Ferguson, kes mõned aastad tagasi vaid neljakümneselt Harvardi ülikooli professoriks valiti, on ilma kahtluseta mitte ainult väga  andekas, vaid ka muljetavaldavalt laia haardega ajaloolane. Vaatamata oma „noorusele” alaloolasena pole ta mingi algaja, vaid on enne kõnesolevat raamatut (ilmus inglise keeles 2006. aastal) ilmutanud kaks korralikku monograafiat Briti ja Ameerika impeeriumi kohta (vastavalt „Empire” ja „Colossus”). Need teemad nõuavad ajaliselt vähemalt paari sajandi laiust vaatepiiri ning ka geograafiliselt globaalset haaret. 

Ka seitse aastat tööd nõudnud, inglise keeles 2006. aastal ilmunud „Maailmasõda” lausa rabab algatuseks oma haardeulatusega. Majandusajaloolasena oma karjääri alustanud Ferguson kasutab ühiskonna käsitlemisel selgelt laiemat instrumentaariumi kui ajaloolased tavaliselt: uurimisvarustuse hulka kuuluvad ka näiteks Polity demokraatia mõõtesüsteem, ekskursid evolutsioonibioloogiasse ja rahvastikuarengu trendide mõtestamise katsed.  See väärib ainult kiidusõnu. Olen ka ise juba mõnda aega mõelnud, et ühiskonna ajaloo käsitlemine riikidepõhiselt ning eraldades traditsiooniliselt välis-, sise- ja majanduspoliitika ning kultuuriküsimused, on küll õpikute puhul ehk vältimatu, kuid suure maailmapildi tunnetamisel pigem ahistav. Aga just suurt maailmapilti „Maailmasõda” üritabki pakkuda.

Ferguson küsib: miks kujunesid XX sajand ja eriti selle viiskümmend aastat  ajavahemikus 1904–1953 nii veriseks? Ta leiab, et traditsioonilised seletused on küll vajalikud, ent mitte piisavad, ja pakub omalt poolt välja etnilised konfliktid, majandusliku muutlikkuse ja impeeriumide allakäigu. Järgnevad emotsionaalsed kirjeldused XX sajandi alguse antisemitismist ja selle põhjustest, Vene-Jaapani sõjast ja Venemaa ühiskondlikest vapustustest, mille puhul vaadeldakse eelkõige nende suubumist antisemitismi.  Edasi tuleb Esimene maailmasõda kõigi selle vallandatud rahvuskonfliktide ja tagajärgedega. Siis suur majanduskriis, Stalini vägi- ja -vallateod, Hitler ja Mussolini, Teise maailmasõja eel-, sõja- ja tapalood, jällegi peamiselt juutide ahistamist esile tõstes. Maailmasõja lõpuks pakub Ferguson 1953. aasta 27. juulit, mil hakkas kehtima Korea sõja lõpetanud vaherahu. Järgneb Kolmanda Maailma sõda oma Kuuba raketikriisi ja Vietnamiga, punakhmeeride  genotsiidirežiim ning kommunistliku süsteemi kokkuvarisemise ülekasvamine Bosnia genotsiidiks ja Rwanda veresaun. Sündmuste kirjeldused on üsna üksikasjalikud ja emotsionaalsed.

Moraalsed küsitavused

Kuid Ferguson ei hiili ka alati analüüsist kõrvale. Eestlasele on ehk eriti huvitavad Fergusoni prioriteedid 1939. aasta suvel. Nimelt arvab ta (lk 352), et garantii Poolale sidus Suurbritannia  režiimiga, mis oli sama ebademokraatlik ja antisemiitlik kui Saksamaa. Ferguson leiab, et sellega anti käest võimalus liidu loomiseks Nõukogude Liiduga, mis oleks võinud Hitlerit heidutada või aidata hõlpsamini purustada. Kui Nõukogude Liit tegi ettepaneku luua koos Prantsusmaaga kolmikliit, lükati see sisuliselt tagasi, kuna läbirääkimisi juhtisid üsna madala auastmega ohvitserid. Chamberlain ise oli küll kolm korda lennanud kõnelusteks Hitleriga  Saksamaale, kuid isegi ei kaalunud võimalust lennata Moskvasse. Kui aga Churchill oleks asendanud Chamberlaini juba 1939. aasta suvel, oleks olnud veel võimalus luua liit venelastega. Seda Ferguson kahtlemata eelistab. Nendel kõnelustel räägiti aga Ida-Euroopa riikide garanteerimisest Saksamaa kallaletungi vastu (sisuliselt mõjualade jaotamisest) ja liiduleping prantslaste, inglaste ja venelaste vahel oleks tähendanud Balti riikide, Poola ja  Soome jäämist NSVL mõjusfääri – s.t suure tõenäosusega hilisemat okupeerimist, nii nagu see juhtus MRP puhul.

See oleks teinud meie taasiseseisvumise poliitilise aluse märksa nõrgemaks, kui mitte olematuks. Küll aga võiks Fergusoni küüniline analüüs panna meid mõtlema meie tänaste liitlaste usaldusväärsusele. Kuid mitte see ei tekita assotsiatsiooni tootega. Fergusoni raamatut lugedes ei jõudnud ma end ära kiruda lubaduse eest seda Sirbi  tarvis arvustada. See raamat oli mulle ja usun, et kõigile XX sajandit oma teemaks pidavatele ajaloolastele mingist hetkest väga igav lugeda, sest kordas varasemaid käsitlusi venivalt esitades lihtsalt üle seniseid võitjariikide ideoloogilise stampe. Fergusoni arvates ei ole Hiroshima ja Auschwitz kõlbeliselt võrdsustatavad (lk 521). Ehkki Ferguson möönab (lk 455), et see oli „kurjuse ja natuke väiksema kurjuse sõda”,  on ta holokausti õudustele pühendanud mitu(kümmend) korda suurema mahu kui Saksa linnade ja Hisroshima ning Nagasaki tsiviilelanike metoodilisele hävitamisele liitlaste poolt või ka Nõukogude sõdurite metsikustele okupeeritud aladel. Kaitsetute elanike hävitamine õhust olevat olnud vaid kättemaks („teljeriikide linnu poleks keegi pommitanud, kui teljeriigid ise poleks alustanud agressiooni”) ning Fergusoni hinnangul loomulikult mitte  nii ebainimlik, sest mida kõrgemalt tappa, „seda suuremaks muutus pommituslennukite meeskondade võõrandumine oma tegevuse tagajärgedest. Just selle poolest erinesid praktikas naiste ja laste tuhastamine kilomeetrite kõrguselt õhust ja nende ajamine gaasikambrisse” (lk 503).

Meenutagem, et natsi-Saksamaa puhul on hukka mõistetud just moderniseeritud, tööstuslikku julmust. Aga kas tervete linnade hävitamine 4500 meetri kõrguselt,  seejuures mitmesuguseid tehnoloogilisi uuendusi, nagu Pathfindereid kasutades, pole veel modernsem ja tööstuslikum?

Fergusoni varjatud antisemitism

Fergusoni käsitluse suundumust illustreerib aga ehk kõige paremini see, kuhu ta on teinud primaarallikate „puuraugud”. Nimelt põhineb monograafia 99,9% ulatuses teiste autorite töödel (mis ei ole raamatu vaatepiiri arvestades muidugi mingi puudus), aga Ferguson  esitab mõned väited ka arhiiviallikatele tuginedes. Üks neist toob käibesse teate, et Ravensbrücki koonduslaagris amputeeriti terveid jäsemeid, „et asendada haavata saanud Saksa sõdurite kannatada saanud ihuliikmeid”.

Tõenäoliselt on niimoodi tõesti kirjas tolles tsiteeritud allikas, mida Ferguson nimetab emotsioonideta kirjelduseks, ent sümptomaatiline on, et ei Ferguson, tema uurimismeeskond ega raamatu toimetus pole seda väidet kahtluse  alla seadnud või kas või pisikese viitega varustanud, märkides, et jäsemeid võidi ju teoreetiliselt küljest ära võtta (inimkatseid on tehtud ju teadaolevalt alates Egiptuse tsivilisatsioonist), ent nendega ei saanud kuidagi kannatada saanud ihuliikmeid asendada, sest Teise maailmasõja aegne meditsiinitase lihtsalt elundite siirdamisel õnnestumist ei lubanud.

Loomulikult ei suurenda niisugused selgelt tendentslikud vead ka teiste kirjelduste  ja arvandmete usaldusväärsust. Olgu näiteks toodud veel üks Fergusoni (seekord ilma allikaviiteta) esitatud väide, et „Barabarossa” esimestel nädalatel võisid sakslased hukata kuni 600 000 vangi. Vastust küsimusele, miks Euroopa õhuruumi valitsenud liitlased, kes pidid ju olema täiesti teadlikud juutide massilisest hävitamisest (väidetavasti kuni 12 000 inimest päevas!) Auschwitzis, ei purustanud kommunikatsiooniteid  koonduslaagrisse, vaid jätkasid Saksa linnade elanike tuhakspommitamist, pole Fergusonil küll otse varnast võtta, sest see vastus peab olema – selleks, et mitte solvata juute ega ka liitlasest võitjaid – rafineeritud demagoogia meistriteos. Ferguson toob põhjenduseks, et liitlaste lendurite kaotused oleksid kaugemale itta, Auschwitzi õhuruumi lennates olnud tunduvalt suuremad kui lähemate Saksa linnade pommitamisel, isegi nii  suured, et oleksid olnud võrreldavad Saksa sõjaliste ja tööstusobjektide hävitamisega (lk 499).

Braavo, Niall! Huvitav, kas ta ikka taipab, et see loogika esindab ju sedasama tema poolt hoolega hukka mõistetud antisemitismi. Oma põhilistele uurimisküsimustele ei suudagi Ferguson veenvalt v
astata. Raamat jääb pikaleveninud, pinnapealseks ja ebasüsteemseks sündmuste kirjelduseks, mille piinarikka läbilugemise järelduseks kõlbab ehk  vaid see, et just majanduslike ja poliitiliste vapustuste ajal avalduvad inimeste madalad tungid, sõltumata sellest, kui „tsiviliseerituks” neist inimestest koosnenud ühiskond on end pidanud. Toote assotsiatsioon Fergusoni raamatuga tekib aga veel kahel põhjusel. Esiteks, kokkukuhjatud võikad stseenid, mis elavad nagu pornofilmis omaette elu ja tagavad tõenäoliselt müügiedu, kuid ei paku käsitlusele moraalset  sõnumit ega toeta süsteemsust. Ning teiseks, just maailmasõja võitjate keskse peavoolu kramplik järgimine ehk tahe selle maailma vägevatele signaalida: olen lojaalne, usaldusväärne, kirjutan nii, nagu peab. Järgmise uurimistoetuse ja Harvardi professoriks saamise puhul pole see võib-olla vale taktika. Kas maailma mõistmiseks, ei tea. Ning kõlbelisema maailma ülesehitamiseks vaevalt. Küll aga on Fergusoni toote „parim enne”  tänaseks mööda saanud. Eelmise aasta oktoobris algatati rühma ajaloolaste poolt nn Blois’ apell, kus vastustatakse poliitilise võimu üha suurenevat ambitsiooni määratleda ajaloolist tõde. Juba mõne kuu pärast oli üleskutsega ühinenud üle tuhande ajaloolase. See ei saa tähendada midagi muud kui ideoloogiavaba ajalookirjutuse (taas)hindaminemist.