1997. aastal Pont du Gard’i sillal.

Mind kummitab juba tükk aega Jüri umbes poolteist aastat tagasi öeldud lause: “Võtame hiigellaenu ja läheme siit maailmast ära!” Aga et siis kohe nii ja kohe nüüd…

Nii palju kui ma Jüri tundsin, see polnud küll rohkem kui kolm aastat, tahtis ta kogu aeg minna, teel olla. Minna kuhugi reisima või ära. Alati kibeles kuhugi.

Mingi aeg, kui ta oli just äsja saabunud Iirimaalt kalkuneid kitkumast, hakkas ta rääkima palverännakust. Kindlasti oli see mõte tal juba ka varem. Eks palverännakuid oli  ka enne olnud. Kuid seekord siis päris (!?!) palverännak Vatikani.

Kui Jüri palverännakult naasis, hakkas ta peagi kibelema Ameerikasse. Rääkis, et läheb, ning et vahepeatuse teeb Lissabonis. Minek võttis aega. Kuid peagi tuli teateid, et ta jõudis ilusti Lissaboni kohale ning et Lissabonis läheb hästi. See Lissaboni-unistus kestis päris kaua, umbes poolteist nädalat kindlasti, kui ma ühel pealtnäha tavalisel päeval läksin Võrus Ränduri Pubisse lõunat sööma. Ja kelle ma eest leidsin? Lissabonlase Jüri, istus oma läpaka taga ja kirjutas, oli hirmsasti habemesse kasvanud. Muidugi oli kohtumine veidi ootamatu, kuid samas – Lissabon oli nüüd Võrus.

Mõne aja pärast oli taas kuulda, et Jüri on jälle teel Ameerikasse. Mõtlesin  kohe, et selle mõõtkava järgi ei saa see vast ikka kaugemal kui Helsingi olla. Ta läks, kuid kuhu siis, ei tea öelda, tähendab, ma polnud kindel. Ja kui nüüd hiljuti tuli teade tema surmast, seal Ameerikas, mõtlesin jälle, et mis see tema mõõtkavas siis tegelikult tähendab, kus ta tegelikult olla võiks. Ei teagi nüüd, aga üsna kõhe ja õõnes tunne on…  Jüri, ole pealegi Ameerikas. Ole parem tuhat ja enam korda Ameerikas, aga… Ameerikat ei ole olemas (Peter Bichsel).