Andrus Joonase näitus „The Meaning of Life“ ehk „Elumõte“ Hausi galeriis kuni 1. VI. Avamisel oli rühmituse Suuresilla Rahvavabastusarmee (Andrus Joonas ja Indrek Koff) performance.
2. mai õhtul toimus Tallinnas viis näituseavamist. Neist vaid ühel sai näha performance’it. Hausi galeriis oli tegelikult kaks avamist: ülemisel korrusel Toomas Vindi maastikumaalid, all keldrikorrusel Andrus Joonase isikunäitus „Elu mõte“. Performance’i esitas kolmkümmend aastat tagasi Pärnu Suuresilla saunas asutatud rühmitus Suuresilla Rahvavabastusarmee, kuhu kuulub Joonase kõrval kirjanik Indrek Koff.
Hausis esitatud performance’il seisis Andrus Joonas galerii keskel vaibal, seljas väikelapse riided ja kandis kõhul, nagu ka Indrek Koff, teibitud kilefooliumist märssi, mis oli vedelikuga täidetud. Joonas hoidis kõrva ääres transistorraadiot ja püüdis sellest midagi jõululaulusarnast kuulata. Koff üritas performance’i alguses dialoogis publikuga sügavamõttelist juttu vesta – elu mõttest, pealisülesannetest, püüdes sugestiivselt isegi mõnelt pealtvaatajalt vastuseid saada. Jõudnud oma jutuga agooniastaadiumis Joonase juurde, selgus, et intellektuaalsete perspektiivide tajumise asemel on viimasel vaja hoopis inimlikku lähedust. „Isa, isa!“, tundis Joonas Koffis ära oma kinnisidee objekti. Koffki läks selle isiklikuma suhtlusvormiga kaasa ning leidis lähedust anuva lavapartneriga ühise suhtlusstiili. „Ema, isa!“, karjusid nad vaheldumisi, leides teineteises need, keda kõige rohkem vajame. „Isa, isa, ema!“, lõugasid nad järjest kõvemini, surudes ennast teineteise vastu, tehes puruks kõhul asuvad fooliumkotid, millest voolas põrandale vaibatäis ja veel enamgi kõhul soojendatud piima. 3,5% täispiim on sobiv ollus substituudiks kehavedelikele nagu veri, tatt või sperma ja seda saab esitlusel kasutada suuremates kogustes. Ajad on muutunud ja kes seda vangistatud piimamasinate ihuvedelikku ikka enam nii väga oraalselt manustab. „Sperma, veri, kala“, minu näitused lõhnavad alati hästi, kinnitas Joonas.
Joonase kunst on sünesteetiline, performance’id ja näitusel esitatud staatilised tööd on omavahel keerulises suhtes. Tasapinnalised autoritehnikas tööd võivad sisaldada performance’ites tekkinud või kantud asju: maalielementides võime ära tunda tema aluspesu, sõnumitega T-särke, verega voodilinasid. Hausis on eksponeeritud ka ohtra dekoratsiooniga kuldne kiiver, mida kandes on ta turvalisemalt loonud hulga tegevuskunsti. Tema kunst on elust enesest. „Lastehaiglas tehti minuga nii, siis nii,“ osutab ta kollaažile töödes „Aledoia. Taastusravi Pärnu haiglas I–II“ (2019), kus on kujutatud meditsiinilisi protseduure laste peal.
Performance’eid ja galeriis leiduvaid kunstilisi objekte võime üldistavalt eristada, lähtudes entroopiast. Olgu kui kaootiline tahes, kunstiteos vajab enda vormimiseks ja piiritlemiseks korrastavat energiat, kuigi järjest enam üritatakse neid piire nihutada. Performance seevastu on üldjuhul korda ja reegleid rikkuv, tehes nihkega eriliseks tavalise ruumi. Vaip ja suur piimaloik galerii põrandal oleksid võinud jääda maha uue kunstiteosena, ometi ruum koristati. See oli vaadeldav kui performance’i teine, mitteametlik osa, kus osatäitjad puhastusvahendite abil põranda ära kasisid. Kokkuvõttes töötasid need kaks osa koos vastu postulaadile, performance’i omadusele entroopiat suurendada, ja pärast toimunut oli põrand kindlasti puhtam kui enne.
Tõenäoliselt on iga kunstnik mingil loomeetapil kahvlis: kas ta peaks manifesteerima ühte ja sama isiklikku teost ning agendat järjest muutuvas vormis või siis hõlmama uusi ideid ja vaatenurki oma teosele, muutes loomingut universaalsemaks ja kergemini seeditavaks järjest suuremale publikuvalimile. „Aledoia“ on Joonase manifestatsioon 2000. aastast, millega ta tähistas esialgu oma lillemaale, kuid mis sujuvalt laienes kogu tema loomingule. Manifestatsioon on praeguse ühiskonna vastu kriitiline, kuid kunstilgi puuduvad ühiskonna muutmise vahendid. Kontseptualism on alla surutud tungide pseudointellektuaalne aseaine. Võttes seisukohaks isikliku elu paratamatuse ja võimatuse ühiskondlikke protsesse suunata, on tulem rõõmsatoonilised maalid, kus võib ära tunda näiteks peenise- ja südamekujutisi, mille visuaalidel suurt vahet ei olegi. Maalitud lilled assotsieeruvad tupega. Töödel kordub pitsatina värvine labakäe jälg. Siin tulevad mängu ka kehalised iseärasused ja autori teatud käelise tegevuse füüsiline piiratus.
Hausi galeriis võtab Aledoia kui autoripositsiooni kokku näitusele pealkirja andnud maal „Aledoia. Elumõte=111“, kus on kujutatud arvud 42 ja 69, käest kinni hoidev paarike ning taustal on stiliseeritud vaginaalne penetratsioon.
