Miks meenutan seda nii üldtuntud fakti? Põhjuseks artikli pealkirjas sisalduv – akustika. Teatavasti ehitati Estonia draamateatriks ja probleem saali akustikaga on püsinud tänase  päevani. Usun, et ka Miliza Korjus, arvestades ka nooruse kogenematust, ei suutnud end selles saalis maksma panna. Seda akustikat on ju püütud parandada, kuid kuulanud kahel järjestikusel õhtul kõrvuti saalides lauljaid, kellest enamiku kvaliteeti ei tule häbeneda, soovin tõesti valjuhäälselt toetada uue ooperisaali ehitamist! On tuliselt kahju, et plejaad noori lauljaid, kes meil hetkel olemas, peab veel aastaid ennast ruineerima, enne kui pääsevad lavale, mille  akustilised tingimused lauljat abistavad. Tahaks loota, et neil, kelle käes raha ja otsusetegemise võim, sellest ometi ükskord aru saavad! Ja nüüd siis muusikast ja veidi ka rüüst, milles seda publikule pakuti. Väga meeleolukalt ja hea teostusega serveeriti kõla- ja pildimaterjal Miliza Korjusest: T. Mackebeni „Warum?” ja katkend filmist „Suur valss”.

Kui sel õhtul esinenud lauljate kohta saab öelda põhiliselt tunnustavaid sõnu, siis õhtu  visuaalne-vormiline külg tekitas küll hämmingut. Muusikale ja säravale lauljale pühendatud rõõmus sündmus oli ilmselt tahetud ülirohkete lillepüramiididega kuhjatud kõrgete vaaside reaga viia 1930. aastate Hollywoodi atmosfääri, kuid millegipärast rippus kõige kohal kuningas Gustavi surimask Verdi „Maskiballi” lavastuse kujundusest! Kui põhjuseks oli kontserdi I osa pealkiri „Tõsine mask”, siis miks küll fataalseim neist? Hoopis jahmatas teise poole „Lõbus mask” tõlgendus: külgkulissidest seiras toimuvat lausa kaks kipssurimaski (samast lavastusest)! Jäi ka hämaraks, milles seisnes lavastaja funktsioon, sest lauljad tulid lavale, laulsid oma loo ja kõndisid kulissidesse. Teist poolt elavdasid mõneti kostüümid. Lauljale on suur eneseületus tulla terviku kontekstist välja kistud aariaga tühjale lavale ja panna hetkega elama persoon, keda ta ooperis kujutab.

Seega oleks vist viimane aeg ka meie  laval minna teed, mida mujal juba ammu praktiseeritakse, ja anda lauljale vähemasti liikumisvabadus – see pole kammerlaul, kus laulja on aheldatud klaveri orva! Lauljad pakkusid ilmselt endast sõltuva maksimumi. Stabiilselt heakõlaline Heli Veskus oskab ka selles akustikas end maksma panna, kuigi tempo tundus kontsertettekande jaoks ülemäära aeglane. Väga uhkete kõrghelidega kõlas Mart Madiste Calafi „Nessun dorma”  Puccini „Turandot’st”. Sillerdava kõla ja väga veetleva karismaga oli Liisi Kasenõmm, kuid praegu ei ole Mimi Puccini „La Bohème’ist” veel vist päris tema pärusmaa, vähemasti mitte sellise akustikaga saalis. Annely Peebo on lugupidamist vääriv persoon, tema vokaalne täiustumine on pidev ja oskus „püksrollide” kujundamisel veenev – nii Romeona (Bellini „I Capuleti e i Montecchi”) kui vürst Orlovskina J. Straussi „Nahkhiirest”. Priit Volmeri Philipp II Verdi „Don  Carlost” kõlas paljutõotavalt – tema edu pant on pidev vokaalne täiustumine ja tundevarjunditega musikaalsus. Kädy Plaasi Gilda „Rigolettost” oli habras, soe ja klaarikõlaline. Praeguse Estonia kaks toekat baritoni, Rauno Elp Renatona „Maskiballist” ja Jassi Zahharov Scarpiana „Toscast” pakkusid oma parimaid omadusi nii vokaalselt kui emotsionaalselt: esimene väga tiheda kontsentratsiooni ja säravate kõrgtoonide kandvusega hääles  ning teine lopsaka, kohati vahest liialt laiutava iseloomuga tooni, kuid kahtlemata saali täitva ja karismaatilise tämbriga. Kontserdi teise poole naelaks kujunes Aile Asszonyi Fiordiligi aaria Mozarti „Così fan tutte’st” – uskumatu, kui palju võib üks inimhääl areneda! Lauljanna on muidugi juba mõned aastad meie kuulajaid rõõmustanud, sest ta on väga põnev muusik! Kuid ikka ja jälle on ta üllatanud mingi uue tahuga oma hääle värvipaletil. 

Säraga, lustivalt, vaimukalt ja heakõlaliselt esitasid P. Volmer ja René Soom dueti Donizetti „Don Pasqualest”. Kahjuks jäi veidi hapraks ja kiretuks Liisi Kasenõmme ja Aare Saali duett Mozarti „Don Giovannist”, kuigi mõlemad sobivad ilmselgelt nendesse rollidesse nii hääleliselt kui kujult. Meeldiv oli taaskohtuda Donizetti „Tuhkatriinu” briljantselt paika pandud I vaatuse finaaliga, laval Helen Lokuta, Oliver Kuusik, Juuli Lill, Kristina Vähi, Rauno Elp, Aare Saal, Mart  Laur ja Estonia meeskoor. Kokkuvõtteks tsiteerin üht lõiku Eri Klasi memuaaride kogust „Kes ma olen?” ( lk 142): „Kui dirigent lauljat ainult saadab, siis tekib lauljal tunne, et ta on helilooja järel juba järgmine tegija, et tema võib laulda nii kiiresti või aeglaselt, kui tahab. Kui tal on mõni noot väga hästi käes, siis teeb ta selle noodi peal fermaadi. Tegelikult algab asi orkestriaugust, kus dirigent tõlgendab helilooja loodut … Mina peaksin  olema kogu selle muusika tõlk, selle helilooja tõlk, et sellest tuleks õige vorm välja”. Kunst pole sport, kus mõõdetakse kiirust, kaugust, kõrgust, ja ka maitse-eelistused ei luba võrrelda võrreldamatut. Kuid ära kuulanud Berliozi „Fausti needmise”, tajusin sellesama akustikaprobleemi tõttu teravalt ebavõrdsust ja ebaõiglust. Kuivõrd privilegeeritud olukorras on Estonia kontserdisaalis laulja – muidugi juhul, kui kõlavahekorrad on targalt balansis  hoitud. Kuna olen kuulanud-vaadanud „Fausti needmise” lavastust Soome Rahvusooperis ja METi otseülekannet Coca-Cola Plazas – esimeses laulis Margueritet hunnitu häälevärviga Lilli Paasikivi ja teises veelgi täiuslikum Suzan Graham –, siis ei oodanud ma mingil juhul nii plahvatuslikku muljet, nagu sellel õhtul pakuti! Algas kõik juba orkestri esimestest taktidest – dirigendi pulsitaju nii viimse keharakuni kaasahaarav. Järgnes  tutvus küllaltki huvitava tenoriga Fausti rollis (Richard Carlucci),vapustavalt erk ja hämmastavas uudsuses kõlas orkestrilt ülipopulaarne „Ungari marss”, kompaktse ja tasavägises tämbrite tasakaalustuses ning väga paindliku dünaamilise skaalaga paistis silma segakoor Latvija.

Tihedakõlaline itaalia bassbaritonide malliga Méphistophélès (Jean-Luc Chaignaud) ja kogu õhtu täiuslikem hingekosutus – Stepanie Houtzeeli Marguerite! Mõlemad suured stseenid  – „Laul Thule kuningast” (jumalik kooskõla altviiuliga) ja Romanss kõlasid uskumatus siiruses, puhas, kirglik sisseminek sellesse nii omanäolisse Goethe „Margarete vokilaulu”, mille juhatab sisse jumalik inglissarve melanhoolne ja pikalt kulgev teema ning kogu teostuse kulmineerumine ahastavasse igatsusse – see oli tõesti vapustav!