Millest algab muusikaõpetus?

Lapsest. Ja see piir on kogu aeg nihkunud nooremaks. Viimaste aegade arengupsühholoogilised uuringud on tõestanud, kui palju siiski muusika mõjutab juba veel sündimata last ja ka ema. Öeldakse ju, et muusikaõpetus algab üheksa kuud enne lapse sündi. Aga kui rääkida õpetusest täpsemalt, siis tuleb tegelikult kasutada väljendit “haridus”, kuna selle raames on erinevaid õpetusi ka muusika kontekstis. Ja algus on neist igaühel sellises väikeses kolmnurgas: õpilane, õpetaja ja muusika. Seda sõltumata vanusest ja õpetuse eesmärgist, et kas tegemist on süvaõpetuse, pilli- või lauluõpetusega.

Aga see sõltub ka ühest teisest väga suurest kolmnurgast, milleks on kultuur, haridus ja teadus. Arvan, et kõik probleemid, mis praegu mis tahes valdkonna õpetuste ümber tekivad, on nende kahe kolmnurga vahel seoste leidmises, loomises ja hoidmises.

 

Kuidas lastes saab arendada loovust? Kuivõrd musikaalsus on üldse arendatav?

Musikaalsus on kindlasti arendatav teatud piirini, musikaalsus ise ju koosneb komponentidest. Teame, et kõige komplitseeritum on vahest muusikaline kuulmine, rütmitunne on kõigil välja arendatav, kui just pole mingit suuremat kõrvalekallet. Aga on veel kolmas komponent, mis seostub just nimelt loovusega – see on muusika vastuvõtuvõime. Millest tegelikult räägitakse palju vähem, sest konkreetne tulemus pole näha. See on seotud muusika kuulamisega, muusika emotsionaalse tajumisega. Lapse kasvades ja arenedes tuleb sinna juurde veel ka intellektuaalne aspekt, millele pööratakse vähem tähelepanu, kuna sellele ei saa niisama lihtsalt hinnangut anda. Samas on muusika vastuvõtuvõime seotud loovusega – see on meis kõigis olemas ja seda tuleb lihtsalt toetada ja suunata.

 

Kuidas sina oma muusikapedagoogilises praktikas loovust toetad ja suunad?

Selleks, et avaldada millegi kohta arvamust, peab sellest midagi teadma, aga teadmine algab kogemusest. Milliseid kogemusi me oma elus saame, sellest sõltub ka suhtumine, antud juhul suhtumine muusikasse. Kunstmuusika ei tohiks olla midagi elitaarset, mis on vaid vähestele väljavalitutele mõistetav. See on hariduse küsimus – kuidas teha see muusika mõistetavaks kõigile. Mitte ainult neile, kellel on ka head muusikalised eeldused-võimed. Probleem on tegelikult selles, kuidas teha muusika kultuurivajaduseks igale inimesele. Ja praegu, kus muusikas on nii palju väljundeid, erinevaid stiile, tekibki küsimus: mida me võimaldame õpilastel kogeda? Sellest tulenevad ka tema väärtushinnangud, nii positiivsed kui negatiivsed. Kas peletame teda või aitame tal seda kogemust leida?

 

Mida näed muusikaõpetajana muusikaõpetuse põhieesmärgina?

Arvan, et põhieesmärk on ikkagi see, et säiliks inimese side muusikaga isiklike muusikaliste kogemuste kaudu. Muusikaline kogemus võib olla ise musitseerimine ja samas võib see seisneda ka muusika kuulamises. Just muusika kui kunsti vastuvõtuvõime on põhiline – sealt saavad alguse kõik teised väärtushinnangud.

 

Kas muusikaõpetusel on sinu hinnangul ka mingi kasvatuslik aspekt?

Loomulikult, ent mida me mõtleme kasvatuse all? Kui see on arengutingimuste loomine kasvavale lapsele, siis on muusikal selles kindlasti oluline roll. Pean siiski ütlema, et see võib tulemusi näidata vaid teatud piirini, kuna tegelikult me töötame millegi sellisega, mida pole kohe silmaga näha ega saagi iial olema. See, mis mõjutab nii emotsioone kui intellekti, ei pruugi üldse olla alati mõõdetav. Mis on hea õpetuse mõõdupuu? Selle üle võib jäädagi vaidlema.

 

Aga mis on siiski hea õpetuse mõõdupuu?

Tõenäoliselt on see mõõdupuu igaühel enda sees ja küllap on see ka iga õpilase puhul erinev. Meenutan jutuks olnud esimest kolmnurka “õpilane, õpetaja ja muusika”. Mis me siis seame eesmärgiks? Kellegi puhul on see teatud muusikalise võime edendamine jõudmaks mingi järgmise eesmärgini. Ning igal vanuseastmel on omad kindlad eesmärgid ja sealt tulenevalt ka mõõdupuud. Muusika kui kultuurivajaduse kujundamine ongi selle näitajaks.

 

Kas tänast koolimuusikat peaks reformima ja kui, siis mis suunas?

Alati tahaks ju paremini – alati tahaks, et muusikatunde oleks rohkem, täpselt sama tahavad kõik ainevaldkonnad. Ja kõigile tundub, et just nimelt nende ainevaldkonda on koolis liiga vähe. Kui räägime üldharidusest, siis Euroopaga võrreldes oleme ju veel väga heal tasemel. Reaalsus on see, et muusikaõpetust on meil algklassides kaks ja hiljem vaid üks tund nädalas, mida on loomulikult vähe. Ja kui me seda reaalsust muuta ei saa, siis peame vaatama, mida saame muuta nende piiride sees.

Probleem on pikki aastaid olnud selles, et meil puudub autoriteetne liider, nii nagu omal ajal olid Riho Päts ja Heino Kaljuste. Kes nii oma sõna kui isikliku teoga näitasid, tõestasid ning õpetasid. Seetõttu on praegu muusikapedagoogikas hästi palju seisukohti ja lähenemisviise, mida omavahel kokku viia on päris raske. Igaühel on oma tõde. Arvan, et meie koolimuusika algastme õpetus on üsna kena, probleemid algavad keskastmes, kus seda tuleb kindlasti reformida. Esiteks lapse eale vastavalt: üha raskem on noorele inimesele praeguses infokülluses selgeks teha, mis on olnud läbi aegade väärtuslik. Kuidas tuua see noore inimese maailm, see popkultuur ja kunstmuusika omavahel kokku.

Gümnaasiumiosa muusikaõpetus on aga viimastel aastakümnetel muutunud liiga muusikaajaloo-keskseks. Siin tuleb leida uuesti tasakaal praktilise musitseerimise ja teoreetilise osa vahel ning kindlasti peab loobuma heliloojakesksest lähenemisest. Muusikaõpetuses on vaja kokku tuua ajastu ja selle kultuur.

 

Kuidas hindad praegust muusikaõpetajate koolitust, mis on selle plussid ja miinused?

Eks iga hinnang on ka kohtumõistmine, samas on see seotud jällegi kolmnurgaga “haridus, kultuur ja teadus”. Muusikalises kõrghariduses on viimastel aegadel olnud piisavalt segadusi, kõik need 3+2 ja 4+1 õppekavad, mida on pidevalt reformitud. Vaatamata sellele on toimunud ka rida positiivseid muutusi, muusikaakadeemias on koolimuusikasse toodud näiteks jazzisuuna õppeaineid ning sellega on seal muusikaõpetuse piire avardatud erinevate stiilidega. Arvan, et kõik need segadused, mis puudutavad muusikaõpetajate õppekavasid, tuleb lihtsalt üle elada.

 

Oled uute ainekavade töörühmas. Mida uut väljatöötamisel ainekavad muusikaõpetusse toovad, milleks neid üldse uuendada on vaja?

Kõige tähtsam, mis algab juba algastmest peale, on vähendada teoreetilise osa mahtu. Loomulikult peame andma lapsele mingit elementaarset teavet muusikalisest kirjaoskusest. Aga mulle meeldib siin tuua paralleeli keele omandamisega, mis on Maria Montessori mõte, et laps ei vaja kõnelema õppimiseks mingit erilist õpetust – ta vajab enda ümber kõnelevaid inimesi. Samamoodi on muusikaga, lapsed vajavad enda ümber muusikat ja esmalt võiks õpetada lapsi selles muusika keeles suhtlema, ennast väljendama. Ning alles siis (nagu keelegi puhul, kui õpime tähti ja lugemist) õpime muusikaski selgeks elementaarsed asjad nagu noodid, nende lugemise ja kirjutamise.

Aga siingi on piir, milleni muusikalist kirjaoskust või teooriat üldse arendada – niipalju on seda küll vaja, et laps suudaks musitseerida, aga liigselt koormama teda sellega ei peaks. Hoopis teine asi on keskkooli muusikaõpe, mille muutmiseks on vajalik muusikaõpetajate ja muusikateadlaste koostöö, ja sellega me praegu tegeleme.

 

Kuidas sina näed muusikaõpetuses aine- ja õpilasekesksust? Kuidas neid seostad?

Üldhariduses on ilmtingimata kogu asja algus laps, õpilane. Tegelikult õpetame me koolis inimest, mitte ainet. Õpetame inimest selle aine kaudu. Siin tekibki küsimus, et mida me õpetame, ja vastus
sõltub sellest, miks me seda õpetame. Ja sealt edasi veel lisaks, et kuidas me õpetame. Need on didaktika põhiküsimused: mida, miks ja kuidas? Oleme võib-olla liiga kaua tegelnud sellega, mida õpetada, ning vähe mõelnud küsimustele miks ja kuidas. Kui nende vahel pole tasakaalu, tekivadki probleemid. Iga teadmine on hea, ent veel parem siis, kui õpilane seda kasutada suudab, oskab luua seoseid jne.