31. oktoobril 2019 Eesti Kirjandusmuuseumis

Vaikimine kätkeb endas mitmesuguseid sotsiokultuurilisi aspekte, mis avaldavad mõju kõigile välitöösituatsioonis osalejatele ning on määravaks teguriks ka arhiivikogude kujunemisel. Mahavaikimine ja vältimine on üks võimu teostamise viisidest, ent vahel ka ühiskondlik kaitsemehhanism. Ühelt poolt on vaikimist käsitletud sotsiaalse jõuna, mis annab võimaluse kontrollida kultuurilist teist (nt võõrale kõigest ei räägita – tabulisus ja grupikuuluvus). Teisalt on vaikimine seotud sotsiaalse tõrjutuse ja marginaalsusega ühiskonnas (nt vallasemad, puudega inimesed, seksuaalvähemused).
Vaikimise aspekt ilmutab oma kohalolu ka arhiivimaterjalis. Rahvaluulekogusid on kritiseeritud neis leiduvate nö valgete laikude pärast ja arutletud arhiiviainese representatiivsuse üle. Väljajätted rahvaluulekogudes on ühelt poolt tekkinud ideoloogilistel põhjustel (nt nõukogude perioodil ei kogutud kuigivõrd religiooniga seotud pärimust), aga kogumist on piiranud ka mitmesugused moraalsed ja esteetilised eelistused. Ilmselgelt pole ka tänapäevased kultuuri ja folkloori jäädvustajad avatud kõike ja kõiki jäädvustama. Seega võime küsida, millised teemad jäävad tänapäeval uurijate poolt tähelepanuta või millistel teemadel pole inimesed altid kõnelema. Kas ja kuidas on jäädvustatud kogemusi (nt kehalisi), mille sõnastamine on keeruline, ning kuidas märgata iseenesest mõistetavaid ja argiseid olukordi uurija töös. Vaikimise ja vältimise aspekti tõstatamine annab muuhulgas võimaluse uurida mitmesuguseid normatiivsest käitumisest hälbivaid nähtusi ja delikaatseid teemasid (nt vägivald, seksuaalsus, poliitilised hoiakud, religioon jms).
Ootame kõiki Akadeemilise Rahvaluule Seltsi 16. sügiskonverentsile „Vaikimisest välitööde kontekstis“,
Kava
http://www.kirmus.ee/est/info/%C3%BCritused/