Niisiis, täiesti ootamatult kerkisid ühe filmi kaks laulu teineteisele ideeliseks konkurendiks. ?Pimedal ööl? kujunes ofitsiaalselt soosituks, riigiraadiost lõppematult kostvaks nostalgiliseks sõjalauluks, mida veteranid kähistavad liigutatult siiani. ??alandad? kajasid aga vangilaagreis tsifiiriklaasi taga, seda laulsid vintis näitlejad ja muud intellektuaalid oma olengutel, tudengid ebamugavais ühikais.
Mõlemad laulud on omas laadis kunstiliselt suurepärased, ehkki mina huligaanina eelistan teadagi ??alandasid?. Olen mõtisklenud, et miks lasti patriootilisse sõjafilmi seesugune muusikaline rööbitus. See ei saanud olla üksnes autorite salasepitsus, nende kiindumus Odessa pätimütoloogiasse. Haistan asja taga riiklikku tellimust või vähemasti sooja sanktsiooni. Suure sõja puhkedes lasti rindele ju suurel arvul vabatahtlikke kriminaalvange, neile loodi justkui võimalus mõsta vaenlase verega hingelt oma patud. Tegelikult lubati neil laagriürbid sõjamehe mundri vastu vahetada teadagi vaid seepärast, et vajati suures kvantumis kahuriliha. See platnoilaul innustavas sõjafilmis võis olla määratud neile nõukogude vormis võitlevaile krimkadele, et nemadki oma emotsioonidele ja võitlusvalmidusele toitu leiaksid.
Sõja lõppedes algas aga otsemaid igasuguste kõrvalmõjude väljajuurimine nõukogude kunstist. Platnoikultuuri levitaja, rahva lemmik Mark Bernes sattus turmtule alla. Koguni muusikaklassik Georgi Sviridov osutas Pravdas näpuga süüdistavalt Bernesi poole: ?Just tänu sellele näitlejale on toimunud vargaromantika jäle taassünd.? Viiekümnendail kirjutati: ?Mark Bernesi miljonilistesse tiraa?idesse ulatuvad heliplaadid on labasuse tipp.? Tema kohta öeldi ?mikrofonilaulja? ja ?restoranihääl?. Ent kõige hullem, ükski re?issöör ei usaldanud teda kutsuda enam filmidesse. Elu lõpul sai ta mõne pisirolli üliharva, sekka tuli aastakümme, kus ta võtteplatsilt üldse eemal hoiti. Hru?t?ovi väimees Ad?ubei lasi Bernesi tümitada ajakirjanduses, sest tema ja Marki vahel oli kunagi intrigeerivalt seisnud kaunis filmitäht Tatjana Piletskaja, toona oli diiva valinud hetkeks Bernesi.
Erinevalt Bernesist ei olnud Bogoslovski norutav või hingevõttev figuur. Temas peitus ka ätina närtsimatult nooruki seiklushimu, ta on aegade jooksul loonud hoogsa muusika ka põnevusfilmidele ?Aarete saar? (1938), ?Saladuslik saar? (1941), ?Viieteistkümneaastane kapten? (1946), ?Peata ratsanik? (1973). Aga äkki polnudki see romantikajanu, vaid helimeistri salahimu teha lõpuks ära Dunajevskile, kelle musa poistefilmis ?Kapten Granti lapsed? tasemelt ikka veel löömata. Elu on üks paradokside sõlm.