Esimese osa summutatud värvid lõid pedaali abil maagilise helipildi, mille puhul võis mõista selle hämmeldavat mõju esimestele kuulajatele 210 aastat tagasi. Kõiki neid pilli nüansse ja mängutehnika saladusi valitses Ivo Sillamaa  suveräänselt nii siin kui ka viiulisonaatides. Haamerklaverit kuulates sai selgemaks ka viiuli funktsioon Beethoveni kammersonaatides: tuua esile laulev, lüüriline element, mida oli mõne tolleaegse kriitiku meelest Beethoveni teostes niikuinii liiga vähe. Mustonen mängis viiulipartiid delikaatselt, tõstes esile õhulisust ja sarnasust inimhäälele, kaasa arvatud retoorilised küsimused, hüüatused ja ohked. Selles suhtes meeldis eriti sonaadi 

A-duur teine osa, kus Beethoveni nooditekstist lähtudes esitati teema kõigepealt lihtsalt ja loomulikult (sageli võib siin kohe võimukat agressiivsust kuulda), jättes arenguruumi dramaatilisuse suunas. Laulvus ja kergus olid omased ka F-duur sonaadi interpretatsioonile. Üldse oli Mustoneni-Sillamaa Beethoveni tõlgendus meeldivalt inimlik ja antiheroiline, samas aga täis värve ja kontraste, virtuooslikkust ja enesekindlat jõudu. Weiter so!