Näitusel “Akvarell muutuvas ajas” heidab Tiiu Pallo-Vaik tagasivaatava pilgu oma neli aastakümmet kestnud loometeele. 1960. aastate keskpaigast pealt eesti kunstielus sümpaatselt esil olnud Tiiu Pallo-Vaik on kunstnik, kelle loomingus on nii maal kui akvarell pidevalt teineteist täiendanud.
Kuid tundub, et olulisemad käändekohad, uuenduslikud ideed, otsingud ja teisenemised on Tiiu Pallo-Vaik esmalt just akvarellis läbi mänginud. Seetõttu on igati loogiline, et kunstnik toob oma loomingut retrospektiivselt üle vaadates esile just akvarelli.
Viinistu näitusele on Tiiu Pallo-Vaik valinud kolm kandvat teemat, kolm erinevat ajajärku, mida ühendab rohkem või vähem kujundi abstraheerimine.
Lisaks näitusele anti välja ka kataloog “Värvimeelne”, mis annab põhjaliku visuaalse ülevaate kogu Tiiu Pallo-Vaigu akvarelliloomingust aastatel 1966 – 2006.
Ilusa avaakordi annavad väljapanekule kunstniku 1960. aastate tööd. Tollal veel kunstiinstituudi tudengina kuulus ta rühmitusse ANK’64, mis kujunes oma ajastu mõttemallide julge intellektuaalse muutjana teatud vaimse ja loomingulise vabanemise keskseks fenomeniks Eesti 1960. aastate kunstiloos.
Tema 1960. aastate looming on silmanähtavalt mõjutatud anklikust suhestumisest moodsa kunstiga.
Dekoratiivsete kujunditega nonfiguratiivsetes töödes on ta võluvalt kasutanud mitmeid popkunsti võtteid. Samas on ta tundliku maalijana lisanud lapidaarse, selge kontuuriga pinnalisse kujundisüsteemi tubli annuse koloristlikku mängu, toonide gradatsioone ja värvide hõõguvust.
Tiiu Pallo-Vaigu 1970.-1980. aastate loomingut iseloomustab romantilis-sümbolistliku alatooniga realistlik motiivikäsitlus. Naiseliku lüürilise malbusega vaatleb ta elukeskkonda, inimesi, loodust ning linnamaastikke.
Sellel näitusel esitleb kunstnik sellest perioodist linnaruumi temaatikat selle ajalooliste kihistuste, avatuse ja suletusega. Nendes töödes, kus kujundid muutuvad üha mosaiigilikumaks, sillerdavatest väikestest värvilaikudest koosnevaiks kompositsioonideks, on märgata taas kunstniku käekirja abstraheerumist.
Ilusas kooskõlas varasemate loominguliste mõttekäikudega on esitatud kunstniku viimaste aastate väga isikupärase käekirjaga abstraktsetest akvarellide valik.
Juba 1990. aastad tõid kunstniku pildisüsteemi tugeva muutuse: julgelt heitis ta kõrvale paar aastakümmet hästi toiminud väljendusviisi ning jõudis taas üha üldistatumas motiivistikus edasi liikudes abstraktse pildikeeleni. Kui Tiiu Pallo-Vaik kasutas oma 70.-80. aastate akvarellides motiive, millel oli enamasti metafoorne tähendus, siis nüüd ei vaja kunstnik enam mingit jutustavat vihjet. Paberile jõuavad vaid talle olulistest hetkedest talletatud emotsioonide peegeldused.
Näitusel tekib tahtmatult paralleel noore kunstniku 1960. aastate abstraktsionismi etapiga teel loomingulisele vabadusele.
1990. aastate keskpaigast hakkab kunstnik oma akvarellides ka kollaaži kasutama: esmalt rebitud fragmente varem valminud töödest, viimasel ajal töö käigus, uute ideede tekkides osa pildipinnast taas kinni kattes, et see uuesti läbi maalida. Nii tekitab kunstnik ühes pildiruumis hoopis laiema mängumaa. Kõrvutades akvarelli õrna õhulisust kleebiste teravate servadega, ühendab ta meditatiivse harmoonilisuse kohati ootamatugi dünaamilisusega. Tekkinud uued tasapinnad lisavad Tiiu Pallo-Vaigu teostesse emotsionaalset mitmekihilisust. Samas töötab ta kohati nagu süvenenud uurija, võttes oma piltidelt värvi maha pestes aina ülearuseid kihte vähemaks. Nii puhastub ta teostes välja kõige olulisem: puhtad emotsioonid, visioonid ja assotsiatsioonid. Viimastes töödes esitab kunstnik oma mõttemängude kulgu aina napima, kuid rafineerituma värvikäsitlusega.
Samas jätab ta vaatajale üha suuremate tõlgendusväljadega mõtteruumi.
Viinistu kunstimuuseumi tünnide roostes seinte rustikaalne taust toob ootamatult hästi esile Tiiu Pallo-Vaigu akvarellide värvilummuse – nii jõulise koloriidi kui ka vaevu aimduvad peened tooninüansid.
