„Akadeemilise kammermuusika” sarjas andsid kontserdi Kadrioru lossis plokkflöödiduona EMTA doktorant Reet Sukk ja European Recorder Teachers Association Estonia juhatuse esimees Taavi-Mats Utt. Mõlemad on ennast täiendanud plokkflöödi erialal Haagi Kuninglikus Konservatooriumis Jeanette van Wingerdeni juures ja see märgib juba korralikku hollandi plokkflöödikooli. Taavi-Mats Utt on minu teada ka hinnatud pillimeister, kes tunneb põhjalikult ajaloolisi puupuhkpille ja on neid võimeline heade tulemustega kopeerima.
Mõlemad interpreedid on paratamatult süvenenud ka instrumendi ajalukku ja seda oli ka meeldivalt märgata kontserdi kavalehe vormistuses: ammu pole lugenud nii põhjalikku tutvustust esitatavate autorite ja nende pillide kohta, millega teost mängitakse. Mis veelgi põnevam, kavaleht sisaldas ka esitajate enda poolt hästi kirjutatud soovitust heade muusikaelamuste nautimiseks.
Kavasse oli võetud teoseid XIV sajandist kuni helitööni, mille loomeaastaks 1981, ja see oli vägagi monoliitse duona esitatud, Louis Andriesseni (1939) teose pealkirjaga „Ende” esitas aga Reet Sukk üksinda, kuid see-eest kahel plokkflöödil. Selle autori lühikesest annotatsioonist saame ka teada, et lugu on kirjutatud kogu klassikalist muusikat enim mõjutanud interpreedile selles maailmas. Selgub, et selleks on taani plokkflötist ja dirigent, XVIII Sajandi Orkestri asutaja Frans Brüggen. Kas kõik on sellega nõus? Ei kuule vastuväiteid! Jäägu siis nii.
Tagasi asja juurde naastes tuleb tunnistada, et XX sajandi helilooming oli esindatud veel ühe loojaga ja selleks osutus ei keegi muu kui John Cage, kelle „Sonaadi kahele häälele” (1933) interpreedid esitasid. Need (nagu interpreetide soovituses kirjas) „vähemalt ajaliselt meile lähemad väärtused” värskendasid esitatavat kava üsnagi märgatavalt. Samast soovitusest on lugeda, et „plokkflöödiansambliga saab mängida polüfoonilist kunstmuusikat”, mis tõepoolest ei salli vastuvaidlemist, sest vastab tõele. Artistide esitatud duomuusika, mis jääb vahemikku XIV–XVIII sajand, on ju kirjutatud imitatsioonile või suisa kaanonile toetudes ja nõuab head süvenemisoskust, „et avada see uks, mille taga on oodatud rahu ja avatus” (annotatsioonist). Kavaleht väidab veel, et ükskord sinna sisenedes on sealt kahju lahkuda. Tuleb väitega nõustuda, kuigi teeks pisikese korrektuuri, et ühest korrast ei tundu ehk piisavat eeldatava tulemuse saavutamiseks.
Eriti kehtib minu väide kava algusosa kohta, mis sisaldas pedagoogilisi harjutusi kahele häälele (bicinium). Edasi kulges asi lustlikumalt, eriti, kui esitati Jacob van Eycki „Fantasia & Echo” kogumikust „Der Fluyten Lust-hof”. Mitte üksnes seetõttu, et kaja imiteeris Reet Sukk teisest ruumist, vaid ka fantasöör Taavi-Mats Uti meisterlikkus oli hästi nauditav. Pille vahetati pea iga teose esitamiseks ning teinekord demonstreeriti ka oma suhtumist esitatavasse, kui toonitati, et Cage’i Sonaati mängitakse Yamaha masstoodangul, s.t plastikpillidel.
Vahetatavaid pille oli eksponeeritud terve lauatäis ja mõned neist eeldatavasti päris haruldased, näiteks Pierre Dancian Philidori Süidi kahele altplokkflöödile esitamisel. Annotatsioonis on kirjutatud, et teos mängiti Paul Bressani altplokkflöötide koopiatel, kus ainsaks teadlikuks erinevuseks originaalist on elevandiluu asendamine mammutiluuga.
See selleks, kuid teose ettekanne oli kavas küll ainuke, kus esines tugevaid intonatsioonihäireid madalas registris. Asjatundmatu kõrv ja silm ei teinud kindlaks, kas Jacques Paisible’i Sonaat esitati samadel instrumentidel, kuid seal probleeme polnud.
Kava (kui välja arvata Cage ning Andriessen) oli üles ehitatud peaaegu kronoloogiliselt ja seega kujunes kontserdi finaaliks Telemanni „Kaanonsonaadi” meeleolukas esitus. Puänt oleks olnud aga hästi efektne ja mitmemõtteline, kui programmi oleks lõpetanud Andriesseni „Ende”.
