Arutelu käigus kõlasid 2008. aastal lavastatud tõlketeostega seoses veel sellised nimed nagu Tõnu Õnnepalu (Paul Claudeli „Maarja kuulutamine”) ja Jaan Kuusik („Mis juhtus pärast seda, kui Nora oma mehe maha oli jätnud ehk Ühiskonna toed”). Kuna Kurtna auhinna laureaadilt eeldatakse pikema-aegset teatrile tõlkimise sleppi, langes vaekauss aga suuremate vaidlusteta Margus Alveri kasuks. Tema tõlkes on eesti lavadel mängitud tänaseks  juba üle kümne näidendi, eriti viljakas on ta olnud Éric-Emmanuel Schmitti loomingu vahendamisel. Alveri puhul tõsteti esile veel mitut asjaolu. Ta tõlgib mitmest keelest: 2008. aastal esietendunud võõrdramaturgiast on ta vahendanud näidendeid prantsuse (Éric-Emmanuel Schmitti „Oskar ja Roosa Daam”, Yasmina Reza „Tapatöö jumal”, Gerald Sibleyras’ „Grafiti”), katalaani (Jordi Galcerani „Grönholmi meetod”) ja poola  keelest (Andrzej Saramonowiczi „Testosteroon”). Tema tõlked on reeglina varustatud äärmiselt põhjalike kommentaaridega – puudutagu need kas võõrnimede hääldust, tekstis esinevate motiivide seletamist ja tausta avamist või põhjendusi selle kohta, miks on tõlkija otsustanud ühe või teise tõlkevaste või -lahenduse kasuks. Kõik eelöeldu annab tunnistust tõlkekultuurist. Margus Alveri näol on samuti tegemist tõlkijaga, kes – olles hästi kursis kaasaegse maailmadramaturgiaga – on eesti teatri tõlkerepertuaari oma asjatundliku valiku ja soovitustega vahetult mõjutanud ja rikastanud. Langetatud otsuse pärast pole seega põhjust südant valutada. Aleksander Kurtna nimeline auhind läks seda igati väärinud inimesele.