Kellel ajamasinat ega muud imepärast liikurit käepärast pole, saab teha rännaku ajas tagasi mineviku sündmuste meenutamisega. Seekordse mõtetes rändamise on ette võtnud Kalju Rahu, kes on pannud kirja Saaremaa ühe asula eluloo. Autor on teenekas pedagoog, kes 1962. aastal saarelt mandrile kolis ja seal 38 aastat hiljem Valtu kooli direktori ametist pensionile jäi.
Mälestusteraamatu peategelased on inimesed, kes elasid 60–70 aastat tagasi Roobakas (esmamainimine aastal 1519). Neid inimesi, nende tegemisi ja kodupaika on vaadeldud Tiigi talu üheksalapselises peres viiendana ilmale tulnud Kalju pilgu läbi. Just selliselt, nagu paistis kogu ümbritsev lapsele ja noorukile, just selle najal, mida erk kõrv püüdis kinni kaaslaste pajatustest.
Koos Tiigi Kaljuga võime tagantjärele tunnetada aegu, mil Eesti Vabariigi algusaastate maareformi käigus mõisamaad tükeldati talumaadeks, soistest heinamaalappidest tehti uudismaa, loodi seltse ja ühistuid. Seejärel saame aimu talude aastaringsest elurütmist. Talv kulus meestel põllutööriistade parandamisele ja meisterdamisele, metsatöödele, naispere oli ametis linast ja villast lõnga saamise ning kangaste kudumisega. Edasi tulid raagamine, külvitööd, kartulipanek, sõnnikuvedu, jaanituli, heinaaeg, lehiste tegemine, rukkilõikus, kartulivõtmine, sügiskülv, rehepeks, linalõugutamine … Aasta lõpukuude „jõudehetketel luges keegi valju ja selge häälega juturaamatut ja ülejäänud kuulasid, kommenteerisid ja naersid, kui loetu naljakas, või poetasid pisara, kui lugu kurb oli, käed aga töötasid samal ajal edasi.”
Autor viib meid retkele Roobaka 37 tallu, et pajatada, kes seal elasid ja mida tegid, milliseks on aegade käigus kujunenud perede ja hoonete saatus. Saame teada, kes oli pillimängija, laulumees, kange rammuga, tubli ehitaja, maamõõtja, kirjaosav, huumorimeelega, jutupuhuja või tuntud märjukesearmastaja või koguni üldteada „trükimusta mittekannatavate” sõnade ammendamatu pruukija.
Roobakat ei jätnud puudutamata Teine maailmasõda, kui küla teedel, põldudel ja metsades käisid lahingud. Kui 1944. aasta varasügisel lahingumöllu eest mõneks ajaks pakku pagenud Tiigi talu pere koju tagasi pöördus, silmasid nad kõigepeal purunenud aknaklaase ja õuele ukse ette kaevatud kuulipildujapesa, mida ümbritses paks kiht padrunikesti. Kui paugutamisest hirmukil peitupugenud loomad olid üles leitud, hakkas külameestel ränk töö: korjati üles punaväelaste ja Saksa sõjameeste laibad ning maeti need maha. Sõja ohvriks langes ka Kalju Rahu vend Ilmar, kes oli sundkorras 17aastasena võetud Saksa lennuväe abiväkke ja peagi sängitatud Saksamaa mulda.
Raamatus on 49 fotot. Raamatu lõppu paigutatud skeemilt ilmneb, et püsielanikega talusid on Roobakas praegu 15, suvekodudena kasutusel 8 ja hävinenuid 14. Väiksusest hoolimata asetub Roobaka nüüd ometigi nende külade hulka, mille elulugu on jõudnud trükki. Igasugu kahtluseta suunab aga selles külas toimunu nägema ka laiemat pilti – tüüpilise Eesti maa-asula käekäiku möödaniku heitlikes oludes.
