Muide, Peep Lassmann on pea igal hooajal esinenud ka mitmes koosseisus ansamblipartnerina ning seda hämmastavam on tema seekordne ülivirtuoosne soolokava, milliseid reeglina harrastatakse pigem sportlikus nooruses kui tasakaalukas küpsuses. Pianist Lassmann on alatasa olnud aldis riske võtma, nii ka seekordse kavaga: Rossini-Liszti “Aaria “Stabat mater’ist””, Verdi-Liszti “Kontsert-parafraas “Rigoletto””, Liszti “Transtsendentne etüüd” nr 12 b-moll “Chasse-neige” (“Tuisk”) ja Liszti “Hispaania rapsoodia”.
Peep Lassmannil on mitmeid eripärasusi ja üks neist on ammu tuntud asjaolu, et tema kontsertklaveril on alati pult omal kohal ja sellel kindlasti esitatava teose noot. Ka Liszti kava polnud erand, kuigi ega sinna, s.t nootidesse pole just liiga palju mahti pilku heita. Absoluutselt mõistetamatu oli aga fakt, et kui tõepoolest oli üks kord vajadus sinna siiski pilk heita, siis oli noot just õige koha pealt avatud – reeglina sedasi ju ei juhtu. Ütleme siis nii, et tugevate poolt on ka õnn.
Kõik juba ilmselt ootavad, et millal ma alustan jutuveeretamist Kadrioru lossisaali akustikast ja sealse kabinetklaveri kesisest kõlast ning Liszti muusika mahtumisest või mittemahtumisest nii väikesesse saali. Lugejate ootusi tuleb ju täita, kuid seekord mõnevõrra teisest rakursist. Juba Rossini-Liszti “Aaria” ajal torkas kõrva klaveri ühtlane kõla kõigis registrites, mis “Rigoletto-parafraasis” ja kogemuslikke piire ületavas (transtsendentses) etüüdis “Tuisk” kostitas kuulajaid ka päris korraliku orkestraalse kõlaga.
See oli päris meeldivalt üllatav tulemus ning siis meenus mulle, et enne kontserdi algust väljus saalist klaverimeister Ants Saluraid ja pillas minu tervitusele vastuseks: “Tegin kõik, mida oskasin!” Tuleb välja, et ka selle klaveri saab korda teha ja ta pidas häältki lõpuni, mis Liszti esituste puhul pole üldse tavaline, rääkimata keelte katkemisest ja muust sarnasest. Justkui klaveri seisukorra kontrollimiseks esitas pianist lisapalaks õrnalt kõlarikka Oliver Messiaeni helitöö ja see toimis suurepäraselt kõigist aspektidest hinnatuna.
Kontserdi kavalehel on professor Lassmanni kohta käivas annotatsioonis kaks silmatorkavat ja meeldejäävat lauset. Esiteks: “Peep Lassmann on väljapaistvamaid pianiste Eesti muusikaloos” ja teiseks: “Tema soolokontserdid on suursündmuseks Eesti muusikaelus”. Olen absoluutselt nõus eeltoodud väidetega ja seda enam imestan, kuidas meie ajakirjandus ei suuda iseseisvalt mõelda ega otsustada, mis on suursündmus ja mis on lihtsalt sündmus. Ja mis ei ole sedagi. See kehtib absoluutselt võrdselt nii kirjutava kui elektroonilise pressi kohta, kus on kultuuritoimetustes palgal massiliselt töötajaid, kuid ükski väljaanne ei ole nädala jooksul sündmusele reageerinud. Võimalik, et neid töötajaid ei peaks nii palju olema, siis ehk võiks allesjäänute puhul oodata sündmustele ka reaktsiooni.
Tõsi on see, et toimunut võib hinnata kui akadeemilis-pianistlikku tulevärki, mis sobis suurepäraselt nii “Akadeemilise kammermuusika” hooaja lõpetamiseks kui uue hooaja avamiseks.