Tutvusin Johnny B luulega ülikooli esimesel kursusel. Ilmselt oli see hea ajastus, sest luulemina teisitiolemisele rõhuv hoiak mõjus loetu taustal ootamatult intensiivselt ja põnevalt, mistõttu oli muljegi ehk sügavam, kui see oleks võinud olla mõnel hilisemal momendil. Jaan Isotamme ma ise ei tundnud, kuigi eks olnud mulgi ta tekstide, aga ka siit-sealt (osaliselt loengutel) kuuldud lugude põhjal kujunenud temast kui kirjanikust oma arusaam. Ühelt poolt oli see mõjutatud sellest, mida teadsin Isotamme noorpõlveuljuse ja traagika kohta, teiselt poolt ent ta sulest sündinud kärehäälse lüüriku Johnny B tekstidest, mille alusel sai jällegi oletada sugulust Ameerika biitkirjanduse häältega. Mõlemat võrdsustamistehet on Isotamme retseptsioonis tehtud korduvalt. See on ootuspärane, sest eks kutsu nii biitnike kui ka Johnny B luule end mitmeski mõttes „päriselu” taustal tõlgendama. Püüdmatagi siit edasi oletada, kui palju neis tehteis on eksitust või tõtt (jäägu see näiteks Isotamme isiklikult tundnud inimeste otsustada), tahan lihtsalt märkida, et pean teda üheks neist autoreist, kel paistab oma biograafiale igati õigus olevat.
Isotamme luuleplaati kuulates tabasin end küsimast, mis juhtuks, kui praegu debüteeriks üks Johnny B tonaalsusega meeshääl. Kas tajutaks temas veel ühe uussiira ning minakeskse autori tulekut? Reageeritaks tema möirgamisele kiirelt ja põlastavalt või hajuks see oletatav debüüt hoopis teiste noorte vihaste kooris ning kriitika ei teeks teda märkamagi? Millest saab õigupoolest alguse hinnang, et mäss paberil on kirjandusena kuidagi tähelepandav või suisa väärtuslik? Ilmselt on oluline eeltingimus see, kui palju luule ja luulemina oma väärtushinnanguid üldse kehtestada või vahendada suudavad. Olen mõelnud, miks on noorema luule vihasem osa mind tihtipeale pigem õlgu kehitama jätnud (loomulikult on ka erandeid, mis on selle võrra eredamad), olgugi et kas või Johnny B-ga võrreldes peaksid sealsed ängid mulle juba ühise aegruumigi poolest lähedasemad olema. Võib-olla ongi asi just selles, et kui mõne ainsuse esimese isiku anarhilise häälega hõigatud poeetiliste loosungite tagant ei aimu küpsemat läbinägelikkust või ka lihtsalt sügavamalt läbi tunnetatud seisukohti, mõjubki tulemus kokkuvõttes kuidagi magedana?
Tekstiplaat „Puhka rahus, Johnny B!” pole muidugi mingi debüüt, vaid hoopis selle vastand – pealkirja poolest hüvastijätt ühe tekstuaalse häälega. Saatuse irooniast, et sellise pealkirjaga valimik nii vahetult enne autori lahkumist ilmuma sai, ei maksa vist kõneldagi , selle asemel kordan hoopis üle asjaolu, et Isotamme viimased aastakümned olid sisustatud toimetamise ja tõlkimisega, uusi luuletusi ta juurde ei loonud. Nii jäigi Johnny B-l teatavas mõttes tähtsaks, vastikuks ja paksuks müüriltroonijaks saamata („Lurjus on see, kes peale kolmekümnendat eluaastat veel luuletusi kirjutab”*). On omamoodi imekspandav, et selline plaat ei ilmunud varem ja mingil muul kujul kui nüüd viimaks Eesti Kirjanduse Seltsi ja kirjandusmuuseumi „Kirjanike häälte” ühisprojekti väljalaskena. Esindavad need tekstid ju paberilt-lugemise-luulet õige vähe, paistes paljuski olevat mõeldud just esitamiseks-kuulamiseks.
Kes läheneb Isotamme luuleplaadile aga lootusega kuulda sel midagi prõmmuluule sarnast, peab muidugi pettuma. Tekstide sisu ning neid lugeva hääle kombinatsioon mõjub kohati suisa kummastavalt, sest autori lugemisstiil on vanemas eas pigem mahe, isegi tagasihoidlik. Tähelepanuväärselt on valikust välja jäänud Johnny B ehk kõige paremini tuntud tekst „Minu laulud pole / trykkimiseks / kassettide kirevaselgses hermafrodiitsuses / ega kirjandusajakirjade / vanaksläinud kahjutus impotentsuses …”, plaadi pealkirja peale mõeldes ilmselt taotluslikult. Tekstide valik järgib väga täpselt 1999. aastal avaldatud kogumiku „Mina Johnny B. Tekste aastaist 1967–1974” luuletuste järjestust, mistõttu võib selle raamatu kuulamise kõrvale hõlpsasti sirvimiseks võtta.
Uusi tekste see plaat niisiis juurde ei too ning prõmmu sel samuti ei kuule – rõhuasetused on mujal. „Puhka rahus, Johnny B!” sarnanebki kõige enam ehk arhiivimaterjali või helidokumendiga, autori loetud tekstid algavad ilma igasuguse (tema enda või väljaandja) sisse- ja väljajuhatuseta. Plaadiümbriselgi on sisu kommenteeritud vaid ühe väga üldise lausega, kujundusruumi on kasutatud autograafinäite kaasapanemiseks. Sellise napi vormistuse tõttu on plaat äärmiselt vahetu, autor on oma tekstidega esil ning sellisena on see igati hästi õnnestunud. Kui oleksin igatsenud sel Isotamme loomingust läbilõiget andval kogumikul kuulda midagi lisaks, siis just mõnda varasemat tekstisalvestust (kui neid peaks juhtumisi säilinud olema?). Valik saanuks dünaamilisem ning kuulajal olnuks võimalus saada osa ka sellest, mismoodi kõlasid Johnny B tekstid noore Isotamme esituses. Ent see kõrvalmärkus ei pisenda asjaolu, et tegemist on hinnalise helijäljega ühe nüüdseks lahkunud luuletaja loomingust, ning hoolika kuulamise korral tabab vilksamisi ka inimest nende tekstide taga.
* Luuletamisest loobumise põhjusi on Isotamm selgitanud Jaak Urmetile intervjuus „Tema, Johnny B. – üks tõeline poeet”. – Looming 2014, nr 7, lk 960–975.
