Kontserdile minnes meenusid sellised mulle olulised nimepaarid nagu Georg Ots ? Eugen Kelder, Tiit Kuusik ? Valdur Roots, Anu Kaal ? Frieda Bern?tein või ka nii, et ükskõik kes ja Ivari Ilja. See on eesti muusikalugu koos oma tõusude ja langustega ? ning vaata, ta elab siiski edasi.
Sopran Pille Lill ei vaja tutvustamist. Meenutuseks niipalju, et ta on omandanud harva esineva akadeemilise topelthariduse Eesti muusikaakadeemias (muusikapedagoog ja ooperilaulja) ning jätkanud Londonis Guildhalli koolis ja kaitsnud magistrikraadi Sibeliuse akadeemias. ?anrilise võimekuse valdamine ulatub läbi ooperi, oratooriumi ja kammerlaulu ning ta ei põlga ka nn kergemat muusikat. Pille Lill on teostanud samuti edukalt päris kangelasliku monoetenduse, esitades ühe tervikuna Jean Cocteau? draama ?Inimhääl? (eesti keeles) ja seejärel Francis Poulenci ooperi ?La voix humana? (prantsuse keeles). See on projekt, mis vääriks küll reanimeerimist. Pianist Marje Lohuaru on ennast pühendanud kammermuusikale ning lõpmatult võib imetleda hapra daami energeetilist sisu ja hoomamatute piiridega tegevusvaldkondade tulemuslikkust.
Kontserdi algusnumbriks olid interpreedid valinud ei vähem ega rohkem kui Mozarti soolosoprani moteti ?Exultate, jubilate? KV 165. Nimetatud suurteose esitus on iseenesest kangelastegu ning tema klaveriversiooni mahutamine kammermuusikasse seda keerukam. Huvitaval kombel, isegi seletamatult minu jaoks, olid kammerlikult meeldivamad äärmised Allegro?d kui Andante (?Tu virginium corona?). Ehk võib seda seletada kui suurepärase ?kulgemisega? tajutud täpseid ja karakteerselt liikuvaid temposid versus Andante solistikeskne asetus?
Edasine kava siirdus loomuldasa Lied?i maile ja programm jätkus Griegi kolme lauluga: ?Esimene kohtumine? op. 21, ?Solveigi laul? op. 23 ja ?Unenägu? op. 48. See maailm tundus interpreetidele hästi lähedane olevat või tulenes Griegi esituse selgus ning lihtsus Mozarti suurvormilikust tähelepanupingest vabanemisest, aga hästi pihta nad läksid küll ning hinnang laieneb ka edasisele kontserdile. Järgnesid kaks Brahmsi ehk ?Sõnum? ja ?Hällilaul? ning viis Richard Straussi: ?Salajane kutse?, ?Öö?, ?Serenaad?, ?Homme? ja ?Cäcilie?. Absoluutselt kogu Lied?i-bukett oli targalt viimistletud ja meeldivalt esitatud ja täismaja publikut hindas interpreetide meisterlikkust kõrgelt.
Kui siia lisada, et Pille Lill ?vestles? kuulajatega ladina, norra, saksa ja lisaks ka eesti keeles, siis seda loetakse kammerlaulu eritingimuseks, kuid alati ei ole see sooritatud kõigile arusaadaval moel. Käesoleval juhul olid kõik tekstid selgelt jälgitavad, millist tegevust toetasid meeldivalt tekstid koos tõlgetega kavalehe vahel. Jää ümber kammerlaulu on igatahes murtud.