakendustulemust, nimetada rahvusvaheliseks kujuks (rahvusvaheline võiks olla transliteratsioon, mis kasutusel näiteks rahvusvahelises sides). Tegu on ju dokumendi välja andnud maa reeglite rakendusega, mis ei tohiks meid takistada kirillitsas nimekuju olemasolu korral – kui on tegu veel vene identiteediga – oma reegleid rakendamast. Või kuidas? Nimede ümberkirjutusreeglite rikkumist võib keeleseaduse kohaselt muuseas karistada rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses ja juriidilisele isikule teha kuni 20 000 krooni trahvi.

Millist identiteeti selline “rahvusvaheline nimekuju” kasvatab?