Enne kui rääkida tollest muusikaõhtust, tahan iseloomustada Kuuskmanni kui silmapaistvat fagotisolisti. Pole vist uudis, et fagott on puupillide perekonna suurim, madalaim ja pealtnäha kohmakaim instrument. Eks see nii olegi, aga Kuuskmann on ere näide, et meistri käes võib fagott muutuda sama väledaks ja paindlikuks pilliks nagu flööt või viiul. Flööt ja viiul just seepärast, et kontserdil sai muu hulgas kuulda Bachi Partiitat a-moll BWV 1013, mis on originaalis kirjutatud sooloflöödile, ja Arvo Pärdi teost „Spiegel im Spiegel”, kus soleerivaks instrumendiks on viiul. Seade flöödi- ja viiulipartiist on teinud muidugi Kuuskmann ise. Nii kontsert kui plaat näitavad kujukalt, kui mitmekülgne interpreet ta tegelikult on. Heidame pilgu tolle muusikaõhtu kavale: Johann Sebastian Bach, Tõnu Kõrvits, Kristjan Randalu, Arvo Pärt, Luciano Berio ja Daniel Schnyder. Ning lisalooks veel bossanovakuningas Antonio Carlos Jobim humoorikas interpretatsioonis, eesti rahvaviisi tsitaadiga!
Nii mitmekülgse kava nagu „Bachist bossanovani” kokkupanemine eeldab igalt interpreedilt väga head orienteerumist muusikalistes ajastutes ja ka rikkalikku kogemuste pagasit. Mis puutub esinemiskogemustesse, siis neid on Kuuskmannil sõna otseses mõttes rahvusvahelises mõõtkavas. Kui aga rääkida stiilitajust, siis siin tekkis minul üks väike küsimus. Asi puudutab Bachi a-moll Partiita ettekannet. Nimelt kasutas Kuuskmann siin Allemande’is nn ringhingamise tehnikat, mis seisneb lühidalt selles, et pilli puhumine ja õhu sissehingamine toimub üheaegselt, andes tulemuseks katkematu legato, mis kõlab iseenesest väga efektselt. Samas on teada, kui oluline roll Bachi muusikas üldse ja teostes sooloinstrumentidele eriti on varjatud mitmehäälsusel. Teadupärast saavutatakse varjatud mitmehäälsus ühehäälsel pillil nagu flööt või fagott eri registrites motiivide erilise rõhutamisega mitmesuguste artikulatsioonivõtete abil. Seekord kasutatud ringhingamisega saavutatud katkematu legato paraku nullis artikulatsiooniliselt ära Bachi muusika varjatud mitmehäälsuse.
Õnneks Bachi Partiita teistes osades niisugust probleemi ei tekkinud. Ent seesama ringhingamine on täiesti asendamatu mängutehnika niisuguse kõrgtasemel virtuoossust nõudva oopuse puhul, nagu seda on Luciano Berio (1925–2003) 20minutine „Sequenza XII” (1995), ilmselt kõige keerulisem soolofagotile kirjutatud teos maailmas. Kogu seda erinevate mänguvõtete arsenali, mida Kuuskmann siin kasutas, on võimatu sõnades edasi anda. Kõik need kiirenevad repetitsioonid, frullato’d ja ülemhelide multifoonilised mitmehäälsuse efektid mõjusid ühtekokku täiesti hämmastavalt. Esituslikuks tervikuks vormis Kuuskmann selle mängutehnilise tulevärgi hästi läbi tunnetatud dünaamikarežiiga. Sama läbimõeldud dünaamikarežii iseloomustas ka Tõnu Kõrvitsa (1969) soolofagotiteose „Laul kaugele sõbrale” (2005) ettekannet, kus mäng veerandtoonidega laiendas loo rikkalikku värvigammat veelgi. Mis puudutab ansamblikooslust Kristjan Randaluga, siis esituslikult oli kõige põnevam kahtlemata Šveitsi päritolu Daniel Schnyderi (1961) Sonaat fagotile ja klaverile. Selles rõhutatult neoklassikalises võtmes loos on küllaga tänuväärset materjali erinevate karakterite kujundamiseks.
Näiteks on energilise esimese osa motoorikas ja kvadraatsetes kordustes peidus midagi jaanräätsalikku, teise osa romantilises tunglevuses võib kangastuda suure romantiku Liszti vari. Aga Sonaadi kolmas osa on Schnyderil nii tokaatalik skertso, et üleminek Keith Emersoni stiilis finaalile tundubki ainumõeldava stiililahendusena. Kui selle ettekande puhul natuke norida, siis Randalu on nii jõulise mängumaneeriga pianist, et kippus skertsos oma dünaamikaga fagotti lausa nurka suruma. Muuseas, Kuuskmanni-Randalu plaadil „Nonstop” mingit kõlatasakaalu nihet tolles skertsos ei tekkinud. Ka Bachi eelmainitud Allemande kõlas plaadil märksa reljeefsemalt kui kontserdil. Nii et kokkuvõttes meeldivalt mitteakadeemiline muusikaõhtu, kus kõlasid ka „akadeemilised” teosed.