Sarjas “Akadeemiline kammermuusika”: KADRI-ANN SUMERA (klaver), HELEN VÄSTRIK (viiul), KRISTIINA OLEV (vioola) ja ARDO VÄSTRIK (tšello) Kadrioru lossis 18. XI, kavas Mozart ja Kantšeli.
“Akadeemiline kammermuusika” tõi läinud laupäeval Kadrioru lossi saali noored kammermuusikud – kes lõpetanud akadeemilise hariduse, kes lõpetamas. Kadri-Ann Sumera (klaver) on alustanud Tallinna muusikakeskkoolis, lõpetanud Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (professor Peep Lassmann) cum laude ja Kölni muusikakõrgkooli (professor Arbo Valdma) magistrikraadiga.
Helen Västrik (viiul) pisut teises järjekorras, st Tallinna muusikakeskkool ja siis Berliini Kunstide Ülikool (professor M. Boettcher) ja nüüd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia magistrantuur (dotsent Urmas Vulp).
Kristiina Olev (vioola) on aga hoopis alustanud Ülenurme muusikakoolist ning tulnud pärast Tartu Elleri-nimelist muusikakooli Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiasse (professor Tõnu Reimann).
Tšellist Ardo Västrik on samuti alustanud Tallinna muusikakeskkoolis, siis Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia (professor Peeter Paemurru), siis Madridi Kuninglik Kõrgem Konservatoorium (professor Iagoba Fanlo) ja nüüd Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia doktorantuur. Sellised on tänapäeva noorsoo haridusteed, kuid kokku saavad nad ikka Kadrioru lossis.
Ning kokku said nad kammermuusika kavaga, kus autoriteks Wolfgang Amadeus Mozart ja Gia Kantšeli. Miks selline valik? Sellest on väga täpselt ja meisterlikult kavalehel kirjutanud Kadri-Ann Sumera. Ta on kirjutanud nii: “Mozarti muusikat iseloomustab ülim elurõõm, elavus ja säravus, Kantšeli loomingut pigem raskemeelsus, maailmavalu ja aeglus. Siiski on nende muusikas midagi ühist: selgus ja läbipaistvus ning teatud igavikulisus. Mõlema väljendusviis on napp ja klaar, karge ja vahetult siiras.”
Ja veel Kantšeli teosest “Klaverikvartett in l’istesso tempo” (1998): “Kvartett on justkui üks lõputu väljahingamine, ohe, vaikuse muusika. Selles teoses saab õhk kuuldavaks.” Veel on kavalehele toodud Kantšeli enda tekst, kus ta ütleb järgmist: “Väljendan oma mõtteid ülimalt lihtsas muusikalises keeles. Loodan, et mu stiili sihilikku lihtsust ei aeta segi minu arvates kõige ohtlikuma fenomeni – ükskõiksusega.” Autori, kes oma nooruse suurvormides on olnud ka äärmiselt võimsakõlaline ja paljusõnaline mure, on küll asjatu, sest absoluutse selgusega kostub tema lihtsusest “südamevalu ebatäiusliku maailma pärast”. Juubilar Mozarti loomingust oli kavas Duo viiulile ja vioolale G-duur KV 423 ning Klaverikvartett g-moll KV 478.
Aastaid tagasi, kui käivitati interpreetide liidu kammermuusika sari, püstitati põhimõtteline nõue, et kontserdipaigas, kus vaheaeg ei ole mitmetel põhjustel võimalik, on mõistlik, kui esitatav kava ei ületa ajaliselt ühe tunni piire. Kuna sealt edasi muutub ka parim kava parimas esituses mõnevõrra tülikaks kuulata. See on kindlasti nii ja selle paikapidavust tõestasid suurepärased muusikud veel kord möödunud laupäeval Kadriorus.
Üleliigseks osutus, muide, esimesena ette kantud teos, seega Mozarti duo, ning seda vaatamata asjaolule, et paberil (st kavalehel) näeb kava väga hea välja. Absoluutselt tasakaalus oleks kava olnud piisavalt mureliku tänapäevaga versus muretult särav (?) minevik, mida esitatigi väga kõrgel tasemel. Ma olen kaugel ütlemisest, et hea kontsert on lühike kontsert, kuid olen siiski veendunud, et hea kontsert on täpse pikkusega kontsert. Lisan veel niipalju, et klaverikvartett ja -kvintett on žanrid, millesse tasub süveneda, head muusikat on palju.