Prantsuse teoloog ja sotsioloog Michel Quoist: „Pea peal seisad sa siis, kui jätad füüsilisele, oma kehale, käsutamisõiguse.  Kui lubad kehal teha otsuseid ja ennast juhtida, saad varsti aru, et kõik muud küljed su isiksuses hakkavad hävima”. Vaimu väärtuse langus ohustab inimest, sest ta soovid, ta loodud masinad, linnad ja kogu maailm – kõik pöördub ta vastu. Tõeline inimlik elu eeldab vaimu valitsemist ainelise üle. Terviklikus inimeses pole vaimne, emotsionaalne ja füüsiline mitte ainult kooskõlas, vaid ka õiges järjekorras.

Nõukogulik materialism oli kahepalgeline. Ühelt poolt püüti hävitada senise moraali ja religiooni reegleid, alavääristada ideid ja teha inimesest vaid mateeria produkti. Teiselt  poolt kuulutati mateeria arengumootoriks kommunismiidee, mille teenistusse iga algosake vaimustunult pidi astuma. Taasiseseisvumisel põlustati seegi komsomolipõlvkondade aateline alus, sest „uus inimene” oli osutunud sotsiaalseks Frankensteiniks. Mis jäi järele? Petetud, identiteedi kaotanud indiviid. Võib mõista, miks valitseb ideede ja aadete asemel sageli küünilisus ja apaatia, miks sõna „eetika” tekitab mõnes poliitikus või kirjamehes vihase reaktsiooni. Kui ei meeldi, kaeba kohtusse, kõlab moodne õpetus. Kristlike väärtuste asendumises selliste ilmalike väärtustega nagu rikastumine, lõbu  ja kõikelubatavus pole muidugi süüdi füüsikud, vaid mateeria ideologiseerimine. Täienduseks rahvusvahelise eestlase Ignace Lepa „Moodsa ateismi psühhoanalüüsile” vajab tänane Eesti laiahaardelist, lausa rahvusvahelist väärtusteadvuse analüüsi.

Siia maailma sündinud laps tajub kurbust, maailmavalu ja ahastust ka siis, kui tal ei tule taluda koduvägivalda ega koolikiusamist. Virguva tunnetuse esimeseks tunnuseks on soov surra, on öelnud Franz Kafka. Alles hiljaaegu kirjutas Evi Arujärv („Üksildase lapse meenutuseks”, Sirp 12. IX), et suurem osa tema lapsepõlvest ja noorusest möödus sügavas, hirmuga piirnevas hämmingus olemasolu kui sellise käsitlematuse üle – ja sellega seoses ka kõigi sotsiaalsete toimingute tinglikkuse ja tühisuse üle. Vaadata tuli „näivuse ja nimede taga haigutavasse tühjusse”. Seegi on inimkogemus ja -õigus. Seda ei saa ravida antidepressantide, agara vaba aja sisustamise või aina suuremaid tuure võtva meelelahutustööstusega. Ehk ei tulene kasvav alkoholi- ja narkotarbimine üksnes tootjate rahahimust, ebapiisavatest seadustest, puudulikust kasvatusest. Äkki väljendub selles ka kurikuulus „rõhutud kreatuuri õhkamine”? Eksistentsiaalne tühjus on sarnane tühja kõhuga, millele pole  süüa antud. Arujärve tunded ja hinnangud pärinevad ajast, mil inimene oli jäetud ilma idealismist, ammugi Jumalast. Argielus pole praegugi palju muutunud.

Iial ei tea, mil hing on meeleheitel. Ka hästi korraldatud ühiskonnas võib leiduda tagatuba, kus helendav kuvar kutsub hävitama ennast ja teisi. Raamatus „Kurat ja armas Jumal” laseb Sartre ühel tegelasel öelda: „Kui eksisteerib Jumal, siis ei ole inimene midagi; kui eksisteerib inimene …”. Siis on ta ühtaegu üli- ja ebainimene, üksinda tühja taeva all. Ja tema otsustab kõik. Meie armsast „koolitulistajast” Joosep Tootsist tegi ajakirjandus  hiljaaegu koolikiusaja musterkuju. Seejuures unustati tunnustada köstrit, olgugi kehva pedagoogi, kelle käe all sai Joosepist ontlik noorhärra ja mõisavalitseja. Võib-olla polnudki sõnakõlks Joosepi mõttevälgatus, et just köster õpetas teda oma hinge eest hoolt kandma?

Kes õpetab täna noort inimest hinge eest hoolitsema? Või pole hinge olemaski? Tõesti, raske on seda laboris mõõta, kaaluda ja pildistada. Piirid on ees, kui biheivioristlikult me ka ei püüaks. Lagunev isiksus ei vaja meelelahutust, vaid meeleparandust. Kui väärtusprogramm, mida ühiskond pakub, ei  sisalda usku, vaid üksnes unustust, jäägu inimesele õigus olla õnnetu.

Küllap maksab ka Eesti kohta Jacques Delors’i tuntud mõte: Euroopat ei saa rajada ainult majanduslikele ja juriidilistele seadustele, Euroopa vajab hinge. Võiksime isegi öelda, et Eesti vajab vaimu. Õhutas ju Jakob Hurt meid saama vaimult suureks. Mis vaim see on? Nii nagu prantslase mõttekäigus on nähtud viidet Euroopa kristlikele juurtele, on kirikuõpetaja Hurda sõnade taga põhjust näha esmajoones usulist meelsust. Kui tahetakse ühiskonda vaimselt tervendada, pole põhjust seda  tõdemust ignoreerida.