Winston Duke mängib meespeaosalist Gabe Wilsonit aasta ühes seni tugevamas filmis, Jordan Peele’i sotsiaalse sõnumiga õudukas „Meie“.1 Peele on öelnud, et Duke oli tema arvates Gabe’i rolli perfektne valik, kinnitades, et kuigi Duke seda ise ei teadvat, aga just tema ongi Gabe – kohmakas ja pisut koomiline pereisa, kes peab konfliktiga silmitsi sattudes end ületama hakkama. „Winston muidugi arvab, et Gabe’i tegelaskuju põhineb minul, aga niipea kui ma temaga kohtusin, oli selge, et päris Gabe on leitud,“ kinnitab Peele.
Winston, olete öelnud, et teie arvates on filmi „Meie“ üheks kõrvaltegelaseks nn Ameerika unelm. Mida te sellega mõtlesite?
Minu meelest on ettekujutus Ameerika unelmast esindatud paljudes filmi tegelastes. Eriti muidugi peategelastes ehk perekond Wilsonis, kes arvab, et elatakse täiuslikus Ameerika unelmas. Elatakse mugavat elu, mille juurde käib kena suvemajake, korralik auto ja paat. Kui naabril on paat, siis peab see ka mul olema, sest ma ei saa temast kehvem olla. Ja muidugi on ettekujutus Ameerika unelmast seegi, et kui elada nn turvalises piirkonnas, ei saa midagi halba juhtuda. Või kui juhtubki, aetakse asi korda pesapallikurikaga või kurikaeltele raha pakkumisega. Aga äkitselt jõuab kohale, et see Ameerika unelm seisab väga habrastel jalgadel ega kaitse mitte kuidagi. Et see unelm võib olla hädaohtlik ega ole jätkusuutlik. See paneb meid omakorda küsima: mis see Ameerika unelm siis õigupoolest on? Kui ohtlik võib see olla? See on mulle üks filmi olulisemaid küsimusi nagu seegi, mida üldse tähendab olla tänapäeval ameeriklane. Privilegeeritud jänki, kes arvab, et kõik keerleb ainult tema, ta perekonna ja ilusa maja ümber. Ja kui keegi ukse taha ilmub, saab see olla vaid mingi hull naaber. Eelisseisus inimene ei mõtle ju kunagi, et ta võib ise olla millegi halva põhjustaja. Ta arvab ikka, et kurjus ja vägivald tulevad väljastpoolt. „Meie“ näitabki, mis juhtub siis, kui ohtu ja vägivalla ohvriks satub ka see nn Ameerika unelm. Me oleme harjunud, et filmides on esimesed ohvrid mustanahalised, aga seekord esindavad mustad hoopis Ameerika unistust. Selles mõttes oli Jordani vaatenurk väga revolutsiooniline.
Privilegeeritud inimene mõtleb ilmselt ka seda, et kui mõni hull ukse taha ilmub, tuleb talle raha pakkuda.
Just nimelt. Gabe on minu silmis väga konkreetne mees. Ta ei usu, et maailmas eksisteeriks midagi üleloomulikku, ta pole mees, kes tegeleks enda või teiste analüüsimisega. Gabe pole isegi oma naise mineviku vastu kunagi huvi tundnud! Nii et kui ukse taha ilmuvad võõrad, on talle selge, et tegu saab olla ainult röövimisega. Ta on kindel, et asi on rahas, asjades ja varanduses, sest midagi muud ei saa ju tänapäeva ühiskonnas keegi teiselt tahta.
Samal ajal on filmi-Gabe minu arvates natuke nagu klouni eest – selline tegelane, kes pingeid maha tõmbab. Iga kord, kui asi läheb liiga veidraks ja intensiivseks ja publiku taluvuspiir pannakse proovile, ajab Gabe vaataja naerma. Nii et publik saab lugu jälle värske pilguga edasi vaadata.
Ma soovisin, et Gabe meenutaks publikule neid endid. Kui vaatajad koju lähevad ja filmist räägivad, võiksid nad end näha Gabe’ina oma pimedas mugavustsoonis.
Samal ajal pidite ka mängima oma kurja teisikut …
Õnneks filmiti väga harva korraga kaht tegelast – pereliiget ja tema vägivaldset teisikut. Ainult paaril päeval, sest iga päev olnuks see näitlejatele nii emotsionaalselt kui ka füüsiliselt liiga koormav ning võttegraafikuid koostades Peele ikkagi arvestas pisut meiega. Olles ka ise näitleja, on Peele oma näitlejate vastu ülimalt mõistev. Ta teab, kuidas näitlemisprotsess toimib ja annab näitlejatele hingamisruumi. Peele teab, millal on vaja näitlejat abistada ja millal lasta tal olla. Ta ei suru kunagi midagi jõuga peale. Ta on nagu aednik, kes teab, et on mitmesuguseid lilli. Ühed tahavad rohkem päikesepaistet ja vett, teised vähem.
Filmil on nii mitu tähenduskihti ja palju metafoore, kas te rääkisite need kõik omavahel Jordan Peele’iga läbi?
Pidasime võttetiimi ja Jordaniga tohutult pikki vestlusi. Jordan kaasas näitlejad ettevalmistusprotsessi juba väga varakult. Istusime kõik koos – näitlejad, kostüümikunstnik, kunstnik – ja Jordan küsis meilt nõu ning arutas meiega läbi iga väiksemagi detaili. Rääkisime väga palju näiteks sellest, mida punane värv on aegade jooksul tähendanud, olgu kultuuris või ajaloos ja eriti maailma revolutsioonides. Mida käärid on kirjanduslikes tekstides sümboliseerinud ja kuidas neid on filmiajaloos kujutatud. Küülikutest …
Mida te nende küülikute tähendusest rääkisite?
Hahahaa, meil ei ole nii palju aega, et seda selgitada, see on kohe pikem jutt. Aga uurisime ka iseseisvalt palju igasuguseid kirjanduslikke allegooriaid ja muidugi andis Jordan Peele meile tohutu pika nimekirja õudusfilmidest, mida vaadata, et selle žanriga lähemalt tuttavaks saada.
„Meie“ võtted algasid kohe pärast „Musta pantrit“,2 kus te samuti mängisite. Kas neis filmides ja osatäitmistes on ka midagi sarnast?
Mind kinnitati Gabe’i rolli enam-vähem samal ajal, kui „Must panter“ välja tuli ja sarnast on nii mõndagi. Mõlemad on väga tähendusrikkad filmid ja samuti ümbritses neid tegemise ajal saladuseloor. Mõlemaid koheldi nagu vastsündinuid ses mõttes, et me ei räägi neist enne, kui nad on valmis maailma vallutama! Ja mõlemad olid nagu eraldi omaette maailmad, mida tuli mõttes endale üles ehitama hakata. Üks kuulub Marveli filmiuniversumisse ja teine on Jordan Peele’i mõttemaailma peegeldus. Mõlemas on palju alamkategooriaid ja eri tõlgendusi.
Nii „Mustas pantris“ kui ka „Meies“ mängisite ju koos Lupita Nyongoga.
Tundub uskumatu, et Lupita tegi filmis „Meie“ oma esimese peaosa. Ja veel kaksikrolli, kuigi ta on Oscari-võitja ja puha. Me oleme vanad sõbrad ja ta on pööraselt andekas. Mõtlesin kogu aeg, mida mina näitleja ja sõbrana saaksin paremini teha, et Lupita tunneks end võtteplatsil mugavalt. Ma soovisin, päris ausalt, et tema täht saaks eriti eredalt särada, nii et võtsin oma rolli kui missiooni anda edasi Jordan Peele’i võrratut lugu ja olla superkolleeg oma kaasnäitlejale. Ja mitte ainult Lupitale, vaid ka kõigile teistele. Film on tiimitöö, mitte egotripp. Tahtsin olla osa tiimist, kes loob midagi imelist, mida publik saaks nautida ja armastada. Või vihata. Ja kaasa mõelda.
Te õppisite Lupitaga koos ka Yale’is?
Jah, me olime tookord unistajad ja töötasime, nii et veri ninast väljas, tegime teatrit ja näitlesime 16–17 tundi päevas, kuus päeva nädalas. Tagantjärele tundub see sürrealistlik. Me olime koos Universali stuudios, kus oli filmi „Hai lõuad“3 dekoratsioonid ja arutasime omavahel, et kujutad ette – „Hai lõuad“ on filmiajalugu ja nüüd teeme ise filmi, mis on filmiajalooks saamas. Täitsa jabur. Teeme seda, millest koos kunagi unistasime. Elame oma unistust. See tundub ikka veel uskumatu ja ma ei väsi endale kordamast, kui äravalitud ma olen. Kui olin „Meie“ lõppversiooni ära vaadanud, läksin koju ja lihtsalt istusin natuke aega omaette. Isegi värvid tundusid sel hetkel teistsugused ja ma mõtlesin, et mis minuga toimub. Olen terve elu olnud lihtsalt üks mustanahaline mees, keda on vahel peetud nähtamatuks, tühjaks kohaks. Mees, kelle esivanemad olid orjad ja kes nüüd on äkitselt üks privilegeeritumaid inimesi maailmas. Kuidas see juhtus?
„Meie“ võtteperiood oli ilmselt väga intensiivne. Kuidas te oma rolli(de)st välja tulite?
Raskelt. Olin suures stressis ja pidin kohe pärast „Meie“ võtete lõppu tegema kaks projekti järjest. Mulle tundub, et ma ei olnud neid tehes „Meie“ tegelastest veel lahti lasknud. Aga ma ei taibanud seda enne aastalõppu, mil sain lõpuks puhata, mediteerida ja lihtsalt olla. Siis mõistsin, et Gabe on ikka veel minu sees – pole ime, et ma sellises stressis olin! Mulle tundus, nagu oleksin lausa oma elu eest võidelnud, ja kui ma sellest lõpuks aru sain, pääsesin ka Gabe’ist.
Miks on vaja selliseid filme nagu „Meie“?
Lugusid võib jutustada mitut moodi, see spekter on tohutult lai. Samal ajal on kunstnikke, kes mõistavad, et nende kohus on peegeldada seda ühiskonda ja kultuuriruumi, milles me elame. Just sellised ongi Jordan Peele ja ka näiteks filmide „Kuuvalgus“ ja „Kui Beale’i tänav suudaks rääkida“4 lavastaja Barry Jenkins, kes teevad filme, mis ärgitavad inimesi rääkima ja kaasa mõtlema. Filme, mis nihutavad piire ja muudavad meie mõttemaailma ning suhtumist ühiskonna valupunktidesse ja inimestesse.
1 „Us“, Jordan Peele, 2019.
2 „Black Panther“, Ryan Googler, 2018.
3 „Jaws“, Steven Spielberg, 1976.
4 „Moonlight“, Barry Jenkins, 2016; „If Beale Street Could Talk“, Barry Jenkins, 2018.