Hetk mängufilmist “United 93”: reisijatest esimesena tormas terroristidele peale Jeremy Glick, kellel oli judos must vöö.
“United 93”, USA-Suurbritannia-Prantsusmaa 2006, Sidney Kimmel Entertainment, Studio Canal, Universal jt. Režissöör ja stsenarist Paul Greengrass. Osades David Alan Basche (Todd Beamer), Khalid Abdallah (Ziad Jarrah), Lewis Alsamari (Saeed Al-Ghamdi), Jamie Harding (Ahmed Al-Nami), Omar Berdouni (Ahmed Al-Haznawi) jpt.
Aastaid oli vaikimine mängufilmides 2001. aasta 11. septembri sündmuste suhtes täiesti üldine, sest kes selle teema oleks üles tõstnud, seda oodanuks pankrott. Pikkamisi aga hakkas jää sulama, alguses dokumentaalfilmides, hiljem ka suuremates linateostes. Käesoleva filmi pealkirja võiks tõlkida ka kui “Ühinenud 93”: United Airlinesi 93. lennuliini viis stjuardessi ning 38 reisijat olid tõesti väga ühinenud.
Filmitud on natuke hüpleva käsikaameraga, pilt võngub siia-sinna. Filmi võiks jagada kolmeks osaks: ajaks, mil 41 minutit oodatakse õhkutõusu, ajaks pärast seda, kui Ziad Jarrah ei olnud veel andnud käsku, lühikeseks hetkeks, mil juht annab käsu ja kõri lõigatakse läbi reisisaatja Debbie Welshil ning kellelgi suvalisel vasakust pingireast, ning kombineeritud sündmuste ahelaks, kui reisijad valmistavad ette rünnakut ja lõpuks ründavad.
Teos meenutas natuke filmi “Titanic”. Tegelased on “surnud nimede mäed”, nagu ütleks Brodsky, nad on ristlevad hääled raadiovastuvõtjates ja telefonisidekeskustes USA idaosariikide kohal, alates õhkutõusmisest kell 8.42 ei ole neid enam maiste olendite jaoks olemas. Sellest hetkest peale on nad juba inglid taeva all. Vaadata nende kangelaste pilte on suhteliselt õudne, nad surid kõik koos ja situatsioon ühendas nad surmaembuses. Midagi sellesarnast juhtus ka “Titanicu” mõnes sektsioonis.
Terroriste mängivad geeniused. Või on geenius see, kes situatsiooni on paika seadnud. Terroristid ootavad kannatlikult kuni nelikümmend minutit, kuni Al-Haznawi on pannud omale peldikus ümber pommivöö, istub oma kohale ning Debbie Welsh siseneb kokpitti. See ootamine on põrgu, hirmuhigi rasked pisarad veerevad üle võitleja Ahmed Al-Nami näo. Nende juht jääb näiliselt osavõtmatuks, intellektuaalselt kivistunuks. Ta oskab imehästi nägusid teha. Al-Nami tuleb juhi kõrvale, ta saadetakse tagasi. Terroristid närvitsevad. Siis astuvad nad välja, teades, et väljaastumine peab jääma paari sekundi sisse, veri peab lendama. Piloodid panevad vastu ühe minuti jooksul, salongis valitseb segadus, sest keegi ei saa aru, miks joostakse.
Reisijad hakkavad vastu
Ameeriklastele ja ka Ameerika araablastele on nende piltide meenutamine valus, just sellepärast võetigi filmiteoks appi hoopis briti päritolu lavastaja Paul Greengrass. Igatahes on psühholoogiline aspekt hästi välja mängitud, meeldejäävaimad on just kurjad.
UA 93 on mõistatus. Stsenaariumi kirjutaja pidi kõik algusest peale uuesti konstrueerima, sest tunnistajaid ju elus pole. Küsimused: kas üks kaaperdajatest sattus kokpitti kavaluse abil enne veerand kümmet? Kes oli mees, keda kohe alguses surmavalt haavati ja mille eest? Kell 9.54 teatas Tom Burnett (Christian Clemenson) naisele telefonitsi, et lennuki ülevõtmise plaan on detailideni välja töötatud ning nad asuvad rünnakule. Miks see neil ikkagi nii kaua aega võttis? Arvatavasti sellepärast, et vahepeal võtsid terroristid mässuliste reisijate vastu ette veel mingeid aktsioone, mida linateosest ongi näha. Mis lõhkes esimeses klassis viis minutit enne lõplikku hävingut (Ed Felti kõne peldikust)? Kas lennuk kaotas hermeetilisuse (tuuleulg lindistusel)?
Mis filmist on vajaka jäänud, see on hüsteeria. Esimesena tabab niisugustel hetkedel hüsteeria õrnema soo esindajaid, aga kaitstud pole ka mehed. Krambid, desorienteeritus, tugevnenud süljevoolus, püksitegemine – need on sümptomid. Kontrollimehhanism ei allu enam ratsionaalsusele, inimene muutub loomataoliseks. Pardalt tulnud tegelikest telefonikõnedest oli seda selgelt tunda, küll ainult nooremate naiste puhul.
Inimese rünnakule eelneb kindel otsus, loom ründab instinktiivselt. On näha ranget järjekorda selles, kuidas reisijad kell 9.57 võltspommivööd kandvale kutile kallale lähevad. Neid toidab võitluspinge, kuid plaan on hästi läbi mõeldud ja nad tegutsevad ratsionaalselt. Esimesena läheb Jeremy Glick, kellel on must vöö judos, teisena Todd Beamer, kes andis käskluse “Let’s roll!”, mis sai hiljem kuulsaks üle kogu maailma. Kolmandana mahub reisijate salongi vahekäiku Tom Burnett, kes on esimesena olukorra hoolega läbi analüüsinud ning pannud kaaslasedki mõistma, et tegu on suitsiidimissiooniga, pole mõtet pakkuda terroristidele raha ega maandumist naaberriigi lennuväljal. Et nad on määratud tapaloomadeks, kelle mihklipäev leiab aset mõne USA valitsushoone sisemuses. Järjekord on loogiliselt konstrueeritud, sest kes kus täpselt oli, ei saa me niikuinii enam teada.
Lendavad kirstud Ameerika taevas
Näeme USA õhuseire peataolekut, kuid harv koostöö erinevate jõustruktuuride vahel lõpeb pea. Juba kell kümme arutavad riigi julgeoleku kõrgemad juhid operatiivplaane, jõutud on juba päris detailideni – mida teha kahtlaste lennukitega. “United 93” näitab, et kontakt, mis teadustab esimesest kahtlasest lennukist, jõuab FAAst (Federal Aviation Administration) armee esindajateni küllalt juhuslikult: heliseb vaid pisike telefon suure operatiivstaabi nurgas. Kui seda poleks märgatud, siis oleks võidud katastroofiliselt hilineda. Loomulikult ei võinud siis ju keegi uneski aimata, et AA 11 Boeing 767 tabab Maailma Kaubanduskeskuse põhjatorni. Kõige esmased huvitavad reageeringud õhukaitse juhtimiskeskuses on ju teada: “Kaaperdatud lennuk läheneb Manhattanile…” – “Mis? Tegelikult ka? Huvitav!” – “Naljatate! Kaaperdamist ei ole meil olnud 20 aastat!” – “Te teete minuga ainult nalja. Tabas… mis keskust?” – “Vaadake maailmauudiseid.”
Eestis lahendab allatulistamisküsimusi riigikaitse nõukogu, nende situatsioonianalüüsi põhjal võtab vabariigi president kui riigikaitse kõrgeim juht vastu otsuse, mis võib olla fataalne. Ilmselt on meie omad sama kiired kui oldi seal.
Pärast lennuki põllule kukkumist kogu ekraan pimeneb ja trummipõrina saatel järgnevad nukrad tiitrid: “Enneolematu üleriikliku operatsiooniga pandi kell 12.16 PDT seisma tsiviillennuliiklus kogu USA kohal (üle 4000 lennuki õhus). Kell 11.15 PDT andis USA president George W. Bush käsu rakendada kontrollile mittealluvate reisilennukite suhtes käsku “November” (allatulistamine). Õhujõudude staap (NORAD) ei andnud seda oma väele kunagi edasi, sest kardeti eksituste katastroofilisi tagajärgi. Loobumine presidendi käsust oligi väga hädavajalik, sest vahepeal olidki ju Otise õhuväebaasi F-16d valmis jälitama lendu Delta 1989, mille tee UA lendava surnukirstuga peaaegu ristus, millel aga kaaperdamisega mingit seost polnud ning mis ei muutunud renegade-lennukiks. Oleks võinud juhtuda suur eksitus…