Ka metoodilised variandid on sõnastatavad sadat erinevat moodi, iseloomustuseks üks näide omaenda lapsepõlvest. Õppisin teist või kolmandat aastat t?ellot Laine Leichteri juures ning ta saatis mind noodikokku, et välja võtta Dotzaueri etüüdide esimene vihik. Noodikoguhoidja esimest ei leidnud ja andis viimase.
Silmitsesin suure ehmatuse ja arusaamatusega seda mustavat noodirägastikku, mis ei mahtunud kuidagi minu alghariduslikule baasile, kui mind selle tegevuse juures leidis viiuliõpetaja Voldemar Saul. ?Jaa,? sõnas ta oma elutarkuse kõrguselt, ?ka viiulimängu õppimisel on kaks äärmuslikku metoodikat: üks on põhimõttel lihtsamalt keerulisemale, aga teine nii, et annad lapsele viiuli ja Paganini viiulikontserdi noodid ja viieteist aastaga õpetad talle selle selgeks. Muide,? lisas ta, ?see esimene variant võtab sama palju aega.?
Kõik revolutsioonilised ja reformaatorlikud süsteemid, kaasa arvatud aeg-ajalt sündivad ?imelaste vabrikud?, mahuvad tegelikult Voldemar Sauli metoodilistesse raamidesse ning tulemuslik eesmärk peab alati andma kõrgkultuurse, nii manuaalselt kui mentaalselt võimeka instrumentalisti, kes on valmis probleemideta startima võimalikult pikale distantsile selle elukutse karmis elumaratonis. 15 ? 18 aastat on seejuures minimaalne aeg, mis kulub süstemaatiliseks kahepoolseks pühendumiseks nii sellile kui teda juhendavale meistrile.
Miks selline sissejuhatus? Aga sellepärast, et 10. juulil astus ?Akadeemilise kammermuusika? sarjas Kadrioru lossis kuulajate ette sonaadiduo Mikk Murdvee (viiul) ja Sten Lassmann (klaver). Esimene lõpetas tänavu Sibeliuse Akadeemia ja teine Eesti Muusikaakadeemia. Koosmusitseerimise staa? on neil vähemalt ühe viisaastaku pikkune, kui arvestada klaveritrio Fratres (pluss Kristjan Saar) ajalugu. Need kaks noort meest on tüüpiline näide heast ja kõikehõlmavast muusikaharidusest, mida tänapäev võimaldab.
Mikk Murdvee on lõpetanud Tallinna Muusikakeskkooli (TMKK), astus Eesti Muusikaakadeemiasse (EMA) ja lõpetas Sibeliuse Akadeemia professor Mari Tampere-Bezrodny juhendamisel, olles täiendanud ennast professorite Klessi, Igor Bezrodny, Ahtjamova, Boettcheri, ?ihmurzajeva jpt juures.
Ka Sten Lassmann lõpetas TMKK, jätkas EMAs ning käis ära nii Pariisi Konservatooriumis kui Londoni Kuninglikus Muusikaakadeemias. Sellised õppe-elulood on täna parimad standardid, mida meie aeg võimaldab.
Sonaadiduo esitas Beethoveni Sonaadi nr 7 c-moll (op. 30 nr 2 ) ja Francki Sonaadi A-duur. Mõlemad teosed on ?anri tippude hulgast ning Beethoveni Seitsmendas tundus mulle interpreetide kontseptsioon hästi arusaadavana ja nii ka pärale jõudvana, mis ei ole sugugi igapäevane nähtus. Kõlaline tasakaal, kujundlikult selge mõtlemine ja klassikaliste vormide valdamine on need näitajad, kus Murdvee-Lassmannil probleeme pole.
Francki kõigil ja kogu aeg kõrvus kõlav Sonaat omab sellele vaatamata terve hulk salakarisid, mida alati vältida ei õnnestu. Mäletan hästi Mikk Murdvee vanaisa, professor Vladimir Alumäe loengut nende karide teemal. Lühike probleemide loetelu oleks järgmine: I Allegretto ben moderato vormi laialivalgumine; III Recitativo-Fantasia retoorika hägusus; finaali Allegretto poco mosso tempo perspektiivne täpsus. II Allegro?s tuleb ainult noodid ära mängida, muid ohte seal ei ole (nii ütles Alumäe).
Murdvee-Lassmann leidsid nendest probleemidest lähtuvalt häid lahendusi, kuid süvenemis- ning viimistlusreserve jääb selle sonaadi esitusel töötsooni veel kuhjaga. Noorte meeste energeetika ja värske mõtlemine on see potentsiaal, millele varus toetada. Kaks viimast AK-d (?Akadeemilist kammermuusikat?) on rõõmsalt täitnud allakirjutanu ootusi ja lootusi sonaadivormi reinkarnatsiooni kohta meie kodumaises muusikaruumis.